Reisijutt: Rwanda, gorillade kodu


Reisijutt: Rwanda, gorillade kodu
Tema ise: Gorilla Volcanoesi rahvuspargis. (Kristiina Jalasto)

Vägivaldse minevikuga Rwanda osutub lähivaates üllatavalt leebeks ja tsiviliseerituks, kirjutab Kristiina Jalasto.

Rwanda seostub paljudel ilmselt kahe vastandmärgilise märksõnaga — genotsiid ja mägigorillad.

Esimene asi, mis aga lennujaamast väljudes silma jääb, on pealinn Kigali puhtus. Tänavatelt, mida kaunistavad perfektsed lillepeenrad ja korralikult laotud mustrilised kõnniteed, ei leia isegi hea tahtmise korral maas vedelevat prügi — ja seda sõna otseses mõttes ning sellisel tasemel, mida isegi (?) Euroopas on juba raske ette kujutada. Kesklinnas, kus kõrguvad ootamatuna mõjuvad klaasist pilvelõhkujad ning iga nurga peal käib uue uhke hoone vilgas ehitus, on siiski ühe ringtee ääres maas paar pudelikorki.

Kummaline tõesti, aga siin jäävad need vaevumärgatavad võõrkehad eredalt silma, kuna reeglina näevad kõik tänavad välja justkui äsja üle pühitud — seda arvatavasti tänu riigis kehtestatud kilekotikeelule ning igal sammul kohatavatele luualiigutajatele, kes hoolikalt iga väiksemagi prahi (eelkõige liiva ja tolmu) prügikasti toimetavad. Ka eelmainitud värvilised korgid said mõne hetke pärast usinate koristajate poolt üles korjatud.

Uganda, Tansaania, Burundi ja Kongo vahel asetseva merepiirita Rwanda pindala on Eesti omast üle kahe korra väiksem, kuid ta mahutab oma mägisele pinnale sellegipoolest rohkem kui 11 miljonit elanikku. Kuigi üle üheksakümne protsendi rwandalastest peab end kristlasteks, jäävad üle kogu riigi silma ja kõrva ka mošeed. Mingeid konflikte eri usugruppide vahel pole, kinnitavad kõik kohalikud, kelle käest võimalike probleemide kohta pärin. Agaramad lisavad veel juurde, et kõik rwandalased elavad sõbralikult ja rahulikult koos, olgu nad siis moslemid või kristlased, tutsid või hutud (eri hõimud, mis on välja kujunenud pigem sotsiaalsetel kui etnilistel põhjustel).

Seotud lood:

Kogu riigis viibitud aja jooksul ei olnud ma tõesti tunnistajaks ühelegi olukorrale, mis oleks kätkenud endas vägivalda või midagi kriminaalset, samuti ei tulnud ette ühtegi ohtlikku või hirmutavat seika. Rwanda reklaamib end tuhande mäe ja tuhande naeratuse maana ja seda täiesti õigustatult. Kõige selle tõttu tundubki 1994. aasta genotsiid, mille käigus tapeti umbes 20 protsenti rahvastikust (täpset hukkunute arvu pole tänaseni suudetud kindlaks teha, kuid hinnanguliselt jäi see 500 000 ja miljoni inimese vahele), täiesti uskumatu. Mis vägi küll muutis need rahumeelsed, vaiksed ja viisakad inimesed näiliselt justkui üleöö julmadeks ja halastamatuteks massimõrvariteks?

Põhjaliku seletuse saab Kigali genotsiidi-memoriaali juures olevalt näituselt, mille video- ja fotomaterjal võib ka tugeva närviga külastajale liiga karmiks osutuda. Lühidalt kokku võttes olid Rwandas aset leidnud tapatalgud üle sajandi kestnud hõimudevahelise konflikti võigas kulminatsioon. Probleemi põhiline olemus ei olnud mitte lihtsalt viha teise klanni kui sellise vastu, vaid ühe grupi sotsiaalselt eelistatud positsioon, mida aitasid eriti agaralt arendada saksa ja belgia kolonistid. Tänaseks päevaks on peaaegu igas Rwanda külas ja linnas vähemalt üks genotsiidi mälestuspaik, mille juures reeglina leidub ka massihaud. Tihtipeale on need ehitud lühida kirjasõnumiga, näiteks “Never again”.

