Rahata ja hääletades Venemaal, III osa: Kiiruseületaja vabandus miilitsale - kaks külmetavat Eesti hääletajat tuleb öömajale viia!

 (2)
Esimest korda käib peast läbi mõte hääletada kaubarongi peale.
Esimest korda käib peast läbi mõte hääletada kaubarongi peale.Tauri, reisiblogija

Juhtub uskumatumaid asju kui Vene muinasjuttudes!

7. päev: Miilits ei tee kiiruse ületajale trahvi, kui kuuleb, et too kiirustab kahte külmunud eestlasest hääletajat enne pimedat sihtkohta viima!

Skipile õhtuks jäetud ülesanded, mille täitmise tulemusena oleksime pidanud hommikul kell 7 stardivalmis olema, on muidugi tegemata.

Saame lõpuks natuke enne 12 päeval liikuma. Käime läbi oma lemmikkeskusest, ostame kaasa süüa ja uued ketsid pikkadeks jalutuskäikudeks.
Enne teele asumist istume veel korraks maha. Tegelikult on Skipi sünnipäev. Viin sünnipäeva lapsele kingituseks kohaliku õlle ja tema võõrustab ainsat külalist Kinder šokolaadiga. Pidu on vahva, aga seda kipuvad kimbutama tumedad pilved ja esimesed vihmapiisad. Saame esimese auto peale, mis viib meid 10 km edasi ja täpselt nii ka järgmine.
Käib võidusõit vihmaga, milles jääme kaotajaks siiski meie.
Meid võtab peale vanem paar. Uurivad, kust tuleme ja kuhu edasi. Väidavad, et on ka ise nõukaajal Eesti käinud ja meenutavad, et neile see reis väga meeldis. Kuigi nemad teavad, kus Eesti asub, siis paljud venemaalased seda tegelikult ei tea ning Eesti, Läti ja Leedu on kõik kuidagi puntras ja sassis.
Järg jõuab inglise keelt nirult rääkiva Land Roveri mehe kätte. Tüüp on tore ja keeleoskuse puudumisele vaatamata jutukas. Mõne hetke pärast peatab meid taas miilits. Juht ületas kiirust 32 km/h. Arvan, et läheb kaua, aga ei! Tüüp räägib miilitsale loo, et tal kaks külmund hääletajat Eestist taga istumas ja vaja nad edasi viia enne pimedat. Miilits avab tagumise ukse, et mehe lugu kontrollida. Olles saanud kinnituse ja lubaduse juhilt enam mitte kiirust ületada, laseb ta meid minema. Ei ole nii, et kõik käib mustalt või riigikassat täites. Siin suudetakse erinevalt meie õigussüsteemist üles näidata ka inimlikku külge. Venemaal on ka täiesti tavaline, et miilits küsib sult tänaval suitsu või tuld ja vastupidi. Erinevalt lugudest, mida olen Eestis Venemaa kohta kuulnud, on pilt palju parem.

Teel. Tauri, reisiblogija


Edasi kulgeb tee kaubikuga juba Uraali mäestikus. Pikad metsateed ja lumised mäetipud. Selle autoga meie teekond ka mägedes lõpeb . Koha nimi on Šarlaš. See on reka-meeste keskus mägedes ja ega muud siin väga ümber ei asugi. Tiksume juba tunde, aga peale siin ei võeta. Kell on saanud 23.00 ja väljas on kottpime. Kuna väljas on külm ja vihm on meiega oma töö teinud, otsustame minna kohvikusse sooja hankima. Kohe astub meie juurde üks noormees. Pakuks, et nii 19-20 aastat vana. Lubab meil kohvikus istuda, aga tuletab meelde, et võiksime midagi osta. Ostame teed. Ja sedagi kordamööda, et saaks kauem ja odavamalt istuda. Poiss ise tegeleb motokrossiga ja on pärit Sevastopolist Ukrainas. Kuigi ise seal elanud ja kasvanud, siis ta seda Ukraina alaks ei tunnistanud ja häiris teda ka see, et mina Sevastoopolit nii nimetasin.
Tema teeb ka meile selgeks, et Uraali mäestikus ei ole hea pimedas hääletada, kuna siin on palju karusi ja hunte. Teeääred pidavat neid täis olema - loomad käivad seal rekameestest maha jäänud toitu noolimas.