Rahvaste paabel Al-Andalusis


Rahvaste paabel Al-Andalusis
Foto: Helen Eelrand

Hispaania edelaosas El Puerto de Santa Marias elav Helen Eelrand ärgitab Marbella hotellibasseini veeres lösutamise asemel sõitma 200 kilomeetrit läände, kuna Andaluusial on palju enamat pakkuda - näiteks kirev segu eri rahvustest ja kultuuridest. Avaldame katkendi Heleni peatselt ilmuvast raamatust "Mida te lõkerdate kogu aeg?! 100 põhjust, miks armuda Andaluusiasse".

Kui te Malaga lennujaama asemel potsataksite kogemata otsejoones näiteks Granadasse (aga see võib kergesti juhtuda ka Cadizis), võtaks jahmatus ilmselt hinge kinni: tõenäoliselt arvaksite, et Hispaania asemel on teid sokutatud kusagile Araabiasse, sest need võlvidega hooned, sini-valge keraamika, tänavail müüdavad aladinipüksid, vesipiibud ja kaeblev muusika pole ometigi Euroopa päritolu. Tere tulemast Al-Andalusi!

Selle asemel et araablastele kaotatud 800 orja- või okupatsiooniaasta üle kaevelda, on hispaanlased siiski üldiselt uhked neile jäetud võimsa kultuuripärandi üle, nagu nad ka kadestamata kuulutavad mustlaste kingituseks flamenkokleidid ja -rütmid. Poleks Andaluusial ilma araablaste poolt antud Al-Andalusita sedasama nime ega sõjapealik Tarikita Tarifa nimelist imelist surfilinna või rahvusvaheliseks muutunud sõna “tariif”, lummavast arhitektuurist rääkimata. David Bisbal kirjeldab oma poplaulus “Al-Andalus” Andaluusiat kui rohesilmset jumalannat, kes on sündinud maurist isa ja kristlasest ema ühendusest.

Seotud lood:

Kas just seetõttu, aga moslemite rohkearvulisse eksistentsi suhtutakse vähemalt meie kandis pealtnäha kaunis rahumeelselt. Olen seni isiklikult kohanud vaid üht vanemapoolset meest, kes ütles otsesõnu välja, et rätipead talle ei meeldi, aga ta oli ka seda sorti, kes hea meelega oleks näinud Franco ülemvõimu edasi kestmist ja lubas välja võtta püssi niipea, kui miski peaks ta nelja poega ohustama.

Hispaanias moodustavad sisserändajad üle 10 protsendi rahvastikust, märkimisväärne osa neist on tulnud alles viimase aastakümne vältel ja Zapatero vabameelse poliitika “süül”, kuid ehkki probleeme salata ei saa, on suuremad massirahutused seni tulemata jäänud (või juhtunud teistes riikides).

Harrastussotsioloogia

Ma tõesti tegin pikka aega omalaadset sotsioloogilist uurimust migrantidesse suhtumise kohta hispaanlaste noorema generatsiooni hulgas, ähvardades neid ida-eurooplasena koguni töökohtade ülevõtmisega, kuid ainsana jäi kõlama vastus “Peaasi, et kõik inimesed ennast siin hästi tunneksid”.

Kui turismireisidel seostub araablane üldiselt käisest tiriva ja näkku valetava kaupmehega ning Prantsusmaal õigusi nõutava autodepõletajaga, siis siin eristame põhja-aafriklasi eeskätt näojoonte ja teinekord mõningate riietuserinevuste tõttu. Neist mingit tüli tõusvat mina näinud pole ja nii on näiteks meie noorema tütre Natu üheks paremaks mängukaaslaseks Marokost pärit Hiba, kes ise küll sundimatult lühikesi pükse kannab, kuid kelle ema on alati üleni hõlsti mähitud.

Natu parim sõbranna Monse, täiskasvanuliku olemise ja suurte tarkade mustade silmadega tüdruk, on aga pärit Hondurasest. Monse ema Azucena on üks paljudest ladinaameerika immigrantidest, kes oma esivanemate maale paremat elu otsima on tulnud. Hommikuti, kui Monse koolis on, käib ta ema teiste majapidamisi koristamas ning tunnistas mulle kurvalt, et üritab lähiajal tagasi saada oma Hondurasesse vanematele hoida jäänud väikest poega. Veel õpib Natu klassis Boliiviast pärit Vanessa, kelle näojoontes on aimata indiaani päritolu, ning hiljuti lisandus slaavi perekonnanimega poiss Andriy.

Pontsakas kuuba laps Andrew jäi poolest aastast miskipärast kaduma. Sama kooli rootslannast lapsevanem Ulrika on El Puertos aga juba vana olija, teda tõi siia abielu hispaanlasega ning minu omaga sarnane haigus: totaalne vaimustus ümbritsevast (hispaanlasest on ta nüüd juba ammu lahus, aga äraminek ei tule kõne allagi).