Tänapäeval tundub kogu ühiskond elavat seda kahtlemata õudset sündmust läbi ühtemoodi, olenemata oma esivanemate hõimukuuluvusest. Rwandas viibides võib igal sammul tunda, kuidas igaüks — alates luksushotelli portjeest ja lõpetades lihtsa autojuhiga — teeb omalt poolt maksimumi, et nende riigi külastajad lahkuksid meeldivate mälestustega. Ülim sõbralikkus, mis ei muutu peaaegu kunagi pealetükkivuseks, viisakus ja külalislahkus teevad igast rwandalasest justkui oma riigi turismisaadiku, kes täidab oma kohustust uhkelt, innukalt ja reeglina tasuta. Peale selle näevad Rwanda elanikud ka väga elegantsed välja — enamasti on nad hapra kehaehitusega ning heas vormis ja kellel vähegi võimalik, kannab igapäevariietusena smart casual’i stiilis rõivaid. Mõni aasta tagasi Rwanda peaaegu-naaberriigis Mosambiigis viibides sain omal nahal kogeda, et kiiremini kui mõõdukalt aeglases tempos kõndimist peetakse sealmaal naeruväärseks ja täiesti ebavajalikuks. Peale ilmselgelt trenni eesmärgil jooksjate võib aga Rwandas näha ka näiliselt ilma vajaduseta jooksvaid inimesi, nii veetünne vedavaid lapsi kui mäeküljest üles rühkivaid mehi.

Rwandas-käigu peamine põhjus oli minu jaoks aga pulm. Paar aastat tagasi tutvusid ja armusid Kanadas itaalia perekonnast pärit austraalia noormees ja india päritolu, kuid Rwandas sündinud neiu. Teatud sõprussidemete tõttu õnnestus ka minul seeläbi india pulmakommetest osa saada — alustades pithi’st, mille käigus pruutpaar kõigi külaliste poolt kuldse pasta ja värvilise riisiga kokku mätsiti, ja puro’st, kus pruudi perekond kambakesi peigmehe vastu toidusõja korraldas.

Skaala ühes otsas asetses Kigalis pulmakülaliste koduks olnud viietärnihotell, mille basseini ääres lebades ei saanudki aru, mis kontinendil parajasti viibitakse, ning teises otsas kohaliku kaugliinibussi aknast nähtud elektrita külakesed, mille elanikud harivad oma põllulapikest järsu kallakuga mäeküljel ning käivad joogivett toomas kilomeetrite kaugusel asuvast allikast või kaevust.

Vaatamata kõigele elavad kõik rwandalased ka maapiirkondades korralikes majades, mis on ehitatud kas muda- või savitellistest ning kujutavad endast tillukeste akendega väikseid viilkatusega ehitisi. Kui Kigalis oli tänavatel näha nii eurooplasi kui aasialasi, siis maapiirkondades äratavad külatänavatel jalutavad kahvanäod õige palju tähelepanu, pannes nii lapsi kui täiskasvanuid neile järele vahtima ning julgemaid itsitades “Give me money!” hüüdma.

Üldiselt saab Rwandas käsi-jalgu appi võttes hakkama nii inglise kui prantsuse keelega, kuid viisakusväljendite õppimine kinyarwanda keeles teeb kohalikele kindlasti peale nalja ka heameelt ning võib külalisele teenida üsna mitu plusspunkti.

