Reisijuht: külaelu maitsega Põhja-Vietnam

 (4)
Naised punase jao hõimust.
FOTO: (CC) Wagner T. Cassimiro "Aranha" / Flickr

Peale jämedavõitu äratust elab autor Anna Murphy sisse Vietnami külaellu ja teeb kaasa Ha Giangi küla igapäevatoimetused.

Kell oli alles 3:30 hommikul, kui noor kukk esimest korda kires. See kõlas eriti luusselõikavalt, kuna kireja asus otse magavate elanike põranda all. Häälitsust korrati järjekindlalt iga kümne minuti järel, kuni lõpuks oli uni täiesti läinud ja tundus, et peaks üles ärkama. Siis jäi kukk vait.

Vietnami külaelu pole pahaaimamatu turisti jaoks ilma väljakutsete ja üllatusteta. Kuidas oleks ühe allikaselge riisiviinaga? Aga sellest juba hiljem. Alustame paljudest muudest naudingutest.

Ärkasime Ha Giangis, maakohas mägise Vietnami põhjaosas üsna Hiina piiri lähedal. Ha Giang on Hanoist kuuetunnise sõidu kaugusel kauges eraldatud kohas, kus turiste peaaegu ei käigi.

Sõites edasi aina kõrgemale mägedesse, ületasime kitsa kuristiku kahe tohutu kalju vahel, mida kohalikud kutsuvad Taevaväravaks. Ees laius kaljulõhedega maastik džungli ja smaragdina virvendavate riisipõldudega. Mäed Vietnami põhjaosas on koduks 53-le vägemusgrupile riigis (13,8 protsenti elanikkonnast, kes pole etnilised vietnamlased), paljud neist elavad siiamaani samasugust elu, nagu sajandeid tagasi.

Meie esimene öö selles kandis sai veedetud prantslasest omaniku külalistemajas Panhou külas, kus riisipõllud ümberringi olid nagu eksootilised veeaiad. Ja keset ööd karjuv kukk puudus siin samuti; vaid mõned madala tämbriga krooksuvad konnad lõhestasid öist vaikust.

Seotud lood:

Hommikut alustasime lähedalasuval turul Thong Nguyenis, kus nägime kahest erinevast hõimust naisi ostlemas ja - mis veel tähtsam - keelt peksmas.

Punase jao hõimu naised kandsid siniseid kanepisi riideid punaste kaunistustega. Nende pead olid kaunistatud suure mässitud punase peakattega ja rinnal asus suur tinane kaelakee, mis nägi välja rohkem nagu soomusrüü.

Musta jao hõim aga kandis musti kanepiriideid valgete detailidega, peas aga oli must pearätik, kaunistatud valgete paeltega.

Mehed olid seevastu moodsalt riides, ükskõik mis hõimu nad ka ei kuulunud. Meie reisijuht Quang ütles, et naised, eriti aga vallalised ei saa endale lubada palju vabadust, sest neil on oluline välja näha "hea tüdrukuna" ja seega tuleb traditsioonidest hoolega kinni pidada.

Noored on siiski ühe traditsiooni juba peaaegu hüljanud – beetlilehtede närimise. Vanemad naised on kõik beetlinärijad. Sellest mustaks läinud hambad on nende enda ja ka abikaasade arvates ilusad.

Ha Giangis on turistid haruldused ja seega olime me ise samamoodi vaatamisväärsused, nii nagu meie imetlesime kohalikke.

Oli üsna vähe toitu järele jäänud, kui me kohale jõudsime - kuivatatud kala ja sealiha oligi ainus, mida veel sai. Söögikraami asemel sai turult aga ohtralt lõngu ja punutisi, mida kasutati rahvariietes. Kui jalutasime turult minema ümbritsevatele mäenõlvadele, siis nägime kohe, kui isemajandavad kõik jaod olid; turult oli neil vaja üsna vähe.

Iga maja oli hästi varustatud: ümberringi riisiväljad, köögivilja- ja ürdiaiad (Vietnami söök sisaldab külluslikult maitseaineid ja ürte ning salatilehti iga roa juures; tavaliselt lisatuna liha-nuudliroale, mida kutsutakse pho or bun-iks).

Enamus eluhooneid olid traditsioonilised puust majad: punase jao hõim ehitas maju maapinnale, musta jao hõim aga vaiadele. Paljude majade ees istusid naised ja tuulasid riisi suurte lamedapõhjaliste korvidega, visates neid kõrgele õhku, et eraldada riisist kuivi kestasid.

Paraku pidime me ise lõunaeinet võtma traditsioonilise puumaja asemel sellises kodus, mille seinad olid ehitatud kergplokkidest. Kergplokid olid aga seal kõrge staatuse sümboliks, justnagu Rolex jao maailmas.

Istusime lauda koos perepoja ja väimehega. Esimene käis linnas tööl ja tuli nädalavahetuseks maale, teine aga oli jäänud maapoisiks. Mõlemad olid hilistes kahekümnendates, aga nende erinevus oli märgatav. Linnapoiss oli enesekindel ja jutukas, küsis palju ja rääkis endast, maapoiss aga ei suutnud sõnagi välja öelda ning ei julgenud õieti otsagi vaadata. See on tüüpiline linna- ja maainimeste erinevus, selgitas meile Quang.

