2/2

2. 8. päev: Mis juhtub, kui mainida Türgit või Ukrainat


Märkamatult ongi kätte jõudnud uus päev. Kohviku aknast kiigates paistab ainult pimedus ja vaikus. Tundub, et varju otsimine oli kõige õigem otsus, mille teha sai. Magada tahaks, aga terve söökla on täis näljaseid, elu kihab ja üks magav rändur raiskaks vaid ruumi. Kell on saamas kaks öösel ja vihma käes sisse haagitud külma ei taha kuidagi välja ajada ka soe tee. Lõpuks on söökla jäänud vaikseks ja toetan ka ennast seina najale tukastama. Nelja paiku öösel leian tee ühes nurgas seisvale tugitoolile. See tundub vähemalt sama mugav ja tähtis, kui kodus olles soe voodi. Natuke enne kuute aetakse üles, kuna rahvas on taas liikuma hakanud.
Venemaa on eheduses. Tauri, reisiblogija


06.30 lähme välja hääletama tagasi. Pool tundi hiljem otsustame minna teise kohvikusse tagasi sooja, kuna liiklus on pea null ja väljas on külm. Skip ei lase millegil ennast häirida ja jääb üsnagi ruttu unne. Vajutan käed tugevalt ümber teetassi, et sealt kogu soojus ikka endasse haarata. Poolteist tundi hiljem asume uuesti liikuma. Kuna keegi peale ei võta otsustame jala minema hakata. Lõpuks peatub esimene auto.
Kaks noormees viivad meid Tšeljabinski linna piirile. Seltskond on lahe. Skipil on elu lihtne. Andke ainult koht, kus istuda, ja kohe on ka uni. Aga sellega magab maha ka meie võõrustajate lahkuse. Tänane esimene amps – pirukad – on super!
Tüübid väidavad, et neile meeldib reisida aga pole Venemaalt välja saanud. Arvestades Venemaa suurust on see täiesti arusaadav.
Eesti vastu pole seni kellegil midagi halba olnud. Ka need tüübid uurivad meie senistevreiside kohta, et kus ja mis. Kiidavad kõiki kohti, mida mainin. Aga kui mainin Türgit, tekib vaikus ja pärast vaikust leiavad nad kiirelt uue teema.
Nähes eemal raudteejaama, tekib mul mõte, et võiks proovida kaubarongi peale pääseda. Skip selle ideega väga innukalt kaasa ei tule ja sinna see esialgu jääb.
Pärast pikka arutelu jääme linna paikseks. Hostel asub üsna lähedal kohale, kus auto meid maha pani. Hinnaks viis eurot. Hostel on suur. Meie toas on 16 inimest ja voodid reastatud täpselt nagu laatsaretis. Istun söögilaua lähedal ja pean sõbraga Skype-kõnet. Räägime palju reisimisest ja kohtadest, mis meeldivad. Paratamtult käivad läbi sõnad Ukraina ja Türgi. Kui muidu sõbralikud ja omaette istuvad kohalikud minust välja ei tee, siis neid sõnu kuuldes on jõllitavad mind kõik justkui kokkulepitult. Tšeljabinskis elab umbes 1,2 miljonit inimest. 2013. aasta 15. veebruari hommikul lendas üle Uurali mägede meteoriit, mille tükid kukkusid Tšeljabinski ümbrusse. Väidetavalt sai vigastusi üle 900 inimese. Kashastani piir jääb siit vaid 135 kilomeetri kaugusele.
Kui aga hindadest rääkida, siis kõik läheb järjest odavamaks. Ilmselt samas tempos langevad ka palgad. Aga näitkes väljas lõuna võtta maksab keskmiselt 2,5 -3,5 eurot. Burger või kebab tänaval maksab keskmiselt 1,5 eurot ja kohvi saab ühe euroga.

Lõpuks ometi saab voodis magada! Tauri, reisiblogija
2/2