Äratuskell oli sätitud väga varaseks. Kuid meie eilne ärkamine mõjus parima unerohuna, seega lülitasime äratuskella süümepiinadeta välja. Kui viimaks end üles ajasime, siis avastasime, et selleski hotellis pole sooja vett. Kuuma ilma tõttu polnud see nii häiriv. Peale karastavat pesu läksime hommikusööki otsima, mis sisaldus toa hinnas.

Lifti minnes sattusime kokku hotelli direktoriga, kellega olime juba eile hotellitoa vahetamise pärast kohtunud. Uhkelt juhatas ta meid hommikusöögisaali poole samal ajal rääkides, et hotell on alles avatud ja seetõttu ei ole kõik asjad ehk veel päris paika loksunud.

Ta viipas meid laua poole, kust endale bufee stiilis roogasid saab tõsta. Laud oli aga peaaegu tühi. Sealt võis leida mädanenud banaani ja paar ketšupiga saia.

Võtta võib kõike

Hotelli omanik pigistas sellele tõsiasjale vihjates silma kinni ja ütles, et kõike, mida me vaid soovime, saame sealt võtta. Samuti lisas ta, et võime töötajatelt ka pannkooke juurde küsida.

Istusime lauda, joogiks kontsentreeritud siirupiga maitsestatud vesi ja hambus ketšupisai. Küsisime teenidajalt pannkooki ja ta lubas need meile lauda tuua.

Ootasime 20 minutit, aga pannkooke ei saabunud. Ühtegi teenindajat selle aja jooksul ka mööda ei kõndinud. Küll aga tuli meie juurde tagasi õnnelik hotellidirektor, kes küsis, kas oleme ikka kõigega rahul.

Kurtsime, et pannkoogid ole veel saabunud.

Ta lubas minna kööki järgi uurima, miks see nii on. Mingi aja pärast tagasi tulles teatas direktor, et neil on piim otsa saanud. Selle asemel pakkus ta meile omletti.

Samal ajal, kui toitu ootasime, otsustas Karolin minna toavõtit küsima, sest eelmisel õhtul unustati meile toavahetuse käigus võti anda.

Alguses saatsid vastuvõtutöötajad ta üles tagasi ja ütlesid, et annavad võtme pärast hommikusööki. Kui pärast tagasi läksime, saime võtme, mis avas küll meie ukse, aga samuti ka kõik teised uksed sel korrusel. Töötaja oli arvatavasti teadmatusest andnud meile üldvõtme.

Hotellist lahkudes hakkasime kohe taksojuhti otsima, kes meid rongijaama viiks. Nimelt tahtsime sinna jätta oma kotid, et päeval ringi liikudes neid endaga kaasa ei peaks vedama. Küllaltki kiiresti leidsimegi tuk-tuki juhi, kes meid kaugelasuva rongijaama poole sõidutama nõustus. Õhk oli kuum ja tänavatelt lendas näkku tolmu ja prügi. Pilved taevast puudusid, aga selle asemel oli päike looritatud sudukihiga. Iga kord, kui foori taga peatusime, tulid tänavalapsed sõiduki juurde kerjama. Nende lähenemisviis ei olnud sugugi tagasihoidlik. Nimelt hakkasid nad meid riietest tirima ja nõudlikul toonil ruupiaid küsima. Tuk-tuki juhist olukorra lahendamisel kasu ei olnud. Hoidsime siis oma asjadest kõvasti kinni ja proovisime lapsi vältida, et nad endale uue sihtmärgi leiaksid.

Lastele raha andmine ei tulnud kõne alla, sest olime kuulnud, et nemad sellest mingit kasu ei saaks. Lapsed on "isandate" kontrolli all, kes kogu kokkunuiatud raha endale võtavad.

Petlik ebaturvalisus

Rongijaama jõudes hakkasime inimmassist ja pikkadest perroonidest läbi murdes pagasihoidu otsima. Kui selle lõpuks leidsime, sai selgeks, et kohe kindlasti pole see turvaline koht, kuhu oma väärisesemeid jätta. Valve peaaegu puudus, ainult paar vanameest küsisid pakkide hoidmise eest raha. Kriidiga kirjutati hindi keeles midagi meie kottidele ja seejärel pidime kraami ise kuhugi riiulitele vinnama. Hirm pitsitas sees, sest me ei olnud kindlad, kas kotid pärast alles on.

Kõik väärtuslikud esemed võtsime kotist välja ja panime kilekotti. Nüüd tagantjärgi tundub see nii tobe. Seejärel otsustasime Delhi vaatamisväärsuseid uudistama minna.

Esimesena kõndisime Lootuse templisse. See oli Indias esimene koht, kus võisime end tunda tõelise staarina. Nimelt hakkasid hindud paluma, kas saaksid meiega koos pildil olla. Alguses olime skeptilised, sest olime lugenud, et kunagi ei tohi sellega nõustuda, see on mingi petuskeem.

Kuid taipasime küllaltki kiirelt, et iga paari meetri tagant kohtame uut perekonda, kes meiega lihtsalt pildil tahab olla ja lasime end lõdvaks. Samal ajal proovisime ennast siiski ka valvel hoida, et mõne teistsuguse petuskeemiga mitte alt minna. Oli hetki, kus meie ümber oli mitukümmend pildistavat inimest. Paljud väikesed tüdrukud tahtsid meiega selfie`sid teha ja perekonnad meid oma pildialbumitesse lisada.

