Puhkus nunnakloostris


Puhkus nunnakloostris
Fotod: Tiia Puustusmaa

Kui otsid puhkust tavapärastest turismimarsruutidest eemal või vajad keskkonda, mis soosiks enesesse ja maailma olemusse süüvimist, siis on üks võimalus proovida elu nunnakloostris. Just seda Tiia Puustusmaa tegi ja võttis ka pere kaasa.

Tee kloostrini oli pikk ja käänuline, viis meid aina kõrgemale ja kõrgemale. Taevatrepp – just selline võrdlus turgatas pähe, kui õõtsudes aina ohtlikumaid kurve võtsime, ümberringi kuldkollased aasad, siin-seal kõhetud kitsed näsimas peaaegu olematut rohtu.

Ühtäkki tõi mind taas maapinnale järsk pidurdus. Neljapealine minibussi seltskond kaldus hooga meetrijagu ettepoole ja mu pilk tabas keset kitsast asfaltteed potsakat punnis silmadega kilpkonna.

Ta oli veidi vähem ehmunud kui meie ja see lohutas mind. Vennike jätkas oma päevatööd – tee ületamist, meie aga oma reisi sihtpunkti, Anatoli-Agia Püha Eelkäija nunnakloostri otsimist.

Õigel teel

Sisetunne ütles, et oleme õigel teel, ja ootusärevus minus üha kasvas. Ma ei olnud kunagi monastilist eluviisi harrastanud. Ometi olin sisemist kutset selleks varemgi tundnud. Igasugune kloostrikülastus liigutab hinge. Ikka arvatakse või loodetakse, et kloostris veedetud aeg muudab midagi inimese elus ja tõekspidamistes. Ikka loodetakse saada hingekosutust, leida aega sisekaemuseks ja mõista paremini vaimulike elu(viisi).

Olen sügaval nõukaajal lapseohtu plikana Petseri mungakloostris palju aega veetnud. Toonased meeliliigutavad momendid, mis pärinevad pikkadest liturgiatest, jalutuskäikudest kloostri perfektselt rohitud roosipeenarde vahel ja süngepoolsetest pikkade habemetega munkadest, kes kunagi ei naeratanud, on eri aegadel ikka ja jälle kangastunud.

Sellest ajast on minus säilinud soov vaimulikku askeesi praktiseerivate inimeste elu seestpoolt kaeda. Tahtsin kogeda just igapäevarutiini, sest nagu teada, pole kloostrite asukate ülesanne üksnes inimeste ja ühiskonna eest palvetamine.

Ajast aega on seal võõrustatud ka tavalist päevatööd tegevaid inimesi, need on olnud tööandjaiks, teoloogilise uurimistöö keskuseks, palverännakute siht- ja peatuspaikadeks. Olen nõus õigeusu kiriku arvamusega, et kõik kloostrielanikud on kutsutud siia ilma monastilist elu elama.

Ja seda, kas sina võiksid olla kutsutu, saad teada alles kloostrimüsteeriumidesse sisenedes. Muide, religioosses mõttes ei tähenda müsteerium mitte üksnes varjatud olemist, vaid ka avalikuks tegemist. Ja see, mida õnnestub näha või mõista, sõltub paljuski vaatajast.

Pilvepiirini jäid mõned tuhanded meetrid, olime kõvasti üle 1000 meetri merepinnast Ossa mäel. Ühel hetkel tee siiski lõppes ning leidsime end mustaks võõbatud väravate tagant. Juudi prohvetile pühendatud kloostrikompleksi ees teadustas GPS: “Oled jõudnud sihtpunkti.”

Oodati

Veidi arglikult kõlistasin peavärava kõrval kellukest ning arutasin mõttes, kuidas end tutvustada, et pikka juttu vältida. Siis ma veel ei teadnud, et uksele ilmunud sooja pilgu ja südamliku naeratusega Theodikti (Kreekas pühitsetud nunnade eesnime ette lisandub “Theo”, kreeka keeles tähendab theosis jumalikustumist) oligi kloostri iguumenja isiklikult, kes mind kohe nimepidi tervitas.

Ta ei oodanud mingeid pikki kõnesid ega selgitusi – miks ma siin olen ja mitu e-kirja me vahetanud olime. Mind oodati!

Südantsoojendav tunne oli seda suurem, et sealsamas kõrval tervitas meid selges eesti keeles noviits Sofia, kes oli seitse kuud tagasi Eestist Jumala kutsel lahkunud ja praegugi kloostrielu elab. Ma naeratasin tahtmatult. Mäletan siiani seda hetkeaistingut – äratundmine. See on tunne, kui tead, et oled õiges kohas ja sinu ümber on õiged inimesed.

