Redwoodi rahvuspark - pikk lugu pikkadest puudest
Põdrad poleks saanud ajastada oma saabumist paremini. Olime oma matkaonni jõudnud tund varem ja pärast esimest rõõmuhõiset, et see polegi nii askeetlik hütt nagu me olime ette kujutanud (plüüsvoodi, diivan, isegi vaip) ning peale terrassile kohalikku Merlot´ maitsma minemist nad tulidki. Tosinkond looma krõmpsutas rahulikult rohtu meist kümnekonna meetri kaugusel.
Nende sametisi selgasid nii vara kohe reisi alguses näha oli tõeline vedamine.
Põder pole siiski peamine vaatamisväärsus Redwoodi rahvuspargis. Siin on kõige tähtsamad puud. Hiidsekvoiad, kõrgeimad puud maailmas kasvavad ainult Põhja-Californias neile sobivates tingimustes, mille tagavad talvised vihmad ja suvine udu. Paljud neist igihaljastest hiiglastest on tuhandeid aastaid vanad, nende noorus ulatub Rooma Impeeriumi aega ning nad võivad kasvada kuni 30-korruselise maja kõrguseks.
Kogesime hiidsekvoiade suurejoonelisust järgmisel päeval, kui matkasime 18 km pikkusel James Irvine´i ja Miners Ridge´i matkarajal, mis asus lühikese autosõidu kaugusel meie onnist. Seda peetakse üheks parimaks hiidsekvoiade ehk mammutipuude matkarajaks. Juba algus on lööv: mets, kus kasvab hiidsekvoiasid eriti tihedalt. Mahalangenud puu andis parema ettekujutuse nende tüvede mõõtmetest: läbimõõt oli vähemalt bussisuurune.
Astusime järgmise seest õõnsa tüve sisse – ja see õõnsus oli suurem, kui enamus eluruume Londoni keskmistes korterites.
Peale mitmeid katseid kaameraga ei saanud me kuidagi kogu puud ühte kaadrisse. Lõpuks oli selge, et tuleb lihtsalt vaadata ümberringi ja võtta see kõik enesesse ilma pildistamata.
Matkarada kulges läbi samblase ja sõnajalgadega kaetud maastiku tiheda metsa all, milleni valgusel oli väga raske puuvõradest läbi murda. Valitses täielik vaikus – ei teisi matkajaid, isegi linde polnud eriti kuulda. See andis metsale katedraalilaadse pühaliku õhkkonna.
Matkarada soovitatakse ka selle mitmekesisuse pärast. Peale mõnetunnist kõndimist kuulsime juba murdlainetust Gold Bluffsi rannast, mis on ilmselt üks tühjemaid randu maailmas. Istusime valgel rannaliival ja kaevasime välja ookeani poolt voolitud ajupuidust suveniire. Oli tunne, nagu oleksime ainsad inimesed maa peal.
Veidi sisemaa poole minnes leidsime Ferni kanjoni, mille kohati ligi paarikümnemeetrised nõlvad olid kaetud smaragdroheliste sõnajalgadega. See oli nagu hiigelmõõtmetes täiskasvanute mänguväljak. Klammerdusime mahalangenud sekvoiatüvede külge, pistes ronides kogemata varbaid vette, kuni jõudsime tagasi matkarajale ja pöörasime autode juurde.
Väsinud, aga õnnelikena otsustasime, et see kuuetunnine matk oli meie elu üks parimaid.
Suurim kontsentratsioon hiidsekvoiasid asub just siin, ookeaniranna ja Oregoni piiri läheduses. Kuigi puid kasvab ka kogu rannikul San Francisconi välja ja sealt lõunasssegi.
Alustasime oma mini-maanteereisi San Franciscost teada-tuntud Highway 1 pealt, kuid selle asemel, et sõita lõunasse Big Suri poole, nagu enamus reisijaid teeb, pöörasime hoopis põhja, Golden Gate´i silla punaste kaarte alt läbi.
Põhja-California on sama ilus kui Big Sur, kuid loodus on siin metsikum, rannik karmim. Ja mida kaugemale me sõitsime, seda ilusamaks läks. Vaikse ookeani kallastel olid nii väikesed asulad, et mõnedes polnud ilmselt ruumi isegi ühele hobusele. Väikseim asula, mida märkasime, oli Dogtown 30 elanikuga.
Päikeseloojangul peatusime Westpordis (elanikke 60) ja kohtusime mõne kohalikuga. Põhja-California elanikud võib jagada põhimõtteliselt kaheks inimtüübiks: vananenud hipid ja metsamehed.
Ööbisime Westpordi hotellis, kus puudus nii televiisor kui telefon. Nagu paljud teised, oli hotelli pidav hipilik perekond kolinud Westporti 70ndatel Lahe piirkonnast. Kohtasime õhtu jooksul veel kolme metsamehe tüüpi ruudulises särgis kohalikku, kui nad hakkasid kogunema hotelli baari, jättes „kastikad“ õue ootama.
Järgmisel hommikul, pärast värsket krabiomletti jätkasime oma teed Highway 1 peal, mis ootamatult läks üle Highway 101-ks. Hiidsekvoiasid hakkas silma aina rohkem. Ühes puudesalus leidsime nn läbisõidetava Chandelieri puu, mis on üks kolmest puust, millest saab autoga läbi kasvavasse tüvesse rajatud „tunneli“ sõita.