Enne templisse sisenemist pidime jalanõudest loobuma. Need sai jätta kingahoidu, et peale külastust uuesti tagasi võtta. Põrand oli väga kuum ja astuda sai ainult selleks ettenähtud vaibale. Vaip oli aga kuuma ilma tõttu kaaskülastajate higist läbi nõrgunud. Seega esimese asjana tulid pähe hirmumõtted jalaseenest ja igasugustest muudest haigusest, aga samas saime aru, et suur osa meie hirmudest ei ole ju tegelikult reaalsus.

Lootuse tempel on suur hoone, mis on valminud kaheksakümnendatel. Tegemist on suure palvemajaga, mis mõeldud kõigile religioonidele. Templisse on oodatud kõik inimesed olenemata nende usust. Pildistamine oli siiski keelatud, samuti oli keelatud rääkimine.

Sees oli seetõttu väga vaikne. Väljudes sattusime tagasi lärmaka ja sündmusterohke India reaalsusesse ja see oli ka valulik, sest treppidel puudusid vaibad, mis kuumaks köetud kivide eest kaitseksid. Robert, kellel on pakesemad tallad, läks kuuma trotsides jalanõusid tooma. Sel ajal jäi Karolin templi ette seisma ja küllaltki kiirelt ümbritses teda rahvahulk. Mitu perekonda tegid pilti ja üks noor ema ulatas talle lausa sülle oma väikese poja nii kiirelt, et Karolin ei jõudnud isegi reageerida. Lõpuks jõudis Robert tagasi ja saime seejärel edasi liikuda.

Ilm oli meeletult kuum ja ühtegi veemüüjat läheduses ei olnud, seega riskisime avalikust veevõtukohast vee joomisega.

Selleks ajaks oli kätte jõudnud keskpäev, seega lisaks 40-kraadisele kuumale paistis läbi suduse taeva päike meile otse lagipähe.

Järgmise sihtkohana otsustasime võtta ette Swaminarayan Akshardhami templikompleksi, kuhu pidime sõitma järgmise tuk-tukiga.

Alguses hüppasime ühe peale, mille juht üritas meil nahka kiiresti üle kõrvade tõmmata, nii et hüppasime sõidukist uuesti välja.

Saatuslik turva-kilekott

Jalutasime tagasi templi juurde ja lõpuks saimegi ausa juhi masina peale, kes ulmelist hinda ei küsi. Akshardhami jõudes avastasime, et isiklike asjade kaasavõtmine on seal pea pisiasjadeni keelatud ja näiteks fotoaparaate, mobiiltelefone ning isegi raamatuid ei tohi turvakontrolli minnes taskus ega pisikeses kotis olla. Täitma pidi isegi deklaratsioonilehe, millega Robert ka algust tegi. Samal ajal läks Karolin vett tooma. Inimmassis kaotasime teineteist ära, ent taaskohtumisel avastasime, et midagi oli vahepeal kaotsi läinud.
Vana Delhi.

Nimelt oli käes hoitud kilekotist, kuhu me oma väärtasjad panime, kuna pakihoidu ei usaldanud, jalutama läinud rahakott, kus sees sularaha ja mitmeid tähtsaid plastikkaarte. Kilekoti küljel oli näha selgelt terava sakilise noa või žiletiga tehtud lõige, kust musta värvi rahakott välja oli vupsanud.

Esimese asjana helistas Karolin Swedbanka ja pani pangakaardi koos ID-kaardiga kinni. Kohe pärast seda läksime turvameestega rääkima, olles samal ajal mõlemad kindlad, et rahakotti enam kunagi ei näe. Kõndisime koos turvameestega hektiliselt ringi, alguses käisime turvastaabis ja pärast viidi meid teise turvaruumi.

Turvaülematega varguse arutamine oli keeruline, sest pea mitte keegi ei osanud inglise keelt. Jätkuva seismise peale turvaruumis toodi äkitselt rahakott ilma rahata, aga koos kõikide vajalike kaartidega jälle nähtavale. Nimelt leiti see keset asfalti pika järjekorra lähistelt.

Kahjuks polnud enam sel hetkel võimalik pangakaardi tühistamist tagasi võtta, sest reeglid on vägagi jäigad.

Samas oli meel hea, kuna kotis oli alles veel ka mälukaart, mida vargad polnud endaga kaasa võtnud. Seega oli tegu kõige ehedamate pikanäpumeestega, keda huvitas rahakoti sisust vaid sularaha, mida saab kohe kasutama hakata. Kindlasti polnud tegu kavalate mustal turul dokumentidega sahkerdajatega. Sellest hoolimata oli tunne äärmiselt kehv ja edaspidi tuli hoolikalt läbi mõelda, kuhu ja millisel moel ikkagi väärtuslikumaid asju peita. Kui me enne leidsime, et rahavööd pole kõige stiilsemad, siis nüüd saab Indiaga sarnanevates riikides kindlasti nende särgi alla pistmist kaaluda.

Vähemalt teised kotid jäid alles

Seepeale polnud enam tuju templikompleksi pikemalt uurida ja suundusime tagasi rongijaama, et sealt kõik kotid kaasa haarata.

Olime väga õnnelikud, kui avastasime, et vähemalt kotid olid alles ja neid polnud keegi tühjaks teinud.

Pärast taaskordset õhtusööki tänavatoidu seltsis leidsime end ööbussi ootamas, mis pidi viima Jalandhari. Tegu on Punjabi osariigis asuva linnaga, kus elab ligi 800 000 inimest. Nii massiivse riigi kohta nagu India polegi tegu väga suure linnaga. Võrdluseks on Delhis üle 16 miljoni inimese. Punjabi seiklustest ja bussisõidust juba järgmises loos!