Sofia oli muuseas mõnusalt maine ka. Ta oli jutukas ning leidsime kiiresti ühise keele. Eesti väiksust arvesse võttes avastasime mitmeid ühiseid tuttavaidki. Sofia andis hea ülevaate kloostri ajaloost (teada on, et kloostri vanale peahoonele pani aastal 1550 aluse Püha Damianus) ning tegemistest.

Kiire ülevaade järgmiste päevade ajakavast ja juba ta juhataski meile kätte toad kloostri külalistekorpuses vaatega mäenõlvale, mille varjust paistsid Larissa tuled. Toad olid just sellised askeetlikud mungakongid, nagu olin lootnud.

Sofia teatas, et vesprid (õhtupalvused) algavad igal õhtul kell viis, hommikuteenistused pool kuus. Hommikustele palvustele jõudmises ma väga kindel polnud, kuna olen nii-öelda ööloom, kuid selle mure lahendas uus teave, et seoses Ristija Johannese martüüriumi mälestuspäevaga oli kloostrisse oodata ligi 2000 külalist ja tööd oli enne seda liiga palju. Niisiis jäeti hommikuliturgiad selleks ajaks ära.

Fotod: Tiia Puustusmaa

Päevade rutiinil on imeline jõud

Positiivse energiaga laetud tööpäevad õblukese noviitsi Nataša juhendamisel, kes oli pühasse paika tulnud umbes aasta eest Venemaalt, täitsid mind seletamatu rõõmuga. Päevade rutiinil oli imeline kandev ja edasiviiv jõud. Igal hommikul pool üheksa sõime värskest heast-paremast kraamist hommikueinet: nunnade omavalmistatud kõige paremat kitsepiimajogurtit, mida ma eales söönud olin, fetajuustu, oliive, lõhnavaid tomateid, ürte! Mida sa hing veel ihkad!

Sellele järgnes enne palavat keskpäeva umbes kaks ja pool töötundi juurvilja- ja ürdiaias. Oh, kui te vaid teaks millise hoole ja jumaliku armastusega loodud jamieoliverilik aed see oli! Kui mitut sorti tomateid! Millised pontsakad suvikõrvitsad ja baklažaanid! Mitmele nõtke varre otsas kiikuvale tomatile oli ristimärk peale joonistatud. Mõtlesin alguses, et see on saagi õnnistamiseks. Alles hiljem söandasin Natašalt pärida ja sain vastuseks, et ristidega viljad olid seemnete jaoks välja valitud. Kõiki saadusi aiast või peenralapilt kasutati kloostrirahva enda tarbeks toidulaual või pandi kogu too mahe krempel purki-karpi ja kloostripoes müüki. Positiivselt üllatas seegi, et nunnad käivad kohalikel ökolaatadel oma tooteid müümas.

Fotod: Tiia Puustusmaa

Sain teada, et igale valdkonnale selles mahepõllundust viljelevas kloostris on määratud vastutav isik. Tema tegeleb aiasaaduste ja peenarde korrashoiuga, kes talitab mitmepäise kitsekarjaga ning lüpsab loomad, kes karjatab jäneseid, kes toimetab meiereis, kes trimmerdab, kes valmistab ühiseks lõunasöögiks toitu. Struktuur toimis kui kellavärk ja iga nunn armastas oma tegevust – seda oli silmadest näha.

Kui kloostriülem Theodiktiga ühel augustipäikesest palaval sumiseval pärastlõunal avameelselt ja vahetult maailma asju arutasime, pani ta südamele, et inimesed võiks rohkem oma Jumalalt saadud andeid jagada. Kas pole üllas ja samas lihtne?! Seda, mida sa hästi oskad – arenda seda ja õpeta teistelegi. Niisamuti nentis ta, et kloostrisse tulekuks ei pea pühak olema. Inimesed kardavad ja võõrastavad sageli asjatult paiku, mis tegelikult on siin maises ilmas just ligimesearmastaja aitamiseks.

Ühised lõunapalvused peetud, maitses tavaliselt taimne toit imehää. Kloostrirahvas ise liha ei söönud, ent poes müüs oma pudulojuste liha küll. Muu hulgas müüdi seal ka oma mett, seepe, punutud palvekeesid, viirukit jms. Tõeline isemajandus! Siinkohal räägin aga ära loo viimasel õhtul aset leidnud hiilgava kokanduskursuse kohta.

Nimelt otsustasime, et lahkumisõhtul (sinnamaani olime kloostriasukatele lojaalsetena samuti lihast loobunud) proovime ära kloostrimüüride vahel kasvanud talle ribi ning teeme kogukama õhtusöögi. Kuna külalisteköögis ei lubatud liha grillida, plaanisime päikeseloojangul grilliõhtu kloostri vahetus läheduses läbi viia. Kullakarva päike langes kiiresti ja meie eest hoolitsev haldjake, nooruke noviits Nataša muutus murelikuks – kuidas me pimedas seal metsaserval kokkame?!

