Regioonikeskuse lähiümbruses võib vallutada riigi kõrgeima mäetipu või nautida Atlandi ääres poole kilomeetri laiust liivaranda.

Portugali peamisel ülikoolilinnal Coimbral on Tartuga päris palju sarnaseid jooni – mõlemad asuvad linna poolitava laia ning olulise jõe ääres, mis saab alguse lähistel asuvast mäestikust. Mõlema tajutav aeg kulgeb tunduvalt aeglasemalt, kui mujal riigis ning kumbki kannab lisaks rahvuse kultuurihälliks olemisele tudengitele omast vaba vaimu. Ajalugu on vääristanud Taaralinna (Tartu piiskopiriik) ja ka Coimbrat (AD 1131-1255) pealinna tiitliga ja neis tegutsevad ülikoolid on ühed vanimad Euroopas.

Sarnaselt Tartule polnud ülikoolilinnaks saamine kerge ka Coimbrale. Universidade de Coimbra algusajaks võib lugeda aastat 1290, mil kuningas Dinis lasi Lissabonis asutada üldstuudiumi. Vaid 18 aastat hiljem koliti teaduskonnad ning tudengid ümber Coimbrasse. Sellega seiklused aga ei lõppenud, sest 1338 rändas ülikool taas tagasi Lissaboni. Nõnda veeti sedasama kõrgkooli kahe linna vahel järgnevate sajandite vältel veel mitu korda, kuni 1537. aastal kinnistati ülikool Mondego äärse asumi külge justkui nabanööriga. Tänaseks on peamisel ülikoolil umbkaudu 20 000 tudengit, keda nähes tuleb näole varjamatu rõõmunaeratus – nii väga meenutavad nad oma mustade ülikoolivormidega Sigatüükast tuttavaid koolilapsi.

Coimbra ülikooli peahoonestu ning kellatorn asuvad linna trooniva mäe otsas.

Sarnaselt Tartule võib Coimbrat läbi elada ning tunnetada mitmel eri tasandil, sest harva kohtab nõnda kihilisi linnu, kus ajalugu ja rahvust ühendav kultuur on nähtav ning tuntav. Akadeemiku jaoks on siin pööraste ideedega kolleege; muusikat armastavate inimeste tarvis jällegi värvikirev ja elujõuline muusikaelu; teatraal väisab omakorda heameelega arvukaid lavastusi nii tudengiteatrites, väiksemates truppides kui mujal; kunstihing aga saab ilumeelt lasta paitada arvukates galeriides.

Ühe tudengi jaoks (ja neid on Coimbras kõikide kõrgkoolide peale kokku mitukümmend tuhat) on see turvaline ja hubane ülikoolilinn paljude seikluste ja unistuste täitumise tallermaa. Algab ju sügis nädal aega kestva rebastepeoga, mille alguses kogunevad tuhanded põleva küünlaga varustatud Harry Potteri keebis üliõpilased avalikule fado kontserdile Serenata. Nädala lõpetab aga suurejooneline karneval Latada, mil tänavad ummistuvad eripalgelistest ja naljakalt kostümeeritud tegelastest, kes kõik osutuvad rebasteks.

Säärast elurõõmu ja ehedat nooruse vaimustust nähes tekib soov astuda koheselt taas ülikooli. Ja siinjuures pole üldsegi imekspandav, kui kohtate näiteks ühes arvukatest tudengisööklatest Hollandist pärit 72-aastast vahetusüliõpilast. Kevadeti mais aga tähistavad tudengid oma rebastepaelte põletamist suurejoonelisel ja samuti nädala kestval üritusel, mida kohalikud kutsuvad Queima das Fitas. Sel nädalal Coimbras ärajoodava õlle kogust võrreldakse mõnikord Oktoberfesti omaga.

Hoolimata aastajast koguneb noorsugu teisipäeviti ja neljapäeviti keskväljakule Praca de Republica, kus hõisatakse ning pidutsetakse varavalgeni. Paljud nunnad ja mungad teispool Mondegot ületavaid sildu Santa Clara linnaosas aga näevad samal ajal loodetavasti vaga und, sest on ju Coimbra olnud aegade vältel ka üheks võimsamaks religioonikeskuseks. Kesklinna südames seisvasse Santa Cruzi katedraali on maetud mitu Portugali kuningat ja muud olulist tegelast. Väärika hoone kõrval, muide, asub Soome lippu meenutava Coimbra linna lippude all üks Euroopa vanimaid järjepidevalt tegutsenud kohvikuid.
Tudengikommuunid ehk republicad võimaldavad soodsat elamist ja head seltsi.

