Rahata ja hääletades reisil, osa X: Venemaalt väljas ja reisimasenduses

 (13)
Berliin
BerliinFoto: Shutterstock

Kuu aega teel olnud Tauri on kõigile – ka telle endale - ootamatult Leedus. Plaanitud Aserbaidžaani reisi asemel hakkab tee hoopis lääne poole viima.

29.-30. päev: Vilniuses üksi ja masenduses

Kui eelmisest osast jääb mulje, et lahkun Leedust siis nii see veel pole. Täpsemalt siis olen ikka veel Vilniuses ja hostelis Big Red. Ma ei tea, mis toimub, aga mind on tabamas reisimasendus. Kas asi on selles, et olen liiga lähedal Eestil?
Ühe päeva vedelen nagu emo täiesti tühja oma hosteli toas. Seest täiesti tühi ja pea ideedest tühi. Kas peaksin naasema tööle - mis pole ka just hea pakkumine - või jätkama?

Ma ei vali neist kumbagi, seisan. Blogi ei täiene ja tuttavatega suhelda ei taha. Vahepeal kirjutas muidugi ka Skip, et tahab uuesti liituda. Nüüd siis kirjutab aga, kui teda mul Venemaal saatkonnaga kontakti hoidmiseks vaja oli lasi üle! Kas oli raske korra kirjutada, kui nikuinii elad netis?
Täpselt nii, nagu võlglased keeravad eemale ja kohe on telefonid katki ja kogu maalima jama on sind tabanud. Peaasi, et ei peaks vastutama. Aga tegelikult on ju nii, et tahtmisest üksi ei piisa. Sõnade taga peab ka mees olema. Tegelikult on ta seda liitumist mitu korda kribanud ja siis kaob. Selleparast ei ütle muud, kui et sa ei pea mulle tõestama vaid tõesta endale, et teed elus esimest korda midagi ka ära.

Vilnius. Foto: Shutterstock
Seotud lood:

Kell. 15:59 “Tauri? Oled elus? Mis toimub?” kirjutajab Annika. Kirjeldan talle seda kõike. Annika jutu kokku nii: Vingukott, viska näpp tee ääres püsti ja vaata kuhu viiakse!
Täpselt sellist vastust ma ka ootasin. Kirjutan ka Skipile, mida kogu asjast arvan.
Selline reis ongi tõestamine. Sellisel reisil on murdumis kohad aga need tuleb üle elada . Ilma murdekohtadeta ei tule ka edu lugusid. Iga eduloo taga on murdepunkt ja mõni raske hetk. Peaksin proovima seda ka ise järgida. Suund saab võetud Saksamaa poole. Kaalusin pikalt ka Horvaatia suunda. Ilmselt jäi Saksamaa tänu sellele, et leidsin Hamburgist ühed eestlased, kes lubasid pakkuda majutust.
Tehnika on taas jukerdama hakanud, mis tähendab, et kaamera nõuab mu viimaseid sääste. Tee läbi Poola Saksamaale on tüütu. Olen tegelikult suur Poola fänn, aga see on lihtsalt läbi nähtud ja otsetee kulgeb keset põldu. Viimased paar päeva ongi möödunud sõites.
Üks öö autos ja teine tanklas istudes. Vahepeal on märkamatult möödunud päev, kui mu reisil on täitunud üks kuu.

Vilnius Foto: Shutterstock

34.-35. päev: Kolmeeurose bussipiletiga Saksamaa poole

Olen Varssavis. Club Hostel ja tuba kümmnele.
Tegelikult ei olnud mul Varssavi-plaanid aga panin kuskilt teega valesti. Plaan oli läbi Gdanski minna. Saan täna ka teate eestlastelt , kes lubasid majutada – nad on siiski Hamburgist reedeni ära. Fuck, kuradi ahvid, on esimene mõte. Täielik pettumus. Midagi halba siiski talle otse ei ütle. Mine tea, äkki olen reedel veel seal. Muidugi , kui see lihtsalt üks vale polnud. Igatahes jätkan oma teed Berliini suunas, Vahepeal kirjutab uuesti Annika. Ilmselt need vestlused ongi ainukesed head hetked :).
Hostelis olev kohalik mees aitab mul osta odava pileti Berliini. Kell on 06:15 hommikul. Vedajaks on Polskibus ja hinnaks kolm eurot. Tegelikkuses on see sama, mis meie Superbus. Peaksin varahommikul kohal olema. Teen kaasa kaks võikut ja lähen McDonaldsisse. Kella kaheksani oli vanasti pühapäeviti tasuta kohv. Ja täpselt nii ka täna. Mõnus.

Õhtuhämaruses saan lõpuks bussile. Pärast vestlust pinginaabriga sulgen ennast muusika saatel oma isiklikku maailma. Pinginaaber on leedukas, kes elab ja töötab Poolas. Ütlen, et olen jälle reisiajakirjanik. Koht on tühi. Toit, mis oli bussi kaasa võetud, on lõppemas. Ega seal all pagasis ka suur palju pole. Veel pakk präänikuid, mõned kommid, neli kiirsuppi ja šokolaad. Muidugi ka 3in1 kohv. Elu nektar. Võtan Couchsurfing.com kaudu ühendust paljudega aga see kulgeb raselt. Õnneks on hommikuni natuke veel aega.