Portugali läbinisti lummav Lääne-Algarve

 (4)
Portugali läbinisti lummav Lääne-Algarve
Algarve läänerannik võtab oma iluga tummaks, ent on vetteminejale piisavalt ohtlik.Fotod: Anu Sildnik ja Sven Paulus

Soodne hinnatase, imekaunid maastikud ja võluvad rannad, rohkelt atraktsioone ning kenasti välja kujunenud turismitaristu võtavad uhkusega kokku Lääne-Algarve peamised trumbid.

Pane silmad korraks kinni ja loo oma kujutlustes maastikumaal paradiisist. Sellel pildil on mõistagi kuum päike. Sinise ookeani võimsad lained kohtuvad kuldse rannaliivaga ja nende koostöö on uuristanud kaljuseintesse kõige pöörasemaid mustreid ning koopaid. Taamal õõtsuvad leebe tuule käes palmid, pöörase kokteilivalikuga rannabaarist aga kostab lõunamaiseid meloodiaid. Säärasesse maastikumaali sisenemiseks pole tarvis teha muud, kui võtta ette retk Algarve maakonna läänepoolsesse osasse Portugalis.

Varasematel aegadel peamiselt kalandusest elatunud Algarve sai päikesereiside sihtmärgiks 1960-te lõpul, mil Faros avati rahvusvaheline lennujaam. Järgnev kümnend nägi siinmail hoogsat buumi nii kinnisvara kui ka puhkemajanduse arendamisel. Nagu see küllusesarve avanedes mõnikord juhtub, siis tuli ka Lõuna-Portugali traditsioonidel ja harjumuslikul elulaadil teha teed uuendustele ning välismaalt sisse voogavale rahale. Samas aitab just turism Portugali majandusel hinge sees hoida ja on kohalikele oluliseks elatusallikaks.

Erinevalt veidi arhailisema loomuga Ida-Algarvest on Farost läände jäävates rannikuäärsetes linnades ja külades võimalik kogeda enamikku tavaturisti menüüsse kuuluvaid lõunamaa võlusid. Kõikjale, kuhu silm ulatub, märkab ta kõrgeid palme. Kui siis kohalikelt kuuled, et ükski neist ei kasva siin looduslikult, vaid on Aafrikast sisse toodud ja hoopis istutatud, tõusevad kulmud imestusest kõrgele – mäherdune töö see on olnud! Teiseks suurimaks impordiartikliks paistavad Lääne-Algarves olema ümberasujad ehk expatid, kelle varasem kodumaa on suure tõenäosusega olnud kas Briti saartel, Prantsusmaal, Saksamaal või Hollandis. Oma ettevõtlikkuse ja erineva elulaadiga on nad suuresti mõjutamas ka kohalikku kultuuri.

Üheks sisserändajate peamiseks kantsiks on Lagose külje all asuv Luzi väikelinn. Fotod: Sven Paulus ja Anu Sildnik
Seotud lood:

Nii lustlikult paradoksaalne, kui see ka poleks, näib vahel, et mõned inimesed käivad puhkusereisidel mitte uut, vaid peamiselt koduselt tuttavat ja turvalist otsimas. Kõigepealt väikene lennusõit, kohanemine hotellitoaga ja siis juba retked armsaks saanud kiirsöögikohta. Järgneb kodumaises stiilis baar, kus suured telerid näitavad ainult jalgpalli. Kesköö paiku on tore põigata lärmakasse, raadiost tuttavaid hitte mängivasse diskoteeki või panna proovile oma võimed karaokekuningana. Pidu jätkub hommikuni ja nädal aega järjest. Kõik on justkui kodumaal ja peale teiste samasuguste turistide suurt muud ei näegi. Aga kliima soojem ja rannad väga ilusad. Eelneva jutuga võib kokku võtta Algarve peamise turismimagneti ehk Albufeira olemuse.

