Prangli, peidetud aare


Prangli, peidetud aare
Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Pranglil on Karl-Kristjan Nigeseni elus eriline koht. Mälupildid postilaeva kaptenisillalt kahe ja poole aastasena on napid paraku, esimesed maailmamäletamised piirduvad vaid manitseva ema, mere, kaisulooma, pardal ukerdamist toetava isa, laeva kapteni ja roolirattaga.

Prangli on üks veider koht. Enamasti, kui sellest saarest räägitakse, on teemaks jäävangi jäänud saarlased, kes vaid helikopteri abiga mandrile saavad. Kõlab nagu midagi väga kauget, koht maailma äärel. Nõnda polnud ka mina sinna enam teadliku elu jooksul sattunud. Mõtlesin, et küllap kunagi tulevikus.

Prangli on lähedal

Tegelikult on Prangli lähedal, isegi väga lähedal: mandrilt otse üheksa kilomeetrit, Viimsi Leppneeme sadamast väljuv laev peab aga läbima kaheksateist ehk tegema tunnise sõidu, et jõuda saare avamerepoolsel küljel paiknevasse Kelnase sadamasse. Väike on see saar, ühtpidi kuus ja teisipidi kolm-pool kilomeetrit pikk. Täiesti paras sihtkoht väikeseks tuulutamiseks ehk piknikulkäiguks või nädalavahetuse veetmiseks. Pikem olemine on keerukam, eeldab miskit sidet saarlastega ja külaliseksolekut või näiteks maamaja saarel, nagu seda seal üks prominentne kasiinokunn just peabki. Hea sutsti! vabariigi suurima mootorjahiga maakoju spurtida.

Nii nagu Kihnu, Vormsi või Ruhnu toimib ka Prangli täisverelise saarekogukonnana – siin on olemas nii oma kirik, kõrts kui ka kool ning ligi sada aastaringset elanikku. Koolis on õpilasi kümme ning pooled neist on mandrilt pärit raskesti kasvatatavad marakratid, keda saar ja saarlased paratamatu tempokehtestusega inimlikku rutiini suunavad.

Kui laev Vesta end läbi lainete Prangli poole murrab, jääb ühel hetkel paremasse pardasse Keri saar ühes oma ikoonilise tuletorniga. Minu geograafiatajus oli Keri kõvasti kaugemal, oleks teise pea Soome lahe keskele paigutanud.

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Sadam paistab

Ühel hetkel hakkab saare sadam paistma ning see vaade ei ole vähem ega rohkem kui tõeline Läänemere idüll: puust kalalaevad, tükki kolm kai ääres püügikorras ja üks maa peal paremaid päevi ootamas; ports paate lisaks, vasakul kõrge saarekallas ning paremal sadamahooned.

Loe veel

Randuval laeval on vastas koer, kes koju tulevat peremeest saba liputades ootab. Meie reisiseltskonda, kümmekonda saarehuvilist, kellest üks on saabunud suisa Austraaliast, ootab kasti sätitud pinkidega veoauto, nagu see Eesti väikesaartel kombeks kipub olema.

Kolm küla

Pranglil on kolm küla – Kelnase, Lääneotsa ja Idaotsa. Nood kulgevad saare selgrooks olevat liivaseljandikku pidi ja jäävad kõik mugavalt ühe nn põhimaantee äärde. See on liivane tee, kus kohati paljastub klikiaegne väärikatest munakatest sillutis. Auto hüppab päris lustakalt, meeleolu lisab ka äkiline sidur, mis iga käiguvahetuse jõulise nõksatusega ära märgib.

Vaatame üle rahvamaja, mis on igav, ent oluline, vihjates oma suurusega heale kolhoosiajale, mil esimees Kuuli juhitud Kirovi kalurikolhoos lisaks leivale ka rammusa pütitäie võid lauale tõi.