Niisiis kiirustas ta iguumenjalt Theodiktilt isiklikult luba küsima, et me võiksime kloostri kööki kasutada, mis päädis sellega, et meid juhatati nunnade delegatsiooni saatel kõrgetasemeliselt varustatud ruumi, kus olid terastööpinnad, ahjud, võimsad pliidid, kokaraamatuid virnade viisi – ja lambaprae valmistas meile ehtsaid telekoka võtteid kasutades ning oma tegevust silmanähtavalt nautides peanunn ise! Ürdid ja mesi, sibulad, küüslauk ja oliiviõli, piment ning kirikuvein kõik ühele annile ja tulele podisema. Hõrk roog haudus umbes 40 minutit. Peakokk ise mõistagi loobus lihast ja pakutud klaasist punaveinist, kuid meie jaoks oli sellel toidul teistmoodi tähendus.

Kloostrikellade mahe helin kutsus vesprile

Selleks vahetasin alati riided, sest kirikusse tööriietes ei minda. Jumalateenistus erines vene õigeusukiriku teenistusest ja kirikulaul kõlas iseäranis sulnilt, ütleksin suisa uinutavalt. Vahalõhnalised kirikuküünlad ning viirukisuits andsid lisapanuse ja nii ma esimestel kordadel tajusingi, et hõljun pooluimasena oma mõtetega kusagil pilvedes.

“Ärkasin” eestikeelse palve peale. Iguumenja oli Eesti külalistele mõeldes palunud Sofial ka meie keeles palveid lugeda.

Milline au ja tähelepanelikkus!

Seda ülimat hoolivust, kohalolekut kõikide poolt, tajusin nende päevade ajal kõikjal. Mõistagi kogeb iga inimene pakutavat läbi oma prisma, mida on mõjutanud kogemused, väärtushinnangud, ettevalmistus. Meie pisike reisipunt võttis kloostri külastust kogemus- ja vaatlusreisina.

Ei mingeid olulisi ajaplaane. Lihtsalt kulgemine. Hetked. Emotsioonid. Mõtisklused. Jäin kloostris ja pärast sedagi ikka selleks, kes olen olnud. Mõtestasin ehk rohkem oma seniseid tegemisi, kuulasin süvenenult tsikaadide sirinat (kreeklased peavad neid muide sõnumitoojaiks) ja jälgisin mutukate lendu. Vaatasin vagade naiste põhjatutesse silmadesse ja imetlesin nende enesekindlust.

Lausa uskumatuna võib tunduda tõsiasi, et lahkumise eelõhtul laulis rahvusvaheline nunnakoor meile eesti keeles Rene Eespere “Ärkamise aega”. Meeleliigutus oli võimas.

Ühised lõunapalvused peetud, maitses tavaliselt taimne toit imehää. Kloostrirahvas ise liha ei söönud, ent kloostripoes müüs oma pudulojuste liha küll.

Külasta kreeka nunnasid Saaremaal

2009. aasta juunis saabusid Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi Stefanuse kutsel ja õnnistusel Kreekast Saaremaale sama kloostri kolm üksiklast (nunna), tuues endaga kaasa kõrbeisade kujundatud ja õigeusu kiriku kaanonitele vastava monastilise eluviisi. Ajutiseks elupaigaks sai neile väike köstrimaja Öörikul, Saaremaa kirdeosas. Käisin sealgi õde Theofilil külas ning sain teada, et EAÕK on andnud skiitale 35 ha maad ning restaureerimist vajavad hooned Reomäe Püha Apostel Andrease kirikukompleksis Pihtla vallas. Selle aasta juunis algasidki tööd Reomäe skiita peahoone ehitamiseks, mis Jumala armu ja lahkete annetajate abiga loodetakse valmis saada 2012. aasta maikuuks.

Ettevõtlik õde Theofili jutustas särasilmil, kuidas ka Eestimaal tahetakse sama maitsvaid jogurteid ja värskeid juuste valmistama hakata nagu emakloostris Kreekamaal. Loodan väga, et see idee teoks saab, sest minul jookseb suu juba vett.

Kui sinu oskused ja tarkus ei taha enam vaka all seista, siis mine Reomäele ning aita ellu ärgata sellel mahepõllundust viljeleval kogukonnal.

Kui sinu kukrud on piisavalt täidetud ning soovid maist vara jagada, siis Püha Eelkäija Skiita Öörikul arvelduskonto on 221048993440.