Portugal: kõrbekuumusest rajuse rannikuni ehk pildikesi Alentejost
Lahke ja sõbralik rahvas, hõrkudest elamustest tulvil kohalik köök ning kümnete kilomeetrite kaugusele ulatuv silmapiir. Kõik see iseloomustab Portugali viljaaidaks peetavat hiiglaslikku Alentejo piirkonda.
Läänes Atlandi ookeani ning idas Hispaaniaga piirnev Alentejo regioon on võrdlemisi suur maalahmakas – Portugali kogupindalast moodustab ta tervelt kolmandiku. Eesti mõõtkavasse pannes on tema suuruseks aga 2/3 Maarjamaast. Samas on piirkonna näol tegemist Portugali ja ka Euroopa ühe vähimasustatud kandiga, mille rahvaarv on erinevatel põhjustel kokku kuivanud umbes 730 000 juurde. Väljarännet on viimastel aastakümnetel soodustanud põllumajanduse mehhaniseerimine, mis on eelkõige paljusid noori sundinud tööd otsima üha suurematest linnadest ja seda enamasti teistes Portugali piirkondades. Sestap mõjuvad saatuse peene irooniana nood tuhanded toonekurepesad, mis troonivad enamikku Alentejo elektriposte, korstnaid ja torne.
Eeltoodu aga viitab tõsiasjale, et avarust ja vabadust ihkava hinge jaoks on Alentejos võrratult palju nii ruumi kui ka aega. Elupäevade jooksul päikesest pruuniks põlenud nägudega vanem põlvkond kulgeb väikeste külade ja linnakeste tänavail mõõdetud sammul ning jälgib tarmukalt aknast või ukseavast õues toimuvat eluteatrit. Pärastlõunase siesta ajal ringisebivaid turiste nähes vangutatakse pead ja pobisetakse omaette: “Calma, calma.“ Meie keeles tähendab see mõistagi rahu. Just taolist rahu ja kindlustunnet, nagu oldaks vanajumala enda selja taga – täielikult eemal olmelisest ruttamisest ja ärevust tekitavatest päevauudistest – ürgturvalisus, mida Eestis võib kogeda lõunapoolsetes maakondades või mõnel väikesaarel.
Osalt tingib aeglase elutempo palavus, mis valitseb Alentejos suurema osa aastast, sest vihma sajab vaid talviti. Väidetavalt on maakond üks kõige kõrgema keskmise temperatuuriga kohti Euroopas. Seega pole näiteks juulis ja augustis tarvis imestada, kui hommikul kella 9 ajal siseruumidest väljudes justkui haluga pähe saate – tihtilugu 40 kraadini küündiv õhusoe lööb olemise hetkega uimaseks. Umbes 30 kraadini kerkivad temperatuurid peamiselt põldude niisutamiseks, aga ka veelõbudeks rajatud tehisjärvedes, mis pakuvad lõõsa eest vaid viivuks leevendust. Nõnda võibki rändurit üsna pea hakata kandma tunne, nagu seisaks kõik (kaasa arvatud aeg) tema ümber paigal, otsekui oldaks jõutud tardunud palavuse tsooni.
Pole saladus, et Alentejo tänapäevast põuale kalduvat kliimat hakkas inimene ümber kujundama juba ammu. Impeeriumi aegadel kanda kinnitatud roomlased rajasid siinsele pinnale latifundiumid ehk tänapäeva mõistes suurfarmid, kus kasvatati vilja, viinamarju ning oliive. Vaid harvade jõgedega õnnistatud piirkonda tuli edukaks põllupidamiseks rajada niisutussüsteemid, mis muutsid vee loomulikku kulgu. Veel mõnisada aastat tagasi kattis Tejo jõest lõunasse jäävat maa-ala tunduvalt suurem metsamassiiv kui praegu, ent põllumajanduse hoogustudes pidid puud tegema ruumi põldudele ja ajapikku kogunenud kombinatsioonide tulemusel muutusid ka klimaatilised tingimused.