Seintel leiduvad pildid sajandi olulisimast päevast, mil president (see kikilipsuga) saart külastas. Tähelepanelik tasuks olla neil, kes suveniire soetada tahavad. Saarel on täiesti olemas armas traditsioonilisi meeneid müüv poekene, ent vaid rahvamajast saab midagi tõepoolest ajalooliselt kohalikku – iseäraliku traditsioonilise Prangli koega kindaid (mitmekihiline rombistruktuur, karmidele tingimustele kohaselt väga soojad).

Hubane muuseum

Järgmiseks vaatamisväärsuseks on muuseum. Hubane, vokiga versioon, ent aega kannatab siin veeta üksjagu. Tutvuda võib näiteks tegusate rannarootsi laevameistrite mälestusega, kellest kuulsaimad sõja eest pagedes oma äri ka Rootsis edukalt edasi pidasid. Täna rootslastest siin väga ei peeta – liiga palju jama omandireformis tagastatud varadega.

Ülevaate saab ka iseäralikust tugevate soome mõjudega eesti keelest, mida saarel läbi aegade on räägitud. Viigri nahkagi saab paitada, vanasti oli ka Pranglil hülgejaht au sees ning hülgelapsed kipuvad nüüdki varakevaditi ringi ukerdama.

Edasi viib tee kiriku juurde ning need, kes oskavad sakraalruumist lugu pidada, leiavad eest ühe Eesti võluvaima väikekiriku. Kes oskab, võib palvega kõigekõrgema poole pöörduda ning paluda, et saare idüll, kus hommikuti mehed merele ja lapsed kooli lähevad, säiliks. Jumala abi ja keskmisest suurema imeta on see kõik vist lähema inimpõlve jooksul kadunud ja asendunud suvilatega.

Lootust veel on

Saarel polnud Eesti kroon ega ole ka tänane euro kuigivõrd hinnas maksevahend. Siin tegutsev paadimeister, kes hunnitut traditsioonilist Prangli hülge- ja kalapaati eistukit mõistab valmistada, ei viitsi seda raha eest teha. Teeb siis, kui tahab või saarerahval (väga) vaja on. Vähemalt ühe eistuki leiate kiriku tagant rannast – kiiluta paat, millele suunakindluse annavad laudise teravad servad ja põhja alla löödud jalused, lamedapoolse põhjaga, nii et seda on mugav nii jääd pidi lükata kui kaldale sikutada. Toimib nagu kelk.

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Saarele iseloomuliku suitsukala ostmine võib osutuda samavõrd keeruliseks kui paadi tellimine. Müüakse siis, kui kala üle on või kui ostjale soovitakse müüa. Abi võib leida näiteks kohalikega tihedamalt lävivalt reisikorraldajalt. Sõltuvalt hooajast leidub turska, lesta, räime või koha.

Vaatamisväärsustest on põhjust tutvuda funktsionaalse rändrahnu Punase Kiviga, mille otsa ronides ja sealt tagumikul alla liueldes pidada naisterahvad iseäranis viljakaks muutuma.
Prangli suurim hitt on roostes toruots metsa all, mis märgib rahvusliku unistuse ehk siis gaasimaardla olemasolu. Gaasi on, aga mitte piisavalt, et sellega Gazpromi tarneid asendada. Tõmbad tikku ja toru otsas süttib leek. Põleb suisa sedavõrd intensiivselt, et siin saaks pannil süüagi valmistada. Mõtet gaasimaardlat uurida pole kuuldavasti lõplikult maha maetud.

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Prangli rannal on üks eriline koht

1941. aasta 24. augustil sai siin lähedal pommitabamuse aurik Eestirand, millele punavõim oli lastinud sundmobiliseeritud Eesti mehed. Venemaale jõudnud, oleks neist enamik tõenäoliselt tööpataljonides hukkunud. Rünnak ja paanika viisid hauda vähemalt 44 inimest, imeliselt pääses aga ligi 3000 meest.

Kapten ajas Pranglist mõnesaja meetri kaugusel uppuva laeva madalale ning kaunile rannale jõudis ilmselt aegade suurim külastajaskond, kes võttis laeval punaarmeelastelt relvad, heiskas trikoloori ning tekkis kahjuks küll väga ajutine “Prangli vabariik”. Peatselt pöörduti tagasi mandrile, kus selleks hetkeks oli end sisse seadnud juba järgmine, ent siiski natuke sõbralikum okupatsiooniarmee. Teiste pääsenute seas oli ka minu vanavanaisa.

