Reisikiri: Istanbul – rahulikult tormav suurlinn

 (1)
Reisikiri: Istanbul – rahulikult tormav suurlinn
FOTO: (CC) Allen Skyy / Flickr

Reisijuht.ee reisijutuvõistlusele saadetud reisikiri räägib linnast, kus võib kergelt oma südame kaotada. Tõmmatakse isegi paralleele esimese armastusega.

Istanbul - see on lugematute mošeede meloodilised palvekutsungid, pimeduse saabudes „ellu ärkavad“ koerad, kitsukestel kivistel majaesistel prahi ja kruusahunnikute vahel rõõmsalt hullavad lapsed, sidrunivee ja värskelt küpsetatud saiade lõhn, kännuseentena mäenõlvadele rajatud korrusmajad, tuututav ja tihe tänavapilt.

Istanbulist räägitakse palju kui nostalgilisest linnast, millele võib kergelt oma südame kaotada. Tõmmatakse koguni paralleele esimese armastusega, mis kunagi meelest ei lähe, hingest ei kustu ja südamesse sügava jälje jätab. Ja seda ei ole öelnud mitte ainult võõramaalased, vaid ka türklased ise.

Esimene armastus või salapärane võõras

Istanbul is my lover, õhkab enamik türklastest, nimetades linna sealjuures veel hellitlevalt naissoost asesõnaga. Türklased võivad rääkida malbelt, kuid sisemise õhina ja silmade särades Sinisest mošeest, Bosporusest, vürtspoodidest ja imetabasest fluidumist, mille tekitab nende sõnul suuresti see, et linn on kui kultuurimeka, olles ainus omataoline maakeral, mis hõlmab kahte mannert, ulatudes otsapidi nii Aasiasse kui ka Euroopasse. See on nende sõnul linn, kus saab samal ajal tutvuda nii ajalooliste paikadega kui ka jalutada mere ääres ja leida just omale meelepärane kultuuriline tegevus. Nad ütlevad ka, et Istanbul on linn, kus nad tunnevad end õnnelikuna.

Preguse Istanbuli, endise Konstantinoopoli ajalugu teab jutustada peaaegu iga türgi rahvusest inimene, olenemata sellest, millises riigi otsas ta elab. Oma maa ja rahva ajalugu tuntakse üldse väga hästi, see on auasi, ja sellest räägitakse uhkusega ja põhjalikult.

Minul on Istanbuliga teistlaadi suhe. Oleme kohtunud kolm korda, aga ikka pole ma veel temasse ära armunud. Muidugi, see aristokraatlik, tolmustest räpastest tänavatest hoolimata stoiliselt uhke ja mingil pentsikul kombel rahulikkust süstiv suurlinn ei jäta mind külmaks. Kuidas saakski. Aga südant ta mul siiski kiiremini lööma ei pane. See oleks kuidagi liiga lihtne, liiga mööduv tunne. 

Pigem on ta mu jaoks kui salapärane võõras, kes eemalt hetkeks kätt tõstes mulle lehvitab ja õhusuudlust saates järsku jäljetult tihedasse inimmassi kaob, jättes mind kohmetult naeratades juurdlema selle üle, kas tegemist võis olla saatusliku kohtumisega.

Ehk teisisõnu – hiiglaslikus, pöörase liikluse ja katkematute tänavahäältega Istanbulis on peidus oma sulnis salapära, mingi seletamatult rahustavalt mõjuv sagimine. Kusjuures võluvaks teeb selle salapära see, et mul ei teki mingit himu seda salapära lahti harutama hakata. Kuigi hetkeks kiusatus siiski on, sest tundub täiesti mõistusevastane, et üks suurlinn, mis peaks oma lärmakuse ja rahvarohkuse poolest inimese surmani ära väsitama, suudab mingi sundimatult enesekindla olekuga sind märkamatult oma aja järgi elama panna ja endasse sulatada.

Istanbuli värvid ja vürtsid

Rohkem kui Sinine mošee, paeluvad mind linna tavapärasemad paigad ja sopid, kus traditsioonilisi vaatamisväärsusi on vähem või pole üldse, seevastu on aga selgelt hoomatav ehe linnaelu selle vürtsikas värvingus. Võin mitu tundi jalutada näiteks Kadiköy rannaäärsel promenaadil ja jälgida sagivaid praame, mis sõidavad teisele poole kallast keskuse lähedale. Kai ääres segamatult, oma mõtetesse süvenenult õngeritva hoidvad kalastajad; kilekottidest merre partidele saiapätse loopiv hallipäine papi; kivistunud, kuid avala pilguga lilleleti taga istuv lopsakas proua; troppis autode vahelt jänesehaake tehes maanteed ületav pizzapoiss ja lugematud mööduvad jalapaarid, mis kõik kuskilt tulemas ja kuhugi teel...

Kuigi Istanbulis üldiselt ei ole nii palju pealetükkivad türklasi kui suvituskohtades, ei saanud siiski Kadiköyski end üksinda pargipingile puhkama poetada, sest oli vaid ajaküsimus, millal vaevu inglise keelt purssiv kohalik mees heledapäise võõramaalasega juttu tegema tuli. Hea koduse kasvatuse saanud türgi mehed üldjuhul aga sellisel moel tutvusi ei sobita ja tunnevad oma pealetükkivate kaasmaalaste sobimatu käitumise pärast häbi.

Istanbuli kauplustes, vastupidiselt kuurortlinnadele, võib aga rahulikult ringi uudistada, ilma et kauplemisnäljas müüja innukalt kallale kargaks.

Koerad hauguvad vaid öösiti

Liiklus on Istanbulis pöörane. Kummalisel kombel ei tekita see ometigi sellist tühjaks pigistavat väsimust kui tipptunnil Tallinnas liiklemine. Kui Istanbulis peaks täpsemalt määratlema mõistet tipptund, siis võiks selleks nimetada ajavahemikku hommikul kella seitsmest kuni südaööni või kauemgi. Ülejäänud ajal on autodevool pisut hõredam. 

Hämmastav, kui palju sealse suurepärase ühistranspordi korralduse juures isiklikku sõiduvahendit kasutatakse, arvestades seda, et mootorikütuse hinnad on seal Euroopa kallimad, ületades ümberarvestatuna kahe euro piiri ühe liitri kütuse kohta.

Istanbuli kutsutakse ka linnaks, mis kunagi ei maga. Lühikestel öötundidel on siiski kuulda ka vaikust. Seda asuvad aga varmalt läbi hammustama koerad, kes päevasel ajal vedelevad lapiti koduuste ees ja ristseliti tänavatel ega liiguta sabagi. Pimeduse ja ühtlasi ka jaheduse saabudes ärkavad nad aga justkui varjusurmast, sikutavad lahtistest prügikastidest riidekaltse välja, olles ühtlasi võimelised ilma vaevata kuni esimeste valguskiirteni usinalt lõugu laksutama. Muuseas ühtegi ketis olevat koera ei ole ma Istanbulis ega ka mujal Türgis veel näinud. Niisamuti ei ole ma trehvanud ühtegi kurja või urisevat koera. Kui kohalikud ei näita seal hambaid muuks kui vaid naeratamiseks, miks peaksid siis loomadki ses tolmuvõluriigis pahurad olema.