Reis suletud rahakotiraudadega
Kuna olen ajakirjanduse magistritudeng Groningeni ülikoolis, mis asub Pohja- Hollandis ehk küllaltki lähedal Lääne- ja Kesk-Euroopa huvitavatele paikadele, siis otsustasin nädalavahetustel ja koolivaheaegadel voimalikult palju reisida. Kuidas aga teha seda üliopilase eelarvest liiga suurt tükki hammustamata? Alustasin reisisihi valikust. Nimelt otsustasin teisel Hollandis viibimise nädalal kodupaigast – Tallinna sopruslinnast, mida ummistavad jalgratturid ja kahe ülikooli hoonete vahel pendeldavad noored – nina kaugemale pista ning avastada teisi tulpide ja tuuleveskite maa paiku.
Otsustasin minna Utrechti, Groningenist umbes 200 kilomeetri kaugusel asuva linna, mis sai alguse juba I sajandil m.a.j loodud roomlaste kindlusest. Minu tähelepanu püüdis see eelkoige tänu nii keskaegsele kui ka moodsale arhitektuurile; teadsin ka, et Amsterdami jouan veel korduvalt minna ning Haagi külastamine on planeeritud juba opingutesse.
Tegin lopliku otsuse vaid kaks päeva enne minekut ja nii asusin kiiresti planeerima.
Kuna Holland on elamiseks üsnagi kallis riik – üür on Eestist umbes kaks korda kallim, toit pea sama palju – ja mul puudub tudengina ka korralik sissetulek, siis oli eesmärk kulutada voimalikult vähe, kuid seejuures mitte loobuda linna avastamisest ja lobutsemisest.
Tripadvisori kodulehelt nägin, et avastamist Utrechti juba jätkub − seega polnud motet kohale soita vaid üheks päevaks.
Reisil tuleb aga just ööbimiskoha eest välja käia just loviosa eelarvest. Hostels.com-i voi hostelworld.com-i kodulehtede soodsaimatest pakkumistest selgus, et ühiselamutüüpi toas saaks voodikoha 17–18 euro, hariliku toa aga ligi 25 euro eest.
Eraldi hääletamisplatsid
Kuigi ka kümnekohalise toa jagamine voib olla omaette seiklus, siis otsustasin sellisest väljaminekust loobuda ja hakata esimest korda aktiivseks sohvasurfajaks.
Kodulehel couchsurfing.com pesitseva kogukonna inimesed, kel on kodus kas vaba madrats, diivaninurk voi lausa tuba, pakuvad seda ränduritele. Vastutasuks on harilikult väike kingitus, kas voi šokolaaditahvel.
Tasub vaid minna kodulehele, täita ära oma profiil ja asuda reisi planeerima.
Mul oli kasutajakonto juba enne olemas, aga seni polnud ma seda reisimiseks ega ruumipuuduse tottu kellegi voorustamiseks kasutanud, kuid kuulun nende inimeste hulka, kes on nous lihtsalt oma kodupaika tutvustama ja kohvitassi juures kokku saama.
Couchsurfing’i kodulehelt sain soovituse saata oma kiri vähemalt kuuele Utrechtis sohvat pakkuvale inimesele. Vaja on vaid kirjeldada, mida linnas teha soovin, kui kauaks jään ning kas mul on erilisi nõudeid (näiteks kas saabun koos lastega).
Eraldi foorumid on ka viimase minuti reisisellidele, kes saavad sinna oma majutuskohasoovi postitada lootuses, et nad veel viimaselgi minutil öömajata ei jää. Turvalisuse huvides on kasulik lugeda võõrustaja kohta kirjutatud tagasisidet ning teha igaks juhuks ka varuplaan.
Mulle saabus esimene sohvasurfamise vastus – küll eitav, kuna neiu pidi nädalavahetuseks kaugemale sõitma – juba kolme-nelja tunni pärast. Järgmisel päeval kirjutas aga 32-aastane meditsiinitudeng Karen, et on hea meelega nõus mind võõrustama ning ka midagi koos tegema.
Samal ajal hakkasin ka mõtlema, kuidas võimalikult soodsalt sihtkohta jõuda.