Mida Pranglil teha

Prangli loodus on imeline. Kaunid männikud ning inimtühjad rannad. Kõrged rannad, madalad rannad, kivised rannad, liivased rannad, askeetlikud rannaniidud. Saartele tüüpilise kliimaanomaalia tõttu on siin päikselisi päevi tunduvalt rohkem kui mandril. Uitad ringi ja tunned rõõmu kohast, kus aeg liigub meeldivalt uimaselt.

Sõltuvalt hooajast võib Prangli olla paradiis nii linnuvaatlejale, seenelisele kui autentse saareelu avastajale. Mina pakin järgmine kord laevale jalgratta ja asun sellega mööda Prangli liivaseid radu uitama.

Mitmepäevase Pranglil viibimise käigus on mugav siit ka Kerile põigata, mis on üks igati proovimist väärt pisike seiklus.

Prangli olme

Kõige sümpaatsem ööbimiskoht on vastvalminud Ülesaare kämping, mis asub sadamast mõistlikul kaugusel. Neljakohalised mätaskatusega palkonnid on küll väga lihtsad, aga see eest sobivad saaremiljöösse suurepäraselt. Lihtsus väljendub vee ja käimla puudumises. Need mugavused leiab natuke eemalt saunamajast, külastajate kasutada on ka dušš ning köök. Öö palkonnis maksab neljale 50 eurot. Vägagi mõistlik. www.prangli.com

Turismitalusid, kus kontakt saareelanikega ehk mõnevõrra lähem, leidub saarel kaks, lisaks veel üks pisike puhkemaja. www.mardipuhkemaja.ee, www.praagapuhkemaja.com, www.prangliholiday.ee

Sauna saab ja parimad tingimused on jällegi Ülesaarel. Eelmainitud saunamaja asub kõrgel kaunil kaldapealsel ning merevaade on võimas. Veelgi põnevam saun on peidus sealsamas lähedal, kaevatuna saare kaldasse. Too koobassaun on kindlasti üks Eesti erilisemaid.

Kauplus ja kõrts on saarel täiesti olemas, aga ehk mitte nii harjumuspärasel kujul, kui hellitatud supelsaks seda eeldaks. Toiduvalik on napp ning osa tooteid võib olla reserveeritud kohalikele. Kõrts Must Luuk on avatud siis, kui külatänaval valgusfooris roheline tuli põleb. Kõrtsuinfo on ka foori ainus funktsioon. Erisoovidest lähtuvalt tasub süüa-juua saarele ise kaasa võtta.

Sõit saarele kulgeb mugava Vesta-nimelise laevaga Viimsist Leppneemest saare Kelnase sadamasse. Reisid toimuvad iga päev, teisipäeval ja neljapäeval korra päevas, muudel päevadel nii hommikul kui õhtupoolikul, reedeti tehakse suisa neli sõitu.
www.veeteed.com

Abi reisi korraldamiseks leiab parimal võimalikul kujul Prangli Travel’ilt. Nende reisid saavad alguse suisa Tallinna kesklinnast ning sisaldavad sõitu saarele, ekskursiooni veokikastis, toitlustamist ning igakülgset hoolitsust.

Reisijuht Annika Prangli (ei olegi teemakohane varjunimi) suudab soovijaile vajadusel suitsukala välja nõiduda ning teid Kerile toimetada. Temalt saab saarele tuleku asjus ka suurepäraseid nõuandeid. Te ju ei tahaks viibida siin näiteks mõne ettevõtte lärmakate suvepäevade aegu? Päevase reisi hind on täiskasvanuile 59 ja 6-12-aastastele lastele 45 eurot, Tallinn Cardiga soodustus 15%. Pisemad saavad tasuta. Suuremale seltskonnale küsi pakkumist! www.pranglisaar.ee