Pärast pulmatralli sõitsime Kigalist välja, et tutvuda Akagera rahvuspargiga idas ja Volcanoesi rahvuspargiga läänes. Oli esimese jõulupüha varahommik, päike alles hakkas tõusma ning linna piiril toimus politseiaktsioon “kõik puhuvad”. Või õigemini peaks aktsiooni nimi olema “kõik puhuvad — peale valgeid turiste sõidutava juhi”. Liiklus on Rwandas üllatavalt tsiviliseeritud ning valitsus väidetavalt minimaalselt korrumpeerunud. Meie autojuht märgib, et riik on selle heaks, et inimesed hüttides ei peaks elama, suhteliselt palju ära teinud. Valitsus annab plekk-katuse materjali ning elamuid aitavad ehitada kaaskodanikud. Vägisi jääb mulje, et Rwanda on talgutel üles ehitatud riik, sest iga kuu viimasel laupäeval on kõigile täisealistele ette nähtud umbes kolm tundi üldkasulikku tööd, mille käigus korrastatakse teid, koristatakse haljasalasid või laotakse vaese pere uue kodu vundamenti. Talgute ajaks pannakse kinni kõik poed ja muud asutused, mis otseselt turistidele vajalikud pole, ning töölt põhjuseta kõrvalehoidmine on karistatav rahatrahviga.

Rwanda mõistes suhteliselt tasasel maastikul asuv Akagera rahvuspark on paras ühepäevase reisi sihtpaik. Neljatunnise safari jooksul näeb kõikvõimalikke kitseliike, ahve, piisoneid, sebrasid, kaelkirjakuid, krokodille ning jõehobusid, linnuriigist rääkimata. Elevandid ja lõvid otsustasid meie sealviibimise ajal paraku peidus püsida.

Piirkonna suurim turismimagnet — Volcanoesi rahvuspark — on maaliline mägine ala Kongo, Uganda ja Rwanda piirialadel ning koduks väljasuremisohus mägigorilladele. Iga päev saavad paarkümmend turisti, kes on otsustanud kulutada 500 USA dollarit inimese kohta, võimaluse neid väärikaid loomi külastada. Kogenud giidid jagavad inimesed 4–8-liikmelistesse gruppidesse ning iga grupp saab veeta tunnikese ühe gorillade pesakonnaga.

Osa pesakondi asuvad vaid paarikümneminutise jalutuskäigu kaugusel pargi sissekäigust, kuid kõige kaugema, Susa grupi juurde jõudmiseks tuleb matkata vähemalt kaks tundi mööda mäe külge üles. Kuigi retk on lõõskava päikese käes üsnagi vaevaline, kaalub gorilladega kohtumisest saadud elamus selle igal juhul üles. Ka rahast ei ole kahju, sest suur osa pargi tulust läheb nende ohustatud inimahvide elupaiga säilitamise ning arendamise heaks.

Peaaegu kahenädalane viibimine Rwandas jättis riigist turvalise ja huvitava, kuid veel täielikult välja arendamata potensiaaliga turismimaa mulje. Pealinn Kigali ja ka teiste suuremate linnade infrastruktuur on väga hea, samuti annavad põhilised maanteed silmad ette nii mõnelegi kodukandi autoteele. Kes veidi riskialtim, võib ringi liikumiseks kasutada kohalikku transporti, mis on väga odav, kuid mitte just täpsuse etalon. Sööma võib minna nii nurgatagusesse toidukohta, kus suur kuhi ise buffeest valitud head-paremat maksab umbes 1.20 eurot, või siis luksushotelli restorani nautima Itaalia või india kööki kas või kümme korda suurema raha eest.

Kogu oma püüdlikkuses olla avatud, sõbralik ja korralik (nt silt maantee ääres: “Ei korruptsioonile, jah investeeringule!”) ning alla kahekümne aasta tagasi toimunud äärmiselt traagilistest sündmustest niivõrd edukalt välja tulemise tõttu võib Rwandat vist tõesti pidada Aafrika musterlapseks, kes võiks vähemalt mõnes valdkonnas olla eeskujuks ka teiste maailmajagude riikidele.