Groningeni ja Utrechti vahel sõidab küll üsna kiire, aga ka üsna kallis rong: 23 eurot ühe otsa eest ei ole sugugi väike summa. Kuna olen Eestis alates oma 16. sünnipäevast ohtralt hääletanud, siis sean siingi selle plaani. HitchWiki kodulehe abil planeerisin marsruudi, tegin paberile märkmed, kuna arvutit mul vaid kahepäevasele reisile plaanis kaasa võtta polnud, maalisin paberile sildi „Utrecht” ja seadsin end hommikul pärast toitva pudru söömist teele.
Kogu varanduse, mida kaasa tahan võtta, olin sunnitud mahutama õlakotti – minu seljakott asub hoopis Eestis. Niisiis otsustasin, et järgmisteks reisideks tuleks kindlasti korralik vastupidavate rihmadega seljakott otsida.
Linnast lahkumine sujus kiirelt – startisin oma kodu juurest ratta seljas nagu Hollandis ikka. Muuseas, kas teadsite, et 60 protsenti reisidest tehakse vähemalt minu kodulinnas ratta seljas? Parkisin selle raudteejaama juurde ning läksin vaid 250 meetri kaugusel olevasse spetsiaalsesse hääletajate pealevõtmiskohta, liftplaats’i.
Tõstsin sildi püsti ja jälgisin laupäevahommikust suhteliselt rahulikku liiklust.
Õige pea tuli samasse paika seisma teinegi neiu. Mõtlesin juba, et temagi on hääletamisreisil, kuid kui umbes viie minuti möödudes talle eraldi autoga järele tuldi, selgus vastupidine. Minul kulus auto peale saamiseks umbes pool tundi, mis on vägagi mõistlik aeg – Eestis olen oodanud ka üle tunni.
Seekord võtsid mu peale mees ja naine, kes sõitsid Groningeni lähedasest külast Rotterdami ehk ligi 300 kilomeetri kaugusele, et tuua sealt endale kassipoeg – eelmine kiisu läks kahetsusväärsel kombel taevaseid hiiri jahtima. Rääkisime Hollandist ja Eestist – ning selgus ka, et järgmisel nädalal külastavad neid sõbrad Soomest.
Siiski on Lääne-Euroopas hääletades kasulik teada, et kiirteel kõndimise eest võib saada isegi umbes 50-eurose trahvi, autojuhtidele tasub aga läheneda bensiinijaamades või kasutada juba eelmainitud hääletamisplatse.
Tagasi hääletades eksisin selle reegli vastu, kuna olin lugenud, et peaksin hääletamispaiga leidma kohe ühe viadukti lähedalt, kuid mida polnud, seda polnud.
Tõstsin sildi püsti ja asusin samal ajal tagasi kõndima. Teinud seda umbes 15 minutit, tõmbab üks naisterahvas ikkagi oma valge autoga teeservale. Selgus, et ta nägi mind ja otsustas tagasi pöörata.
Temaga läbisin umbes kaks kolmandikku kogu teekonnast, sealt „andis ta mind üle” oma eksabikaasale, kes viis mu omakorda Groningenist 20 kilomeetri kaugusele. Siit läheb linna ka buss, toonitas insenerialal töötav mees, kes jutustas mulle teel Hollandi tuule-, päikese- ja veemajandusest.
Kuna aga bussi väljumisajani oli ligi 40 minutit ning kellgi on juba pool kaheksa õhtul, seadsin väikeses Marumi-nimelises külakeses jälle oma sildi püsti ega kulunud viit minutitki, kui juba peatus auto sõbraliku noorpaariga. Just see ongi hääletamise juures tore – välistudengina kohtun ma palju teistest riikidest pärit inimestega, kuid n-ö pärishollandlasi näen vähem, aga reisides on selleks rohkem võimalust.
Tasuta ekskursioon
Esimese autoga sain kohe Utrechti kesklinna, raudteejaama, kust haarasin kaasa vaatamisväärsusi ja muuseume tutvustavad voldikud, mille vahel on ka miniversioon kaardist. Siiski oleks eelarve suhtes olnud kasulik korralik kaart endale varem välja printida: minu järgmiseks peatuseks olnud turismiinfopunktis tuli selle eest välja käia 2,6 eurot. Küll aga plaanin järgmisel korral investeerida korralikku Euroopa teedeatlasesse. Teistelt pöidlaküüdiga reisijatelt nõu küsides kuulsin, et nemad kasutavad ka tahvelarvutisse või nutitelefoni tõmmatud kaarte.
