Reisijutt sellest, kuidas meid Montevideos röövida üritati

 (9)
Reisijutt sellest, kuidas meid Montevideos röövida üritati
Rannapromenaad Montevideos.FOTO: Kristjan Karmo

Märkan tagasi kiigates tänavanurgal kohalikke noori jooksmas. “Ahah, teevad sporti,” mõtlen. Võtan fotoka taskust välja, aga mõtlen siiski ümber ja surun käe taskusse tagasi.

November 2012. Oleme Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori Lõuna-Ameerika turneega jõudnud Montevideosse Uruguais. Seljataga on 16 päeva ja üle 7000 kilomeetri maanteid. Koor on jagatud põhiliselt neljaliikmelisteks rendiautoga gruppideks, kes kõik iseseisvalt õigeks ajaks järgmisse kohtumispaika peavad jõudma.

Aga täna on puhkepäev. Mitte midagi ei pea tegema. Pärast rikkalikku hommikusööki — siin on lisaks tavapärastele medialunadele (sarvesaiadele; medialuna = poolkuu) ka maisihelbeid ja jogurtit — läheme Priiduga merd otsima, aga teeme kaks olulist viga. Esiteks usaldame minu sisemist kompassi ja pöörame kohe hotelli juurest valele poole, st mitte rannapromenaadi, vaid kaubasadama suunas. Teiseks laseme esimesel ristmikul end pisut kursilt kõrvale kallutada ja liigume mööda diagonaaltänavat, mis meid üldse mitte kunagi mere äärde ei saaks viia. Aga vähemalt näeme natuke linna.

Esimene jalutuskäik tehtud, võtame siestaks aja maha ja torgime Facebookis pisut eestlasi oma 30- ja 38-kraadiste temperatuuridega. Ja siis läheme uuele katsele merd leida. Leiamegi! Täitsa kena promenaad, pisut ehk võrreldav Pirita teega, aga vesi on miskipärast pruun. Kõnnime pisut mööda promenaadi, piilume vahepeal ka teisi tänavaid ja jõuame uuesti vee äärde täitsa poolsaare tipus, kus saab mööda muuli/kaid rannajoonest üsna kaugele kõndida ja linna siluetti vaadata. Umbes nagu Paljassaares, aga tagurpidi - st linna siluett on teisel pool muuli. Kohalikud on siin massiliselt kala püüdmas. Õngedega. Söödaks põhiliselt sai ja krevetid.

Kalurid. FOTO: Kristjan Karmo

Eelnev võrdlus Paljassaarega oli eriti kiire tulema, sest poolsaare tipp meenutab üldse üsna paljus Koplit. Palju lagunevaid, mahajäetud maju ja nukrama olemisega inimesi. Kodutuid jääb terves linnas palju silma.

Ja siis ühel hetkel vaatan ma üle kummaliselt inimtühja tänava väga lahedat (pildistamisväärset) mahajäetud maja ning märkan tagasi kiigates tänavanurgal kohalikke noori jooksmas. “Ahah, teevad sporti,” mõtlen. Võtan fotoka taskust välja, aga mõtlen siiski ümber ja surun käe taskusse tagasi. Ajame Priiduga juttu, kõnnime edasi. Kuulen tagant lähenevaid jooksusamme ja ootan, millal nad meist mööduvad.

Ei möödugi. Järsku haarab üks neist Priidu seljakotist kinni ja kõik neli karjuvad midagi arusaamatut Hispaania keeles. Priit on juba selja (koos kotiga) vastu seina pööranud ja löögivalmis. Mina ei oska mitte midagi tarka ette võtta, aga kaitsen instinktiivselt taskuid. Poistel on ühtäkki kõigil parem käsi särgi alla pugenud, üritavad justkui relvadega ähvardada. Paarisekundiline analüüs annab tulemuseks, et relvi seal siiski olla ei saa. Priit röögatab: “Kaduge ära, raisk!” Järgmiselt tänavanurgalt hurjutavad neid ka paar kohalikku. Või annavad nõu - ega me ju kohalikku keelt ei oska. Ja siis nad kaovad. Meie kõnnime kiiremal sammul edasi, kuni “Koplist” välja jõuame. Priit kaalub, kas osta esimesel võimalusel nukid, kurikas või Kalašnikov.

Kohalik "Kopli". FOTO: Kristjan Karmo

Kuna meid koheldi just tõeliste turistidena, käitume ise ka vastavalt ja sööme McDonald'sis. USA dollarites makstes saab parema kursi kui pangast (seekord 20,0; ametlikult 19,5; pangas 19,4/19,5), seega polegi nagu mõtet valuutat vahetada.

Prügivedu toimub siin linnas põhiliselt hobuvankritega. Autode osas on tänavapilt kirjum kui Argentiinas: leidub vanemat rauda, aga mitte niivõrd ameeriklasi. Fiatid, põrnikad, mõned Ladadki. Üks Simca jääb ka kaamera ette. Autojuhid, isegi taksojuhid on jalakäijate suhtes viisakamad, kui senikogetu põhjal oodanud oleks. Lisaks kõik need lugematud mootorrattad-mopeedid, mida saab poest osta mõnesaja dollari eest. Üldjuhul on nad Hiina päritolu. Ka Hiina automarke näeb siin palju.

Simca. FOTO: Kristjan Karmo

Hiljem koorivendadega muljeid vahetades selgub, et üks teine seltskond oli kohalikelt saanud hoiatuse meile peaaegu saatuslikuks saanud tänavast eemale hoida. Sinna ei ulatuvat ka politsei patrullimarsruudid.

Niisiis, moraal: enne võõras linnas seiklemist tasub endale (kohalike või Interneti abiga) selgeks teha, kus on ohutu käia ja kus mitte.

Saada oma reisijutt Reisijuht.ee reisivõistlusele - aega on 15. novembrini