Liikusime edasi mööda Gigantide avenüüd, mis 1880ndatel ehitati puidu vedamiseks ning peatusime lõpuks Eurekas, mis on huvitav segu Viktoria-aegsetest majakestest, väikestest motellidest ja antiigipoodidest. Siit edasi oli juba lühike tee Redwoodi rahvusparki.
Rahvuspark ise on hiiglaslik, koosnedes mitmetest looduskaitsealadest ja ürgmetsadest. Hiidsekvoiad kasvasid kunagi ligi neljasajal tuhandel hektaril, kui neid 1850ndatel hakati tööstuslikult raiuma, mis hävitas ligi 95% metsadest. Kaitsmine oli hädavajalik ja 1968. aastal asutati USA Kongressi poolt rahvuspark. Piirkond oli ka koduks Yuroki indiaanihõimule. Neil on endiselt rahvuspargis reservaat, indiaanlased müüvad maanteede ääres puunikerdisi ja kootud kotte.
Kuna tegemist on rahvuspargiga, leidub kõikjal kogenud personaliga külastuskeskusi. Võtsime esimesest ettejuhtuvast keskusest tasuta kaardi ja küsisime matkaradade kohta. Samuti huvitas meid vaalavaatlus, mida tehakse detsembrist aprillini. Olime mures ka karude pärast, kuid pargivaht Renee rahustas meid, et tavaliselt nad inimesi ei tülita.
„Ainukesed grislid, keda te siin kohtate, on California osariigi lipul,“ ütles ta.
Renee vaalasoovituste järgi suundusime tuulisesse Klamath Overlooki. Põrnitsesime horisonti ja ootasime. Kuid vaalad ei ilmunud niisama lihtsalt välja, nagu enne põdrad. Kui udu vaate varjas, muutus ka ilm. Kerge tuulekesega mahe California muutus kargemaks. Meie hubane hütt ja veel üks klaas punast veini ootasid.
Millal minna
Põhja-California pakub rohkem tuuliseid kui rannailmu igal aastaajal, kuid aprillis ja oktoobris võib kohata päikest tihemini.
Kohalik info
Redwoodi rahvuspargi veebilehelt (nps.gov/redw), Humboldti maakonna Redwoodi rannainfo (redwoods.info) ja Redwoodi Parkide Assotsiatsiooni veebist (redwoodparksassociation.org) leiab parima info matkaradade ja maaliliste autoteede kohta, aga ka majutuse, laagriplatside, kajakisõidu ning kalapüügivõimaluste kohta. Metsikus looduses viibimiseks tuleb valmis olla. Kui telkida, tasub küsida „karukindlaid“ konteinereid toidu säilitamiseks mõnest infopunktist.
Kihiline riietumine on oluline, kuna ilm on muutlik. Vihmamantel on kohalikel alati autos kaasas.
Kui veedad aega San Franciscos ja kavatsed ära käia ka Alcatrazi vanglasaarel, tuleks pilet ette broneerida. Restoranis tasub ka koht ette kinni panna, sest söögikohad on väikesed ja kohalikel meeldib neis palju aega veeta.
Kui teed ise süüa, siis naturaalse toidu supermarketid on küll palju kallimad, kuid muidugi oluliselt paremad tavalistest toidupoodidest USA-s. Meie kolmepäevasel puhkusel matkaonnis oli kogu kaasavõetud toit naturaalne ja pärit poest nimega North Coast Co-op, mis asus Arcatas (northcoastco-op.com). Toit oli täiesti värske.
Mida koju kaasa võtta
Madalate rendihindade tõttu on Eureka vanalinna poodide valik eklektiline. Kohalike veinide hea valiku leiab Mendocino Mustardist (mendocinomustard.com).
Kus ööbida
Elk Meadow Cabins
Algselt kohaliku saeveski töötajate majutamiseks ehitatud odav öömaja sisaldab kõiki mugavusi – nõudepesumasinat, televiisorit ja DVD mängijat, aga ka kümbustünni, kust saab tähistaevast vaadata. Kõige parem on aga see, et puhas, metsik loodus hakkab kohe ukse tagant. (866 733 9637; redwoodadventures.com/cabins). Hind al 199 dollarist kuni kaheksale inimesele.
Westport Hotel & Old Abalone Pub
Elegantne hotell asub otse ookeani kaldal. Sealsamas tegutsev pubi serveerib kodust toitu ja kohalikke Mendocino veine (877 964 3688; westporthotel.us). Hinnad algavad 150 dollarist toa kohta, sisaldades hommikusööki.
Carter House Inns
Eurekas asuv juba natuke kallim Viktoria-aegses hoones tegutsev majutusasutus on stiilne ja hubane. Küsi kaminaga tuba vaatega merele. (707 444 8062; carterhouse.com). Toad alates 179 dollarist.
Kus süüa
Beachcomber
Kohalike seas populaarne kohvik Trinidadis müüb koduseid muffineid, suppe ja snäkke. Papptopsid on keelatud. (363 Trinity Street, Trinidad; 707 677 0106).
Five Eleven
Parim koht stiilseks õhtusöögiks Eurekas on Five Eleven, mis keskendub tapase-stiilis einetele. (511 2nd Street, Eureka; 707 268 3852).
River’s End
Kui lahkusid San Franciscost kallast mööda, on see parim koht esimeseks söögipeatuseks. Eelmistest kallim, pakub restoran häid vaateid, kalaroogi ja Sonoma maakonna veinivalikut. (707 865 2485 ext 111; ilovesunsets.com).