Odavreisijana tuleb linnas säästlikult ringi käimiseks teha ootamatute kulutuste vältimiseks hoolikalt kodutööd, et teada, milliseid vaatamisväärsusi ja millal on võimalik tasuta või odavamalt külastada.
Näiteks on Londonis võimalik pääseda enamikusse muuseumidesse tasuta, aga paraku küündivad mujal, ka Eestis, piletihinnad 8–10 euroni. Hollandis reisimisel on väga meeldiv lahendus 53 eurot maksev Museum Card, millega on aasta vältel tagatud sissepääs üle 400 muuseumisse kogu riigis. Kasulikud on ka paketid, mis ühendavad ühistransporti ja vaatamisväärsuste külastamise: näiteks Brüsselis tuleb sellise ööpäevase pääsme eest tasuda 24 eurot.
Mina seadsin eesmärgiks linna korralikult avastada ehk käia ka võimalikult paljudes muuseumides. Enne aga liitusin laupäeviti Domtoweri eest startiva Utrecht Free Touriga (www.utrechtfreetours.nl), mida korraldavad pooleldi oma lõbuks, teisalt inimeste harimiseks kohaliku kooli geograafiaõpetaja, ülikooli õppejõud ning mitu tudengit. Meie giid Björn, Utrechti ülikooli geograafiatudeng, kelle jaoks on see päris esimene ekskursioon, lubas teha umbes kolme tunni jooksul jalutuskäigu Utrechti vana- ja kesklinnas ning jutustada lugusid, mida reisiraamatutest niisama lihtsalt lugeda ei saa. Selle lubaduse noormees ka täitis – näiteks kuulsime, et Utrechtis elas Wilhelm Röntgen, keda aga sealne ülikool keeldus keskkoolist väljaviskamise tõttu vastu võtmast. Paljulugenud ja uuenduslike mõtetega mees leidis aga võimaluse õppida Šveitsis, kus ta ka oma meditsiiniajalukku läinud tehnoloogia välja töötas.
Sel korral oli liitunud umbes 20 inimest maailma eri paigust: ümber ilma reisiv vanemas eas abielupaar Kanadast, Hollandis elav Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit naisterahvas, Euroopa ülikoole külastav ja oma doktoritööks sobivat valiv neiu Chicagost ning ka mitu Hollandis ülikooliõpinguid alustanud tudengit, nagu minagi.
Kuna ekskursiooni tegijad korraldavad seda täielikult oma vabast tahtest, siis olid nad lõpuks tänulikud ka vaid tagasiside eest. Siiski pani suurem osa seltskonnast Björni kaabusse lõpuks ka vähemalt viis eurot. Korraldajad selgitavad, et sarnaseid tasuta ekskursioone tehakse ka teistes linnades, näiteks Amsterdamis ja Prahas, kust neilgi see mõte tuli.
Jalgrattalaenutus säästab ühistranspordikulutustest
Selle ekskursiooni juures nautisin teadmiste kogumise kõrval ka seda, et saime peaaegu kogu seltskonnaga tuttavaks, vahetasime osaga kontakte ning suundusime kahe naisega koos hiljem ka Utrechti Central Museumisse. Külastasin nädalavahetuse jooksul veel Utrechti ülikooli muuseumi, aborigeenide kunstimuuseumi – mis on vist üks unikaalsemaid selles linnas – ning Miffy muuseumi.
Säästlikule reisilisele pole aga paremat võimalust kui minna ise giidita jalutuskäigule: enamiku suuremate linnade kohta saab oma nutitelefoni laadida ka Walking Guide’id. Kui see võimalus puudub, saab alati küsida nõu turismiinfost: minu võõrustaja Karen teadis rääkida, et Utrechti kohta on olemas ka eraldi väikeseid aedu tutvustav kaart.
Kogu linnast ülevaate saamiseks soovitatakse kohe alguses panustada kahekorruselise bussiga ringkäigule, kuna siis on võimalik näha rohkem. Vähemalt Hollandis oleks kindlasti kasulik rentida jalgratas, mida saab lisaks ametlikele laenutustele odavamalt, umbes 3 euro eest ka sohvasurfajate seltskonnalt.