Järgmisel päeva sõitsime paar tundi edasi Phong Thieni kommuuni, musta ja valge tay hõimu kodukohta. Nagu hiljem selgus, siis ka sellesama varaärkava kuke kodupaika. Tay külaelanikud ei kanna enam oma traditsioonilisi rahvarõivaid - nad on linnale lähemal ja linnaelust mõjutatud, kuid küla üldpilt on siiski üsna traditsiooniline. Esimesel hommikul sadas ja me nägime üht naist, kes kasutas hiiglasuurt lehte improviseeritud vihmavarjuna. Riisipõldudel kandsid naised - jah, vaid naised töötavad seal riisipõldudel - neidsamu tuntud koonilisi punutud peakatteid ja lisaks ka seljakatteid, mis olid punutud pambusest ja mis kaitsesid töö ajal vihma eest.

Ka ilma vihmata oli see paik üsna niiske paljude kaevatud kraavide ning pambusest ja kummivoolikutest rajatud akveduktidega. Nägime ka naist kahe hiiglasliku korviga, milles ta kandis parte riisipõllule putuka- ja teojahile.

Riisipõllud Põhja-Vietnamis. FOTO: (CC) Casablanca1911 / Wikipedia

Meie teekond läbi kohalike külade oli täis unustamatuid vaatepilte. Järgmine lõuna oli samuti meeldejääv. Meid võõrustas 75-aastane hõimunaine, kes oli väga lühikest kasvu, kümne lapse ema ja oskuslik riisiveini valmistaja. Tema retsepti järgi tehti ka kohalikke piiritusejooke, kuhu oli segatud ürte, ravimtaimede juuri, lehti ja ženšenni, mis hõimurahva uskumuste kohaselt andis vanematele inimestele elujõudu.

Võtsime tervitusnapsu, et näidata tänulikkust tema külalislahkuse eest. Minu kaaslane näitas siis viit sõrme: et ta võiks ära võtta veel viis napsu. Kuid meie võõrustaja näitas sõrmedega, et talle endale poleks ka kümme napsu probleem.

"Kümme!" hüüatas meie reisijuht ja selgitas, et vanadaamile pole probleem külalised kiiresti laua alla juua. Peale paari esimest napsu vajus meie giid Quang ära ja meil ei õnnestunudki enam kuulata tema harivaid kommentaare.

Õhtul tehti meile majas korralik jalavann ning aurutasime oma varbaid vedelikus, mille koostis oli üsna sarnane sellele, mida enne jõime. Siis aga pakuti riisipaberist kevadrulle, tõeliselt häid, mis magushapus kastes tomati ja küüslauguga ning valge riisiga lausa keele alla viisid.

Magama heitsime põrandale madratsitele, mis olid muust toast eraldatud laest alla rippuvate linadega. Meie muljed mägiküladest olid väärt selle noore kuke ärakannatamist kell pool neli hommikul.

Kuidas kohale jõuda

Euroopast väljuvad mitmed lennud Hanoisse. Neljapäevane ringreis Ha Giangi piirkonnas maksab ligi 780 eurot inimese kohta, sisaldades autotransporti Hanoist, toitlustamist kogu aja, ööbimist (sealhulgas kaks ööd kodumajutuses) ja ingliskeelset reisijuhti.

Millal minna

Vietnam on suur maa - rannajoon kulgeb rohkem kui 3200 km pikkuselt, läbides erinevaid kliimavööndeid. Ha Giangi on kõige parem külastada kuivaperioodil, mis kestab oktoobrist aprillini. Detsembrist jaanuari lõpuni võib aga olla jahedavõitu - siis langevad öised temperatuurid alla kümne plusskraadi.

Hoi An ja Hue Vietnami keskosas aga on kuiva ja kuuma ilmaga jaanuari keskpaigast augusti lõpuni.

Rannapuhkus

Vietnam on tuntud oma imepäraste randade poolest. Mõned ööd rannas veeta on lausa soovitatavad. Nam Hai luksuslikust hotellist, mis asub Danangis, saab ära vaadata Hoi Ani vaatamisväärsusted: kuulsa kanalitevõrgu ja restaureeritud vanalinna. Nam Hais on tippklassi numbritoad moodsas aasiapärases stiilis – mõnedes on ka privaatsed basseinid. Kaheinimesetoa hinnad algavad 430-st eurost (vt www.thenamhai.com).

Üheotsapileti hind Hanoist Danangi Vietnam Airlinesiga algab 36st eurost.

Mida kaasa võtta

Näomask ja kõrvatropid on vajalikud, kui külastada mägikülasid ja on soov hommikul väheke kauem magada. Pealamp on ka vajalik öisteks tualetiretkedeks. Ha Giang on malaariaohtlik piirkond, seega tasub malaariatabletid kaasa võtta. Vihmakindel riietus kulub ära igal aastaajal.

Nõuandeid reisiks

Ära paki kaasa liiga palju asju - suuri kohvreid on maapiirkondades keeruline kaasa vedada. Hoia rahakotis väikeseid kupüüre jootrahaks võõrustajatele ja giididele.