Eeltoodule üsna sarnaseid elamusi pakub ka imekaunis rannarajoon nimega Praia da Rocha, mis asub Lääne-Algarve keskuse Portimão lähistel. Kõrghooajal ehk juulis ja augustis on Portugali üheks parimaks rannaks nimetatud Rocha paksult rahvast täis. Ühelt poolt ookeani ja teisest küljest laia Arade jõega piiritletud Portimãos saab külastaja edukalt rahuldada enamiku oma kaubandusega ja kultuuriga seotud vajadustest. Üsna ahtakesele vanalinnale ja romantilise loomuga jõeäärsele promenaadile vastandub kogu ülejäänud arhitektuur, mis kohati jätab mulje, justkui oleks Lasnamäe moodne variant endale uue kodu leidnud just Portimãos.

Hoopis ilmekam pilt Portugali lõunarannikule avaneb aga siis, kui sõita Portimãost umbes 25 km põhja poole, kus algab võimas mäestikuahelik, mil nimeks Serra de Monchique. Mööda käänulist teed ülespoole ronides muutub korgitammede varjus olev loodus üha lopsakamaks ning kümned teeäärsed restoranid pakuvad lisaks kehakinnitusele ka suurepärast vaadet ümberkaudsetele tippudele ning orgudele. Sääl ülal, eemal suuremast turismikärast, peidab end võluva loomuga Monchique – üks neid linnakesi, kus tuleb esile ehedam osa traditsioonilisest Portugali elust.

Fóia tipus jahvatavad generaatorid tuulest elektrit. Fotod: Sven Paulus ja Anu Sildnik

Alpi küladele sarnanevas väikelinnas toimub pidevalt mitmesuguseid kultuuriüritusi, peetakse laatasid ja festivale ja müüakse kohalikku käsitööd ja söögikraami. Sissepõikaval turistil tasub kindlasti ära käia Fóia mäetipus. 902 meetri kõrguselt vaadates on kogu Lääne-Algarve otsekui peo peal. Ja kui soovida muuta perspektiivi, võib vallutada teisegi Monchique lähistel asuva tipu – 773 meetri kõrguse Picota. Lisaks eeltoodule on linn kuulus oma mineraalvee poolest, mis on pannud aluse sealsele spaa-turismile ning samuti on kohalikuks firmamärgiks üsna krehvtise maitsega naps medronho.

Kui tipud vallutatud on aeg naasta rannikule, kus paikneb pisut unelevas tempos oma argitoimetusi ajav Alvori kaluriküla. See paik on sobiv puhkajale, kes lisaks heale turismitaristule vajab veidi rohkem ruumi ning privaatsust. Odiáxere jõgi toob siinsele toidulauale mitmesuguseid karploomi ning sealsamas tuiskavad pööraselt mööda laineid uljad lohesurfarid. Mööda laia liivaranda Portimão poole minnes leiab mõõna ajal eest hurmavad koopad ja kõige imepärasemad kaljustruktuurid. Eriti soovitatav on paika väisata enne päikeseloojangut ehk nn kuldse tunni ajal, mil värvide mäng ja merelainete peegeldus panevad suisa õhku ahmima. Samas tuleb seal viibides kindlasti panna tähele märke kiiresti saabuvatest tõusulainetest, mis katavad tuldud rajad kohati sügava veega. Alvori külje all aga asub kohalik lennuväli, kust siirduda õhuretkele Algarve kohale või sooritada langevarjuhüppeid.

Kilomeetrite pikkune Alvori rand paelub puhkajat oma vaheldusrikkusega. Fotod: Sven Paulus ja Anu Sildnik

Hulganisti suviseid lõbustusi saab nautida ka Lagoses, mis sarnaselt Albufeirale on üks Algarve peamisi turismikeskuseid. Võimsa müüriga ümbritsetud linna ajalugu on rikkalik – just siit said alguse paljud Portugalile kuulsust ning varandust toonud vallutusretked, mille eestvedajaks oli Henri Meresõitja. Lagoses pandi 1444. aastal püsti ka Euroopa esimene orjaturg, kus kaubeldi Aafrikas sissetoodud inimestega. Pea kaks sajandit regiooni pealinna tiitlit kandnud linna hiilgus aga varises põrmu üheainsa päevaga. Sama saatust tuli sarnaselt Lagosele 1755. aasta novembrihommikul jagada kogu Portugalil, mil riiki raputas umbes 9-palline maavärin.