Kui silmas pidada vaatamisväärsuste piletihindu, siis on arhitektuuri- ja religioonihuvilistele kasulikum külastada just kirikuid, kuhu pääseb enamikus riikides sisse tasuta.
Õnnekombel oli minu reisipäeval avatud ka toomkirik ning seal toimus õhtu hakul tasuta klassikalise muusika kontsert.
Astusin sisse veel kolme-nelja kirikusse, et nautida nendes valitsevat rahu ning hetke jalgu puhata. Ning mis seal salata – seal on ka WC-d, kus end kiirelt värskendada.
Suur kuluartikkel on toit, eriti juhul, kui sellele, kus ja mida süüa, mitte varem mõelda: Hollandis maksavad tüüpilised nii hommikul kui ka lõunaajal söödavad suured võileivad keskmiselt kolm-neli eurot. Sellise kulu vältimiseks tegin endale lõunaks ühe võileiva kaasa ning pistsin kotti paar müslibatooni. Päeva kestel ostsin ka tahvli šokolaadi ning järgmiseks päevaks jogurti.
Kasulik on internetis eeltööd tehes välja kirjutada odavamate toidupoodide asukohad, pikema reisi korral valmistada endale ööbimispaigas ise õhtusöök. Sohvasurfamise korral ongi väljas söömisest toredam einestada koos võõrustajaga, kuna nii saab tundma õppida kohalikku n-ö päriselu.
Lühike nädalavahetus kujunes vägagi meeleolukaks – jalgsi ja kohalike seltsis linna avastamine on turismireisist hulka põnevam! Paari päeva jooksul sain kinnituse, et tillukese eelarvega seiklemine on täiesti võimalik – kokku kulus mul teekonnal umbes 12 eurot. Niisiis tasub hakata juba järgmist reisi planeerima!
Mida soodsa reisi planeerimisel silmas pidada?
Mitme riigi külastamiseks on kasulik hankida Euraili (www.eurail.com) pass – hinnad algavad ühe riigi rongiga avastamise kohta ka 37 eurost.
Odavlendude võrdlemiseks on paslik koduleht www.skyscanner.net, soodsaimat ööbimispaika aitab leida www.gogobot.com.
Sihtpaigaga tutvumiseks saab küllaldaselt materjali Tripadvisori ja Wikitraveli kaudu.
Pöidlaküüdiga reisijale tulevad sobiva marsruudi ja hääletamispaikade otsimisel appi kodulehed, nagu HitchWiki (hitchwiki.org).
Lehelt www.hitchhikers.org tasub uurida, äkki liigub soovitud suunas mõni vaba istekohaga auto.
Kui plaanis on juba pikem, mitmenädalane reis, siis tasub seda kombineerida Workaway või WOOFi projektiga – neis on vabatahtliku töö eest tasuks ööbimiskoht ja toit.
Turvalisuse mõttes tasub raha peita mitmesse kohta, teha passist ja reisidokumentidest, piletitest jm koopiad. Hääletades võib alati üles kirjutada auto margi, numbri ja värvi ning saata see näiteks sõnumi või meiliga sõbrale-tuttavale.
Tervisekindlustuse pealt kokku hoida ei tohiks, kuid Euroopa piires on võimalik enamasti hakkama saada Euroopa tasuta ravikindlustuskaardiga, mis tuleb aga varem ette tellida ning oodata selle saabumist koju.
Lisaks Walking Guide’i äppidele on abiks ka Around Me (www.aroundmeapp.com), mis näitab kõiki lähedalasuvaid vaatamisväärsusi.
Reisi planeerimisel tasub vaadata, et tegu poleks turismi kõrgpunktiga, kuna siis võivad kõik hinnad olla kolmandiku võrra kallimad.
Ära raiska raha veepudelite ostmisele, kui oled enne kindlaks teinud, et kraanist või spetsiaalsest veevõtukohast saadav vesi on joodav. Hostelis ööbides tasub endale hommikusöögi ajal ka lõunaks võileib kaasa teha.
Kuigi lennukisse ei tohi kaasa võtta vedelikke, on toidud siiski lubatud – nii säästad kalli võileiva pealt.
Uuri vahetuskursside ja kohapeal väljavõtmise ja kaardiga maksmise tasude kohta. Pole mõtet põhjendamatult kulutada!