Külastuskorda väärt on Coimbra munitsipaalturg ehk mercado municipal, mis jääb keskväljakult vaid lühikese jalutuskäigu kaugusele. Hommikusele tulijale jagub siinsetel lettidel külluslikult köögivilju ning teisi värskeid toidukaupu. Üllatusi ning avastamisrõõmu pakuvad ka arvukad kitsad tänavad vanalinnas, kus võite ootamatult sattuda soodsasse kingakauplusesse, menukasse jazzklubisse Salao Brazil või hoopis hubasesse pererestorani. Linnakärast pea džunglisse meeldivat eraldumisvõimalust pakub aga ülikooli botaanikaaed, kus võib kogeda imelisi sisekaemusi. Kaunite puiesteede ning alleedega on kaetud ka Mondego mõlemad kaldad. Võimsaid puid ning salasoppe võib leida ka pargis nimega Quinta das Lágrimas, mis muuhulgas kannab endas sajanditetagust traagilist armulugu Pedrost ja Inesest.

Oivaliseks vahepalaks osutub Penedo de Saudade ehk Nukruse kalju park: põnevatest taimedest, luuletajate skulptuuridest ning ülikooli lendude poolt püsitatud mälestusammastest tulvil oaas. Sellelt kõrgendikult pea poolele linnale avanev vaade on meeliülendav sõltumata kellaajast või ilmast. Siinkohal on paslik tähendada, et Coimbra soosib heade jalalihaste teket, kuna kõikvõimalikke mägesid, künkaid ja treppe on lugematul hulgal. Sestap on ka jalgratturid pigem pühapäevaharrastajate rollis, kuna ülejäänud linlaskond kulgeb enamasti pigem neljarattalistel sõidukitel ja seda sõltumata vahemaa lühidusest.

Võimalust sukelduda ajaloo sügavatesse keerdkäikudesse pakub ka Coimbra ümbruskond. Viimatinimetatud asum oma mitme eripalgelise linnaosaga sai tegelikult alguse lähistel asuvast roomlaste külast Conímbriga, kus vaataja jaoks on möödunud hiilgeajast välja pandud iidseid varemeid. Pisut tudengilinnast põhja pool asuv Luso aga meelitab külalisi oma võrratute spaateenustega ning vaid lühikese autosõidu kaugusel võib näha Bussaco paleehotelli, milles ühendub võimsus ning erakordselt peenetundeline ilumeel. Seda ümbritsevas ürgmetsas tavatsesid muistsed paganad korraldada riitusi ning avatud hingedele kostab suurte puude vilus veel tänagi vastu midagi müstilist.

Kel Mondego jõe aeglase voolu imetlemisest küllalt saab, võib ette võtta retke kasiinode ja hotellidega palistatud kuurortlinna Figueira da Foz, mis suviti kannab „Ujumisriietes Coimbra“ justkui pisut pilkavat hüüdnime. Talviti õndsat suvitusasumi und magavat ja tihtilugu üsna tühjailmelist, oma suuruselt ja olekult veidi Pärnut meenutav linn võtab tummaks sel hetkel, kui astute kesklinnast ookeani poole. Mööda liiva tuleb minna oma pool kilomeetrit või enam, enne kui silm kohtab paarimeetriseid randa pahisevaid laineid. Seega on avarus kindlasti üks Figueira da Fozi märksõnu. Lihavõttekarnevali ajal aga täitub linna peatänav sadadest kostümeeritud tantsijatest, kes vihuvad rongkäigus väsimatult sambat tantsida.

Pikk laudtee viib Figueira da Fozi randa, kus Atlandi lained kohtuvad kontinendiga.

Coimbrast veidi kagusse suundudes pakub Lousa ümbrus kuhjaga müstilisi elamusi. Umbkaudu 200 aastat tagasi kaljukividest rajatud Talasnali külla sisenejat võtab vastu iidne lummus. Kitsukesed kiviplaatide ning treppidega mööda mäekülge vonklevad tänavad, pisikeste akendega majakesed, kõikjal mediteerivad kassid ja harvad, ent seda sõbralikumad kohalikud jätavad kõik mulje, nagu oldaks jõutud muinasjutulisse maailma, kus igal hetkel võib nurga tagant välja astuda mõni võlur, päkapikk või tore tegelane hoopiski Narniast.

Parajalt päevase teekonna kaugusel endisest Portugali pealinnast asub riigi kõrgeima tipu ehk Torrega uhkeldav Serra da Estrela mäestik. Pisut karmiilmeline maastik on võlunud paljusid rändajaid, kes siinsetel radadel väljakutsuvaid matkasid ette võtavad. Pea 2 km kõrgust merepinnast kindlustab selle, et ümbruskonna nõlvu katab enamikel talvedel lumi, mis mujal Portugalis on totaalne eksootika. Nõnda kogunevadki tuhanded pered igal nädalavahetusel siinsetele suusa- ja kelgumägedele, et valgest substantsist rõõmu tunda. Hiljem aga uudistatakse kohalike poolt väljapandut, sest piirkonnast pärit singi, vorsti ja juustu maitse on köögi suhtes tundlike portugallaste seas kõrges hinnas.

Serra da Estrela ehk Tähemägi on paljude põnevate müütide ning lugude kandjaks.

Pealinnast Lissabonist vaid paarisaja kilomeetri kaugusel põhjapool mägede ning orgude embuses peesitav Coimbra piirkond on seega mõeldud eelkõige rändurile, kes ootab oma retkelt ohtrat ajalugu, nooruse säravat elulusti ning looduse sõnatuksvõtvat võimast ilu.