Täna on mõnusa õhustikuga Lagose peamiseks tõmbenumbriks ilmselt üks Euroopa parimaid randasid nimega Meia Praia, kus lisaks laiale-pikale liivaribale leiab värskendust arvukatest rannabaaridest. Tähele maksab panna aga asjaolu, et viimastes kipuvad hinnad olema mõnevõrra kõrgemad kui kesklinna söögikohtades. Ehkki turismiteatmikest leiab kiidusõnu ka linna teiste randade kohta, näitab isiklik kogemus, et näiteks Dona Ana ja Batata rannad kubisevad palavatel päevadel nii inimmassidest kui ka vetikatest. Samas tasub pilk lasta kaugusse rändama Ponte de Piedade neemel, mille üheks ehteks on väärikas tuletorn.

Vaade Ponta de Piedade neemelt Lagosele, taamal kõrgub Monchique mäeahelik. Fotod: Sven Paulus ja Anu Sildnik

Kireva ööeluga Lagos sobib puhkamiseks eelkõige noorematele inimestele. Ent kui tunnete huvi paadiretkede, delfiinide ja kilpkonnade vaatlemise või kaljukoobaste külastamise vastu tasub sammud seada Bensafrimi jõe ääres asuvale promenaadile, kus tegutsevad tuurioperaatorid on varmalt valmis teid kaasama oma järgmistele retkedele. On siiski kolm tõika, millele Algarves liiga kindel olla ei saa: nendeks on bussitranspordi ajad (kuna bussid kipuvad kohati isegi poole tunni võrra hilinema), postiteenus (iga pakk või postkaart ei pruugi kahjuks adressaadini jõuda, rääkimata pikast ooteajast) ja kolmandaks on kindlasti suveniirid mujal Portugalis märksa odavamad, kui lõunarannikul.

Kuna turismiga kaasnev on Algarves siiski olulisel kohal, saavad puhkajad siinsetes hotellides, restoranides, baarides, spaades ja tervise- ning ilukeskustes enamasti inglise keelega kenasti hakkama. Meeldivat teenindust kohtab ka suurtes veekeskustes ja arvukatel tennise- ning golfiväljakutel. Lainelauduritele toimub kümneid koolitusi, mis kestavad paarist tunnist mõne päevani ning kui esimesed nõksud selged, tasub siht seada Sagresesse või Aljezuri, kus kohtab 2-3 meetriseid laineid. Veemõnude nautimisel tasub kindlasti võtta tõsiselt kohalike märguandeid ja hoiatusi, sest mida lähemal läänerannikule, seda metsikumaks ookean muutub.

Omaette elamus on teekond Lagosest Sagresesse, sest tasapisi asendub lauskmaa üles-alla voogavate mägedega ning karmide Atlandi tuulte tõttu on puud loovutanud oma koha põõsastikele. Kümmekond kilomeetrit enne Sagrest ning Euroopa edelalapoolseimat tippu Cabo de São Vincentet tabab rändurit ilmselt peadpööritav vabadusetunne – horisont muutub üha avaramaks ja ookeani murdvad sakilised kaljuhambad annavad aimu, et ollakse jõudnud selle maailma lõppu.

Sagrese rand Praia do Tonel on üks neid kohti, kus tuleb tunnistada looduse katkematut loometööd. Kui veel mullu oli tegu parima kohaliku surfirannaga, kust imetleda päikeseloojangut, siis talvised tormid katsid senise liivaranna kobakate kividega ning rebisid kaljuseinast lahti mitmetonniseid tükke. Nii muutuski maastik tundmatuseni ja surfaritel tuleb oma kire rahuldamiseks uusi paiku otsida.

Eestimaiselt karge meelega inimene võib Algarve randades käia vett proovimas juba aprillikuust saadik, kuna sel ajal juba üle 20 kraadi ulatuv õhusoe lubab end sisse kasta ka 17-kraadisesse ookeanisse. Puhkehooaeg aga kestab jõudsalt kuni oktoobri lõpuni, mil arvukad majutus- ning lõbustuskohad uksed sulgevad. Algarve lääneosa suureks eeliseks on tema variatiivsus – oma soovidele vastava puhkuse leiab nii inimmasside ja käraga harjunu, kui ka see, kes eelistab pigem privaatselt pikutada pea inimtühjas rannas.