Reisikiri: boheemlaste asum Ruzafa – pöörasuse epitsenter
Hispaania sihtkohaks valinud suvitusturist satub Valenciasse harva – seda vaatamata linna asukohale otse Vahemere kaldal ning küllalt heale transpordiühendusele nii Frankfurdi kui ka Londoniga, Barcelonast ja Madridist kõnelemata. Ka suur osa valencianodest põgeneb siit suveks. Mingil veidral põhjusel on Hispaania suuruselt kolmas linn end läbi aastate positsioneerinud staatuses “seljaga mere poole”. Siia tullakse vaatama, avastama ja kogema sootuks muud kui puhkust kummimadratsil ja ülehinnatud rannarestoranis.
Peaaegu-miljonilinn Valencia on hispaanialikult suurejooneline oma sepistatud rõdude, skulptuuride ja purskkaevudega. Olles koduks ühele suuremale vanalinnale Euroopas, on Valencia muidu pigem kompaktne ja kõrgustesse kerkiv, jalgsi peaaegu haaratav ja rikas äärmiselt eriilmeliste elurajoonide ning kvartalite (barrio’te) poolest.
Seal see ongi – napilt kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel raeväljakult, uljalt suurima magistraali Gran Via selja taha peitunud. Ühelt poolt on täiesti ülekohtune, et Ruzafa hiljuti avaldatud maailmakuulsate hipsterilinnakute edetabelist välja jäi. Teisalt, jah, miks ta peakski selles figureerima, kui on samal ajal niivõrd palju muud. Ruzafa, nimelt, ei ole wannabe. Tema pöörasus on loomulik.
Saanud nime araabiakeelsest sõnast ruṣāfatu, mis tähendab tõlkes aeda ja valitseja residentsi, sarnaneb tänane Ruzafa aedlinnaku või uhke residentsiga nagu öö päevaga. Küll aga on ta säilitanud oma araablased.
Arusaadav, et latiinodega kõrvuti eksisteeriv araablaste kogukond on iga natsionalisti õudusunenägu. Ent juba kasvõi silmade avamiseks tasuks Ruzafale – need on ju vaid mõned kvartalid – tiir peale teha.
Soovite eksootilisi maitseaineid ja teed? Sooje tekke? Või hoopis nabatantsukostüümi? Mitmest araablastele kuuluvast poekesest võite osta kõik need asjad korraga. Kuna neid müüakse omadele, mitte turistidele, võib kvaliteeti absoluutselt usaldada. Pikki hõlste kandvad, majade ees möödujaid üksisilmi tunnistavad mehed, laia naeratusega kebabi- või puuviljamüüja, kes alati uurib, kuidas sul läheb, sinisekirjute keraamiliste plaatidega vooderdatud restoraniseinad – kõik see moodustab osa kaasaegsest multikulti-Ruzafast. Aga ainult ühe osa.
Järgmisest tänavast algab latiinokvartal, tänavanimedki siin on temaatilised: Cuba, Buenos Aires, Filipines. Täiesti vabalt võib juhtuda, et selle kesksel väljakul satud näiteks Peruu rahvuspüha tähistava peo otsa, kus ilmselgelt indiaani näojoontega inimesed on suled pähe kinnitanud, puhuvad paaniflööti ja tantsivad pikas rongkäigus. Grillitakse lihavardaid ja müüakse ehteid.
Õhtul, pärast mitut õlut, võib omavahel ka sõbralikuks kakluseks minna.
Cuba tänavaga paralleelne on Sueca – Valencia tuntuim geitänav, aasta ringi täis ainult meestele mõeldud juuksureid ja käsikäes kudistavaid meespaare (naispaare tegelikult teinekord ka.) “Issand, mina nüüd küll aru ei saanud, oli see poiss või tüdruk!“ puhkeb eakas, traditsiooniliselt pärleid ja lokke kandev hispaanlanna ilma igasuguse halvustamiseta, puhtast üllatusest naerma, nähes kahemeetrist noorukit, tutt peas, ärevalt mööda Sueca tänavat tõttamas.
Ruzafa ja tegelikult Valencia üleni on tohutult sallivad. Olen pea terve aasta keraamikat maalinud koos põliste valencialannadega, kellest mõni võib keset tundi vaimustusega rõkatada: “Nägin siis täna lõpuks oma lapselast! Issand, kui armas šokolaadipruun ta on!”
Keraamika, kunst laiemalt, galeriid, fotonäitused, teatristuudiod ja antiigipoed gaasimaski ning kirjutusmasinaga aknal on järgmine tahk Ruzafast. Vabameelne ja kanepilõhnane barrio, kus aasta ringi miskit toimub, olgu see siis majade välisseintele kinnitatud fotonäitus või moodsa tantsu festival.
Ultramoodne taimetoidurestoran nimega Malmö või Copenhagen kõrvuti väikese hiinlase sushi-letiga. Ning jah, ka Tripadvisori kasutajate poolt Valencia parimaks valitud fusion-köök Appetite. Ainuüksi meie kortermajast saja meetri raadiuses loendasime kokku 44 baari. Lisaks veel ööklubid, mille uks välisel vaatlusel garaaži meenutab, kuid kus ööpimeduses avanevad põrguauku meenutavad asutused.
Tänavamelu kestab kella kaheni öösel ning lakkab siis nagu lõigatult. Välja arvatult kahel nädalal aastas. Märtsis, siis, kui peetakse Euroopa suurimat tule- ja paugufestivali Las Fallast. Siis tundub, et ei lõpe see palavikuline, maavärinat meenutav paugutajate lõhkemine, eraldi püstitatud hiigelsuurte väravate tuledesära, tänaval paella küpsetamine ja churro’de söömine mitte hetkekski ning ka mitte iial. Vaevalt jõuad varavalgeni akna all kestnud diskost hinge tõmmata, kui juba kaigubki üle elurajooni uhke ja reibas pasodoble “Valenciaaaa!“ ja joonelt on tänavad ülekullatud rahvariietes naisi ning pasunakoore täis.
Ruzafa paikneb selle sõgeduse epitsentris. Ent märtsi lõpuks põletavad nad kümnemeetrised, hoole ja armastusega ehitatud nukud kohutava vinguhaisu ning kogu linna katva musta tossu saatel maha ja ongi kõik. Hommikul teeb Ruzafa pähe oma kõige süütuma näo, väites: “Siin pole kunagi midagi toimunud!”
Ning tuksub omas rütmis edasi. Taaskasutus ja vintage-poed, baarid, mille lambid on ehitatud klaaspurkidest ja lauad kaablirullidest, hullumeelsed sildid, mis kutsuvad sind õhtusöögile koos abikaasa, pruudi ja armukesega – kui tood kõik kolm korraga, ei pea maksma.
Ruzafa südameks on kohvik nimega ubik, mille kohta ei teagi täpselt väita, on see siis nüüd kohvik või raamatukogu või hoopis džässiklubi. Tegelikult on ta kõik kolm korraga. Kõrvaluks avaneb aga hoopis Hispaania Kommunistide Ühendusele ning samas ka kõigile teistele soovijatele, kellele meeldib nende siseõues pühapäeviti hiigelsuurest paellast osa saada. Teinekord kostab sellest uksest marulisi kihutuskõnesid ja kestvaid kiiduavaldusi, aga muidu pakutakse lahkelt niisama veini ja pähkleid.
Pealtnäha veidi paheline, tegelikult täiesti turvaline, avab Ruzafa end rõõmsalt igale külalisele nii, nagu Hispaania üleüldse alati majutab oma ja külaliste lapsed. See barrio on kirjeldatud külalislahkuse kõige ehedam näide.
