Voortrekkeri monument on massiivne, 40 meetri kõrgune mälestusmärk buuride „Suurele retkele“, mis leidis aset 1830ndatel aastatel, kui buurid rändasid LAV-i lõunaosast põhja poole, et pääseda brittide võimu alt. Sõna buurid tuleb hollandikeelsest sõnast „boer“, mis tähendab maameest. Ehk buuride näol on tegemist afrikaanidega, kes harisid põldu või pidasid karja. Peale retke rajasid nad põhjas oma enda buuride/afrikaanide riigid Oranje ja Transvaali.

Voortrekkeri monument on afrikaani rahvusluse sümbol ning avaldab tõepoolest muljet. Giidi sõnul klassikalist Hollandi kirikut meenutav (see pidi olema nali) sarnanes pigem hiiglaslikule sünagoogile. Monumendi tipust avanes kaunis vaade Pretoriale ning selle ümbrusele. Monumendi all oli afrikandrite ajaloole ja „Suurele retkele“ pühendatud muuseum. Seal olles mõistsin, et afrikandritel on väga tugev rahvustunne ning et tegu on tõepoolest päris aafriklastega hoolimata nende valgest nahavärvist.

Mõtlesin enda jaoks lahti ka ühe Apartheidi võimalikest põhjustest: hirm oma rahvuse säilimise pärast. Olles selge vähemus, tundsid afrikandrid, et ainuke viis oma rahva, keele ja kultuuri säilitamiseks on teistsuguste represseerimine. Seda hirmu saab mõista, kuid sellest hirmust põhjustatud tegude tagajärgi tunnevad LAV-is kahjuks veel mitmed põlvkonnad.

Muuseumis olles hakkas giidi olemasolu juba ununema, aga mitte kauaks, sest mees hakkas meile maha müüma ideed külastada Apartheidile pühendatud Vabaduse parki. Meie tahtsime aga külastada Pretoria botaanikaaedasid. Sellel oli mitmeid põhjuseid alustades sellest, et me aimasime, et botaanikaias ei viitsiks giid meiega koos jalutada ja lõpetades sellega, et me lihtsalt ei jaksanud enam jutte Apartheidist kuulata. Eestlastena mõistame me hästi Apartheidi ajal repressioonide all kannatanud mustanahaliste valu, aga Apartheidi oli eelneva kahe päeva jooksul juba liiga palju olnud. Meile tundus vahelduseks tore lihtsalt rahus ja vaikuses kahekesi jalutada.

Lõpuks jäi meie tahtmine peale ning nagu arvata oli, siis giid aedadesse kaasa tulla ei soovinud. See tähendas meie jaoks pooleteisttunnist jalutuskäiku Lõuna-Aafrika erinevate taimede vahel. Võin julgelt öelda, et see oli kogu päeva parim osa. Botaanikaaed oli üsna suur ja kena ning seda läbis risti väike mäehari, mis jagas pargi kaheks. Ühel pool kasvas lopsakam ja teisel pool kuivalembesem taimestik. Vahest polnud eriti aru saada, kuna parasjagu oli augusti keskpaik, mis tähendas LAV-i põhjaosas kuiva aastaega. Selle tõttu olid paljud puud üldse raagus ning muru kollane. See ei rikkunud aga absoluutselt üldpilti ning raagus akaatsiatest mööda jalutamine pigem lisas ootusärevust eesootava safari suhtes.

Giid suutis ka meie kokkulepitud kohtumisele botaanikaaia ees hiljaks jääda, aga meid see enam ei häirinud. Meid Gautraini peatuses maha pannes ja meilt raha võttes venis ta nägu küll veidi pikale, kui me talle tippi ei jätnud, aga seekord ei olnud ta seda lihtsalt väärt. Põhja-eurooplastega tegeledes peab ikkagi kella tundma ning ausaks jääma.

Mida öelda kokkuvõtvalt meie päevast Pretorias? Esiteks, kesklinn tundub palju turvalisem kui Johannesburgi oma ning seal on võimalik rahuliku südamega jalutada. Teiseks, kui tahate Pretorias rohkem näha, siis võiks sellele ikkagi kulutada kaks päeva, sest ühest kipub väheks jääma. Kolmandaks, kui tahate rahulikku päeva, siis ei tasu lasta endale pähe määrida kohalikku giidi. Samas ei tohiks kõiki giide ühte patta panna ning mõni teine giid oleks võib-olla olnud väga asjalik ning kõikidest kellaaegadest kinni pidanud. Lõpetuseks, kui nüüd olukorda teise nurga alt vaadata, siis muutis kohalik giid meie Pretoria kogemuse palju autentsemaks: kõik alates hinnaga kauplemisest kuni transpordivahendi otsinguni oli täielik kaos. Lisaks kogesime lõpuks omal nahal, mida tähendab ajaarvestus Aafrika moodi. Seega, kõik kes otsivad võimalikult autentset elamust, siis neile võib olla giidi palkamine täitsa hea mõte. Pretoria väärib aga igal juhul külastamist!

Jätkub...