Reisikiri: automatk külalislahkesse Kõrgõzstani
Tarazi linna lähistel asuva piiri ületus sujus probleemideta ning tee külalislahkesse riiki oli avatud.
Pärast mõnekilomeetrist sõitu tekkis tunne, nagu oleks raamaturiiulist uue looduspiltidega raamatu võtnud. Just niivõrd suur oli lameda Kasahstani ning Kõrgõzstani erinevus. Kõikjal kõrguvad hiiglaslikud mäed, nende vahel imeilusad mägijõed ja käänulised mägiteed. Ja kohe siinsamas meie ees üks hiiglaslik Lenini pea, ehtimas võimast tammi. Jäime jahmatusest lihtsalt seisma ning nautisime ja pildistasime veeaurust tõusvat vikerkaart, mille taga Lenini kivist hiigelpea tundus isegi lummavana.
Ööbima jäime sellesama jõe äärde, mille paisutamiseks eelnimetatud tamm oli ehitatud, ning järgmisel hommikul jätkasime sõitu. Eesmärk jõuda kõrgustesse ning ületada autodega maagiline 4000 meetri piir. Järjekordse ilusa mägijõega käsikäes lookleva tee ääres tegime väikse peatuse.
Kumõssi reklaamkirjaga jurta ning sealsed inimesed tundusid piisavalt huvitavad, et väike paus teha ja kohalikku eluolu natuke tundma õppida. Lahke pererahvas jagas meiega kumõssi valmistamise nippe, söötis ja jootis nii kuis jaksas ning lõpetuseks laskis ka hobuste ja eeslitega sõita.
Väikese vahepalana pean ütlema, et eesel kui selline osutus pärast esmakordset kokkupuudet üheks maailma kõige lahedamaks loomaks. Tõenäoliselt on neil loomadel karbonist luud ja kummist lihased, sest kuidas muidu seletada hiiglaslike koormate ning raskete inimeste tõrgeteta kandmist. Tõrgeteta on muidugi suhteline, sest minu all ei astunud eesel mitte sammugi.
Ka siis mitte, kui karjapoiss eluka utsitamiseks mulle selja taha hüppas. Eesli jalad vaid nõksatasid korraks, aga meie asukoht jäi samaks. Seega, eesel on üks igavesti lahe loom. Kahju, et neid siin meie maal ei ela − teeks oma muheda olekuga elu palju toredamaks.
Turist kui püha lehm
Hapu jook joodud, tänasime pererahvast ja loovutasime natuke kohalikku raha, som’e.
Nad küll ütlesid, et turistidelt raha ei küsi, aga nii tundus õige ja hea. Ja kui aus olla, ega nad väga vastu ka ei puigelnud.
Turist pidi Kõrgõzstanis olema kui püha lehm ja punase raamatu loom ning riikliku kaitse all. Turisti ei tohi segada ning temaga peab igati viisakas ja tore olema.
Hoolimata sellest visati ühel turul meie tüdrukuid kiviga. Seda tõenäoliselt põhjusel, et 70 protsenti kohalikust rahvast on moslemid ning paljad õlad ja lühikesed püksid nende usuga väga kokku ei läinud.
Viga sai parandatud ning õnneks muid vahejuhtumeid ette ei tulnud, kui välja jätta üks juhtum Kasahstanis, kus lühikeste pükse peale pahaselt „Noogi, noogi” karjuti.
Turud olid aga üldiselt toredad. Otsustasime sellel korral, et enamiku söögikraamist ostame turgudelt. Ühel järjekordsel turul võeti meid vastu selliste hõisetega, nagu oleks Rolling Stones lavale astunud. Teises vaadati punaseks põlenud ja oranžides särkides eestlasi nagu ilmaimet. Kaubavalik varieerus odavast Hiina-jamast kuni kohalike peakatete ja riieteni välja. Kõikjal hingematvad ja haistmismeeli erksana hoidvad ürdid, maitseainekotid ning mingi veider hiiresita laadne sodi, mida huulte vahele pandi. Proovisime − tegi kummaliseks küll.
Pealinna Biškeki juures sattusime jaanipäevaliha otsinguil kogemata Dordoi Bazaari turule, mis on üks Aasia suurimaid.
