7. päev: Miilits ei tee kiiruse ületajale trahvi, kui kuuleb, et too kiirustab kahte külmunud eestlasest hääletajat enne pimedat sihtkohta viima!

Skipile õhtuks jäetud ülesanded, mille täitmise tulemusena oleksime pidanud hommikul kell 7 stardivalmis olema, on muidugi tegemata.

Saame lõpuks natuke enne 12 päeval liikuma. Käime läbi oma lemmikkeskusest, ostame kaasa süüa ja uued ketsid pikkadeks jalutuskäikudeks.
Enne teele asumist istume veel korraks maha. Tegelikult on Skipi sünnipäev. Viin sünnipäeva lapsele kingituseks kohaliku õlle ja tema võõrustab ainsat külalist Kinder šokolaadiga. Pidu on vahva, aga seda kipuvad kimbutama tumedad pilved ja esimesed vihmapiisad. Saame esimese auto peale, mis viib meid 10 km edasi ja täpselt nii ka järgmine.
Käib võidusõit vihmaga, milles jääme kaotajaks siiski meie.
Meid võtab peale vanem paar. Uurivad, kust tuleme ja kuhu edasi. Väidavad, et on ka ise nõukaajal Eesti käinud ja meenutavad, et neile see reis väga meeldis. Kuigi nemad teavad, kus Eesti asub, siis paljud venemaalased seda tegelikult ei tea ning Eesti, Läti ja Leedu on kõik kuidagi puntras ja sassis.
Järg jõuab inglise keelt nirult rääkiva Land Roveri mehe kätte. Tüüp on tore ja keeleoskuse puudumisele vaatamata jutukas. Mõne hetke pärast peatab meid taas miilits. Juht ületas kiirust 32 km/h. Arvan, et läheb kaua, aga ei! Tüüp räägib miilitsale loo, et tal kaks külmund hääletajat Eestist taga istumas ja vaja nad edasi viia enne pimedat. Miilits avab tagumise ukse, et mehe lugu kontrollida. Olles saanud kinnituse ja lubaduse juhilt enam mitte kiirust ületada, laseb ta meid minema. Ei ole nii, et kõik käib mustalt või riigikassat täites. Siin suudetakse erinevalt meie õigussüsteemist üles näidata ka inimlikku külge. Venemaal on ka täiesti tavaline, et miilits küsib sult tänaval suitsu või tuld ja vastupidi. Erinevalt lugudest, mida olen Eestis Venemaa kohta kuulnud, on pilt palju parem.

Teel.

Edasi kulgeb tee kaubikuga juba Uraali mäestikus. Pikad metsateed ja lumised mäetipud. Selle autoga meie teekond ka mägedes lõpeb . Koha nimi on Šarlaš. See on reka-meeste keskus mägedes ja ega muud siin väga ümber ei asugi. Tiksume juba tunde, aga peale siin ei võeta. Kell on saanud 23.00 ja väljas on kottpime. Kuna väljas on külm ja vihm on meiega oma töö teinud, otsustame minna kohvikusse sooja hankima. Kohe astub meie juurde üks noormees. Pakuks, et nii 19-20 aastat vana. Lubab meil kohvikus istuda, aga tuletab meelde, et võiksime midagi osta. Ostame teed. Ja sedagi kordamööda, et saaks kauem ja odavamalt istuda. Poiss ise tegeleb motokrossiga ja on pärit Sevastopolist Ukrainas. Kuigi ise seal elanud ja kasvanud, siis ta seda Ukraina alaks ei tunnistanud ja häiris teda ka see, et mina Sevastoopolit nii nimetasin.
Tema teeb ka meile selgeks, et Uraali mäestikus ei ole hea pimedas hääletada, kuna siin on palju karusi ja hunte. Teeääred pidavat neid täis olema - loomad käivad seal rekameestest maha jäänud toitu noolimas.

Märkamatult ongi kätte jõudnud uus päev. Kohviku aknast kiigates paistab ainult pimedus ja vaikus. Tundub, et varju otsimine oli kõige õigem otsus, mille teha sai. Magada tahaks, aga terve söökla on täis näljaseid, elu kihab ja üks magav rändur raiskaks vaid ruumi. Kell on saamas kaks öösel ja vihma käes sisse haagitud külma ei taha kuidagi välja ajada ka soe tee. Lõpuks on söökla jäänud vaikseks ja toetan ka ennast seina najale tukastama. Nelja paiku öösel leian tee ühes nurgas seisvale tugitoolile. See tundub vähemalt sama mugav ja tähtis, kui kodus olles soe voodi. Natuke enne kuute aetakse üles, kuna rahvas on taas liikuma hakanud.
Venemaa on eheduses.

06.30 lähme välja hääletama tagasi. Pool tundi hiljem otsustame minna teise kohvikusse tagasi sooja, kuna liiklus on pea null ja väljas on külm. Skip ei lase millegil ennast häirida ja jääb üsnagi ruttu unne. Vajutan käed tugevalt ümber teetassi, et sealt kogu soojus ikka endasse haarata. Poolteist tundi hiljem asume uuesti liikuma. Kuna keegi peale ei võta otsustame jala minema hakata. Lõpuks peatub esimene auto.
Kaks noormees viivad meid Tšeljabinski linna piirile. Seltskond on lahe. Skipil on elu lihtne. Andke ainult koht, kus istuda, ja kohe on ka uni. Aga sellega magab maha ka meie võõrustajate lahkuse. Tänane esimene amps – pirukad – on super!
Tüübid väidavad, et neile meeldib reisida aga pole Venemaalt välja saanud. Arvestades Venemaa suurust on see täiesti arusaadav.
Eesti vastu pole seni kellegil midagi halba olnud. Ka need tüübid uurivad meie senistevreiside kohta, et kus ja mis. Kiidavad kõiki kohti, mida mainin. Aga kui mainin Türgit, tekib vaikus ja pärast vaikust leiavad nad kiirelt uue teema.
Nähes eemal raudteejaama, tekib mul mõte, et võiks proovida kaubarongi peale pääseda. Skip selle ideega väga innukalt kaasa ei tule ja sinna see esialgu jääb.
Pärast pikka arutelu jääme linna paikseks. Hostel asub üsna lähedal kohale, kus auto meid maha pani. Hinnaks viis eurot. Hostel on suur. Meie toas on 16 inimest ja voodid reastatud täpselt nagu laatsaretis. Istun söögilaua lähedal ja pean sõbraga Skype-kõnet. Räägime palju reisimisest ja kohtadest, mis meeldivad. Paratamtult käivad läbi sõnad Ukraina ja Türgi. Kui muidu sõbralikud ja omaette istuvad kohalikud minust välja ei tee, siis neid sõnu kuuldes on jõllitavad mind kõik justkui kokkulepitult. Tšeljabinskis elab umbes 1,2 miljonit inimest. 2013. aasta 15. veebruari hommikul lendas üle Uurali mägede meteoriit, mille tükid kukkusid Tšeljabinski ümbrusse. Väidetavalt sai vigastusi üle 900 inimese. Kashastani piir jääb siit vaid 135 kilomeetri kaugusele.
Kui aga hindadest rääkida, siis kõik läheb järjest odavamaks. Ilmselt samas tempos langevad ka palgad. Aga näitkes väljas lõuna võtta maksab keskmiselt 2,5 -3,5 eurot. Burger või kebab tänaval maksab keskmiselt 1,5 eurot ja kohvi saab ühe euroga.
Lõpuks ometi saab voodis magada!