Integratsiooni eripärad

Vähem värvikas ei olnud seltskond ka keelekursustel (integratsiooni huvides korraldatakse neid siin tasuta), kus Tom käis: hiinlane, sakslane, ukrainlane, paar venelast ja marokolased. Viimased plagasid ramadaani lõppedes poole tunni pealt sööma ning jäid sageli hiljaks, sest palvetamist ära jätta ju ei saanud.

Enim pahandamist olen ma siinsete inimeste hulgas kuulnud hoopis hiinlaste suhtes. Salamisi on nad siia Valguserannikule imbunud ja kedagi otse nagu ei segakski, ent suurimaks süüks pannakse neile hispaaniapärase päevakava rikkumist. Isegi ajalehes ilmuvad hurjutused selle kohta, kuidas on võimalik hingamispäeval, siesta või pühade ajal oma tränikauplust lahti hoida (tõsi, ega keegi sel ajal seal poodides ka ei käi). Samuti pannakse neile (ja ausalt öeldes mitte asjata) pahaks kaupade kvaliteeti.

Siis on meil veel kõndivad riidehunnikud ehk sügavamalt Aafrikast pärit sisserändajad. Mõistan muidugi, et päevast päeva lõõskava päikese all mööda plaaži (suhteliselt tulemusteta) rannakleite või päikeseprille pakkuda pole päris meelakkumine, kuid ma tõesti ei jõua kõiki neid hilpe ära osta.

Foto: Helen Eelranna kogust

Tundlikud mustad

Õnneks nad väga ei survesta ka, kuigi mõne mustanahalise suust olen kohalike aadressil siiski sõimu kuulnud. Mõningaid neist solvab nimelt peaaegu kõik, ka see, kui turist neid pildistab või inimesed lihtsalt omavahel jutu käigus naeravad. Must uhkus on valgest iga kell üle, vaatamata sellele, et maailma vanimas ametis tegutsevad siin ka üksnes sellist tooni naised, keda ööpimeduses muidu ei märkaks, kui nad pimestavvalgeid sukksaapaid ja sama värvi mikropükse ei kannaks.

Samas mõistavad nad kõik end sujuvas hispaania keeles väljendada ning mis kogu selle värvika seltskonna omavahel tervikuks seob, ongi hispaania keele oskus. Nad kõik räägivad seda ja paljud paremini kui mina.

On siiski üks inimgrupp, kelle suhtes mul kõigele vaatamata tõrksus säilib. See rahvas, keda kadestatakse nende vabaduse ja isemeelsuse pärast, kuid kes tegelikkuses pühendab oma aja kerjamisele ja väljapressimisele. Mustlaslaager ei lähe siinmaal mitte taevasse, vaid sõidab feria’le, mille kõrval oma räbaldunud majapidamine püsti lüüakse, ning siis läheb häbematuks kottimiseks. Kellel sametist lilled, kellel kübarad, kellel seebimullipüstolid, kellel suitsupakid või õlarätikud, aga fakt on see, et intensiivsest pähemäärimisest ei pääse ükski laadaline. Ja jääks see sellega!

Ma ei teagi, kelle peale ma rohkem nördinud olen, kas iseenda või mustlaste, kuid Sanlucaris õnnestus meil neile ära anda oma viimane raha – meie laua kõrvale ilmus (võlts)kurblik pikaseelikuline mustlanna, mõnekuune beebi süles. Eks ta oma euro sai, aga sekundiga teda klooniti ning siis kerjas (ja õnnetuseks ka sai) meie raha juba terve naiskoor, igaühel imik kaenlas.

San Fernando feria’l käisid mustlaslaagri elanikud aga lauast lauda ka lihtsalt toidujäätmeid mangumas. Muidugi võiks mõningase leidlikkuse eest kiita neid mustlasi, kes parklates helkurvestid selga on tõmmanud ja euro eest mitteametlikke pileteid müüvad, kuid fakt jääb faktiks: tegemist on siiski tasuta parkimise aladega. Leidlikkuse preemiast jäävad aga hoopis ilma need naised, kes, käed pikal, supermarketite ostukärude juures passivad, kirjaga “Mul on nälg ja kolm last”. Kui nii edasi läheb ja ma endas neile vastupanuks rohkem jõudu ei leia, on mul ka!

Jäljed ühiskonnas

Ent ma siiski usun, et iga isend sellest rahvaste paablist jätab endast maha huvitavama jalajälje kui kasutatud salvrätik, koni, pasahunnik või varastatud rahakott. Olgu selle tõestuseks üks kaheleheküljeline artikkel meie kohalikust lehest, kus üle pika aja ainsa kuriteona kirjutati ahastavalt sellest, kuidas kellegi lahti murtud garaažist varastati paar jalgrattakiivrit ning naabriteühendused linnavalitsusse otsustavalt suuremat turvalisust läksid nõudma.

Meie, migrandid, oleme ausad ja korralikud inimesed!

Foto: Helen Eelrand