Turg koosnes tuhandetest kahte korrusesse laotud merekonteineritest, annab tööd 20 000 inimesele, hõlmab 8600 müügipunkti ning kujutab endast tagasihoidliku põhjamaalase jaoks meeletut kaost. Parkimisala kõrval ootasid hiigelsuured pressid, mis olid valmis tuhandete soetatud pesulappide ja muu nodi pressimiseks, et see siis omakorda hiiglaslikesse kottidesse mahutada. Ja need seoti siis omakorda autode katustele või tõsteti kaubikutesse ning tee Euroopa kaubandusvõrkudesse võis alata. Kirjeldamatult suur ning hoomamatu rahvahulgaga sigrimigri, mis pani pea kiirelt valutama. Aga noh, kogemus missugune. Soovitud liha me sellelt hiigelturult ei leidnudki. Need vajadused rahuldas üks väiksema kesklinnaturu lihamees, kes meile sobiliku, kärbsepilvedega kaetud päikesesooja lihatüki leidis, selle paladeks lõikas ning koos marinaadiga transpordipange valas.
Mägedesse kõrgust katsetama
Meie eesmärk oli aga vallutada kõrgusi ja niimoodi me ennast keset riiki ühte väikest rada mööda mägedesse suunasimegi.
Üha kitsamaks hääbuv tee viis lootustandvalt kõrgustesse. Ühes mägedevahelises majakeses elav külamees teadis rääkida, et hiljutiste laviinide tõttu on läbipääs võimatu. Aga meile on ka varem igasuguseid asju räägitud. Seega rühkisime edasi.
Mõningase pusimise järel õnnestus meil suurte kivide vahelt siiski läbipääsetav rada leida. Selle aja peale oli väljas juba hämarduma hakanud ning edasi sõita tundus ohtlik. Seega jäime teisele poole kivilaviinivälja ööbima. Õhtu süvenedes hakkas temperatuur kiirelt langema. Kella 21-ks oli soojast ilmast järele jäänud vaid 1 soojakraad. Pole ka imestada − kõrgus oli 3200 meetrit ning käre ja kiirevooluline mägijõgi oli siinsamas käega katsuda.
Rääkimata kõikjal ümber laiutavatest lumistest väljadest.
Tegime kiired soojajoogid ja kobisime telkidesse magama. Kaasas olnud suviste näitajatega magamiskotid mingit erilist kasutegurit endas ei kandnud ning üllataval kombel ei suutnud ka kaks suurt meest oma kehasoojusega telki soojaks kütta.
Seega oli öö väga külm, pikk ja ebamugav.
Ega me tegelikult plaaninudki mägedes ööbida, aga lihtsalt juhtus nii. Elu õpetab.
Hommikul, kui liigesed jälle liikuma hakkasid ja sisikond üles sulas, sõitsime edasi.
Rada läks väheke paremaks, kuid teele kukkunud suured kivikamakad takistasid sõitu. Vahel proovisime mõned teele varisenud rahnud eemale veeretada, kuid loodus vaid naeris meie lollide ponnistuste peale. Seega rühkisime edasi. Erilisi mäeinimesi meie koosseisus ei olnud ning enamuse kõrgusrekordiks oli paari aasta tagune 3400 meetrit. Mida kõrgemale me tõusime, seda tihedamini tuli teha pause.
Kellel oli raske hingata, kellel hakkasid näpuotsad ja varbad surisema või pilt virvendama.
Kui muidu hüppan reise filmides ühelt kivilt teisele ja otsin häid võttekohti, siis siin sain hüpata ühelt kivilt teisele ja kolmandale pidin juba maha istuma, et natuke jõudu koguda. See oli täiesti uus ja mõneti kõhe, kuid üdini põnev kogemus meie kõigi jaoks.
3910 meetrit läkski meie reisi kõrgeima punktina kirja, sest kõige kõrgemasse, üle 4000 meetri kõrgusel looklevale teele meid taas kord ei lubatud. Piirivalvurid olid risti ees ja küsisid läbisõiduks luba.
Seda meil loomulikult polnud. Ei meie ega ka kaardid ei teadnud sellisest piirialast midagi. Vajalikku luba sai küll taotleda, aga selle menetlemisega pidi minema kaks päeva ning seda sai teha alles esmaspäeval, mitte reede õhtul, kui meil seda vaja oli.
Seega hindasime ajakulu liiga suureks ning keerasime tagasi.
Igatahes sellest laviinikohast õnnestus meil ennast ilma suurema vaevata läbi murda. Allapoole sõites koges nii mõnigi meist kerget eufoorialaadset tunnet. Oli kuidagi kerge ja õhuline ja ajas naeratama.
Varitsevatest ohtudest andis märku vaid keset teed vedelev soe alalõuata lambakorjus, kelle arvatavasti lumeleopard just murdnud oli. Meid aga ei tulnud keegi murdma, ning mõne aja pärast jõudsime alla Balõktšõ (Issyk-Kul) järve äärde.