Alentejo piirkond jaotub tinglikult kolmeks veidi eriilmeliseks regiooniks. Alto ehk Ülem-Alentejo piirneb Tejo jõe ning Kesk-Portugaliga. Selle tähtsamate ning kindlasti uudistamist väärivate linnadena võib välja tuua UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja kantud Évora, kus saab imetleda vaatamisväärsusi erinevatest ajastutest. Omaette pärl on I sajandist pärit Rooma tempel, ent võimsaid arhitektuurilisi jälgi on nii tõuse kui ka langusi näinud linna endast maha jätnud maurid, jesuiidid ja paljud teisedki. Uudistamist jagub ka Évora ümbruskonnas, kus oliivisalude ja korgimetsade vahel leidub rohkelt megaliitidega tähistatud iidseid kultuskohti. Üks võimsamaid nende seas on Almendresi kromlehh: kiviringidest moodustatud looduslik pühapaik, mille rajamist alustati 8000 aastat tagasi ja mida tuntakse ka Portugali Stonehengena.
Beja linnast kagus, üsna Hispaania piiri lähedal keset Guadiana oru rahvusparki asub teinegi kindluslinnake, vabaõhumuuseumina tegutsev Mértola. Paiga hea strateegiline asukoht tõi juba antiikajal siia eri rahvusest asukaid – foiniiklasi, kartaagolasi ja ka roomlasi. Kõiki eelnimetatuid ning hiljem ka saksa hõime ja moslemeid meelitasid eelkõige Mértola ümbruses asuvad maagirikkad mäed, kust ammutati tina, hõbedat, kulda ja vaske. Majesteetlikult oma sügavas orus voolav Guadiana jõgi aga tegi võimalikuks maagi transportimise esmalt Lõuna-Hispaaniasse ja sealt edasi juba Vahemere ääres asuvatesse maadesse.
Kohalike jutu järgi kohtles 20. sajandi esimene pool nende küla igati heldelt: näiteks lasi kaevanduse omanik ehitada pika reana mööda uulitsaid kulgevad tööliselamud. Heaolu ja üha juurde sündivate laste kisa jätkus kuni 1966. aastani. Siis selgus, et 25 megatonni maaki andnud avakaevandusest pole enam mitte midagi välja võtta. Inglased lahkusid, säilitades kaevandusõiguse veel paarisajaks aastaks. Koos inglastega läksid paraku ka töökohad ning vaesunud kohalik elanikkond jäi omapäi – ühes hiiglasliku, nüüdseks juba ohtlikult laguneva tööstuskompleksi ning keskkonnareostusega. Kõigest eelnevast hoolimata pole kohalikud kaotanud oma sõbralikku meelsust külaliste suhtes. Nõnda võisime mullu suvel São Domingose tehisjärve ääres pikemalt telkides tunnistada tõika, kuidas hommikuti aiamaale suunduvad külamehed hakkasid meile lahkuse märgina tooma nii köögivilju, leiba kui ka kodus valmistatud veini.
Viimatinimetatud keelekaste on kogu regiooni üheks mõnusaimaks eripäraks. Kõige tavalisemas toidupoes lettide vahel veiniriiulit uudistades märkab tihti, kuidas ülekaalus on just Alentejost pärit veinid. Siitkandi valge, punane ja ka roheline (vinho verde) vein on enamasti kvaliteetne, täidlase maitsega ning maksab naeruväärselt vähe. Samuti on Portugalis hinnas Alentejo sealihatooted, mille saamiseks tuleb musta värvi kodusigadel anda oma lühike, ent rikkaliku toidulauaga varustatud elu. Mõõtmatutel tasandikel ringi jooksvad hobused, lambad ning veisekarjad on võrratu vaatepilt, mis võib vahel jõuda ka televisiooni, näiteks seebiseriaali idülli märkiva vahepalana.
Kogu rahuliku tempo, värvikirevuse ja külluse kõrval on omaette kogemist vääriv Alentejo läänerannik. Metsiku Atlandi ookeani mitmemeetrised lained kohtuvad siin kõrgete kaljudega ning aeg-ajalt leiab rändur eest täiesti inimtühju, kuid seda suurepärasemaid liivarandu. Peamiselt Portugali puhkajad leiavad neisse tee ainult juulis ja augustis, ent suurema osa aastast on karmiilmeline rannik hulljulgete surfarite päralt. Kuna suur osa rannikust on rahvuspargina kaitse all, tuleb majutuse leidmiseks sõita sisemaa poole ja siinkohal on tark kasutada autot, sest hõreneva rahvaarvuga Alentejo ühistransport pole just kiita. Seda enam on siin aga ruumi loodusele ja rahumeelsele inimesele, kes ehk soovibki olla pelgalt karakter ühes suurejoonelises maastikumaalis.