Kuna meid sealt Hiina piiri lähistel olnud kontrollpunktist edasi ei lastud, ning lisaks 4000 meetrile jäi vallutamata ka üks eriti raske teelõik, oli meil nüüd piisavalt aega. Seega otsustasime järve ääres veidi aja maha võtta ning natuke puhata. Enne tegime aga järvele pool tiiru peale ning avastasime, et järve ülemine külg on julm turistikas, kus lisaks kõigele ka suitsukala hingehinda maksis. Tegelikult oligi see ainus turistikoht, mida me selles imeilusas ja huvitavas riigis kohtasime.
Järgmisel hommikul avastasime kaarte uurides, et kõrvalasuvas mäestikus peaks üks rada ikkagi 4000 meetri peal ära käima.
Seega suundusime taas kõrgustesse.
Turnisime autodega paar tundi mäkke, kuni ka see rada kitserajaga päädis. Rait ei andnud aga alla ja ronis edasi. Nagu ikka.
Kuniks ühel ilusal hetkel hakkas tema auto kuhugi oru põhja viivasse prakku vajuma.
Ohtlikust olukorrast saime õnneks vintsides ja nügides välja.
Burana torn
Üks koht oli enne lahkumist veel käia.
Tokmoki linna lähistel asub 9. sajandil ehitatud Burana torn, mille maavärinad on praeguseks oluliselt madalamaks kujundanud.
Lisaks põllutäis kohalike ässade kivipäid, mis üle riigi sinna kokku oli korjatud.
Ning kohalikku elu tutvustav muuseum ja väike nänniäri koos sinna juurde kuuluvate külmkapimagnetite, vildist jurtade ja vahvate savivilepillidega.
Kultuuriannus käes, sõitsime piiripunkti.
Ja kui ma nüüd soovitada võin, siis sisenege või väljuge Kõrgõzstanist Kasahstani ükskõik mis muud piiripunkti kasutades.
See, mis seal Georgievka piiripunktis toimub, on mingi teise tasandi kaup ja üüratu ajakulu. Sealtkaudu transporditakse kogu seda kola, mida sellelt hiiglaslikult Dordoi Bazaarilt ostetakse. Rääkimata sõnulseletamatust trügimisest ja kaosest. Kohalik piiriületaja ei saa enne normaalselt olla, kui on sulle särgi alla pugenud, sest muidu ta ei olekski justkui järjekorras. Blokkides niimoodi ära viimasegi võimaluse, et keegi võiks vahele trügida. Miljon karjuvat ja higist ärikat su ümber, seljas, kaelas ja jalgevahel sebimas… Jala saime üle vist pooleteise tunniga.
Autod ja autojuhid veetsid pideva rahaküsimise laviini all sealses piiripunktis viis tundi, asju üha uuesti autodesse ja autodest välja pakkides. Kuniks kohalikud kasahhidest piirivalvurid aru said, et raha ikkagi ei anta.
Kokkuvõtteks tuleb nentida, et Kõrgõzstan on üks ilusamaid ja huvitavamaid riike, kus ma käinud olen. Peaaegu kõik on söödav ja joodav. Vaated on maagilised ja maalilised. Suured teed on head, väiksed aga offroad’i-sõprade jaoks huvitavad ning igati mõnusad. Sõitmist ja urgitsemist jätkub päevadeks. Elu on odav ja lihtne. Ja inimesed... Inimesed on võrratud. Soojad ja sõbralikud. Ja üle mõistuse huvitavad, keda jääkski filmima. Maapiirkondades turiste niisama lihtsalt ei kohta. Ja kui kohtad, siis on nad enamasti jalgratastel ja maailma eri paigust. Ma ei suuda siiani aru saada, mis neid jalgratastel matkajaid sinna hirmsate tõusude maale tõmbab.
Aga ju siis on hea.
Lahkudes jäingi kaaluma, et kas polnud mitte tegemist just selle kõige ägedama riigiga. Aga Mongooliast ta ikkagi üle ei olnud. Mongoolias on midagi, mida ei oska sõnadesse panna. Mingi eriline lummus, mis sinna ikka ja alati tagasi tõmbab. Aga kas ma tahan Kõrgõzstani tagasi minna?
Loomulikult! Ja juba järgmisel suvel lähemegi. Sest Tadžikistani avastades on mõistlik vahepeal ka sinna põigata. Eriti veel, kui viisat pole vaja.
