Saabume Istanbulist lennukiga aga otse Põhja-Küprosele. Saare kohale jõudes paistab aknast tihedalt asustatud rannik valgete hoonetega, siis lendab lennuk üle mäestiku ning siis laiutab all ilma hooneteta pruuni värvi ala, enne kui lennuk maandub Nicosia ehk Lefkosa Ercani lennujaamas.

Kes tahab Afroditega seotud kohti külastada, peab minema saare lõunapoolele, Paphos on täna see paik, mis pühendub jumalanna Afroditele. Kunagi Makedoonia-Kreeka dünastia pealinn, on see täna aina laienev turismisihtpunkt. Kuigi just rannast seal ehk puudu jääb, on selle eest kultuurilisi vaatamisväärsusi palju: kastell, kuningahauad ja Kato Paphos. Need arheoloogilised väljakaevamised viimase vanalinnas kuuluvad täna UNESCO pärandinimekirja koos värvirohkete mosaiikidega vanarooma villades, jutustades armastusest ja armukadedusest, ebaõnnestunud kangelastest, lihtsast elurõõmust, mida arvati tundvat just kitsekarjuseid ning kreeka jumalate kannatustest ja rõõmudest.

Alla ei jää sellele sugugi ka saare põhjaosas asuv Famagusta ehk türgiküproslaste nimetuses Gazimağusa. Linna sisse sõites möödume kõigepealt kahekordsest võimsast linnamüürist, selle taga on tänane väike unine vanalinn, mille tänavakivid huugavad päeval 40-kraadises kuumusses.

Kitsaid tänavaid ümbritsev ja igalt poolt silma hakkav vägev müür viib mõtted linna kuulsale ajaloole: 15. sajandil ehitasid selle veneetslased kaitsmaks linna rikkust ja vara. Kokku on vanalinnas 22 kirikut, milledest mõned on säilinud tervetena ning pakuvad ilu kõrval ka veidi jahedust ja varju. Otse peaväljakul kõrgub sinitaevasse üks Vahemeremaade kaunimatest gooti stiilis kirikutest, mille ehitust alustati 13. sajandil, ja vana troopikapuu Ficus Sycomorus ehk viigipuu, mis seisab otse sissepääsu sees, istutati tollal, kui ehitusega alustati. See oli ajal, kui Frangimaa rüütel Guido von Lusignan oli ostnud Inglismaa kuningalt Richard Lõvisüdamelt Küprose saare ning krooniti Nicosia St. Sophia katedraalis Küprose kuningaks ja siis selles samas Püha Nikolause katedraalis Jerusalemi kuningaks, kui viimased ristirüütlid olid Pühalt Maalt välja aetud.

Tollal hakkasid linna saabuma aadlikud, rüütlid, kaupmehed ja vaimulikud Palestiinast. Sidemed sadamatega Lähis-Idas ja Itaalias tõid kaasa õitsva arengu arhitektuuri-, kultuuri- ja majandusvaldkonnas, mida tuli tollal hakata kaitsma tugevate müüridega, enne kui linn osmanite poolt vallutati.

Prantsusmaa katedraalide arhitektuuri meenutava katedraali juures on ainult väike minarett täna see, mis teavitab, et alates 16. sajandist peitub nende müüride vahel mošee, mis kannab linna viimast piiramist juhtinud kindral Lala-Mustafa Pascha nime.

Famaguste esialgne kreeklaste poolt antud nimi Ammochostos tähendas "peidetud liiva sisse", millest areneski välja nimetus Famagusta. Leiame müüris üles veidi peidetud trepi. Kiiskava päikese käes üles roninud, tasub see vaev end ära: avaneb kaunis vaade lahele, millel sajandite eest sõitnud kaubalaevad tegid Famagustast idapoolse Vahemere rikkaima linna.

Othello torn Famagustas.

Paksude müüride sees, otse mere ääres, sadama kaitseks 14. sajandil ehitatud tsitadellis on säilinud kuulus Othello torn, mille ümber asetsesid sügavad ja tollal ületamatud kraavid, mis tõid kindlusele vallutamatu rajatise kuulsuse ja tegid selle surematuks maailmakirjanduses. Tänane kindluse nimi pärinebki briti koloniaalajast. William Shakespearile tundus, et just see paik sobib kõige paremini marokolasest peategelase Othello ja tema naise Desdemona vaheliste dramaatiliste sündmuste arenguks.

Shakespeare´i Othello on sõjamees, kuulsusrikas Veneetsiast pärit komandör, päritolult õnnetuseks aga maur. Seega tundub paljudele lausa uskumatu, et temasse armub Veneetsia senaatori tütar Desdemona. See on ajal, mil Türgi merevägi ründab Küprost ja Othello saadetakse saart päästma. (Veneetsia võim valitses saarel 1489 – 1571). Üksteist kuud piirasid osmanid linna, „Püha Liiga“ poolt kokku pandud laevastik jõudis Küprosele appi liiga hilja. 1570 alistus linn kindral Lala Mustafa Paşa juhitud armeele). Intriigidest põhjustatult surmab Othello armukadedushoos Desdemona, liialt hilja saab ta teada tõe Desdemona süütusest ning sooritab enesetapu.

Torni jalami juures jääb pilk pidama veneetsialiku Püha Markuse tiibadega lõvikujul, mis rõhutab kunagisi tihedaid sidemeid Veneetsiaga nagu ka kapten Nicolo Foscarini nimi müüril, kes viis läbi viimase kindluse täienduse. Legendide järgi olevat isegi Leonardo da Vinci oma viibimise ajal Küprosel aastal 1481 kaitsesüsteemi parendamise juures nõuandeid jaganud.

Püha Nikolause katedraali juurest viib lühike kaubatänav otse veneetsia palee kivisesse õue. Selle kohaga on seotud Namık Kemali nimi, kes 19. sajandi noortürgi liikumises mõjutas literaadina ja poeedina Türgi liberalismi ja patriotismi kujunemist. Famagustasse sattus ta, kui ottomani sultan ta karistuseks oma näidendi "Vatan yahut Silistre" eest, mille teemaks oli linna Silistre piiramine, kolmeks aastaks asumisele saatis – aastad, mis tegid temast rahvuskangelase ning andsid talle tuntuse türgi Shakespeare`na.

Välja on pandud ka tema esimene publikatsioon Londonis trükitud ajalehest „Hürriyet” (“Vabadus”). Üllatuseks näeb muuseumis ka Ungari rahvuskangelase Francis II Rakoczi portreed, kes veetis oma viimased eksiiliaastad Tekirdaği provintsis Istanbuli lähedal.

Kunagise vangla ainuke uks avaneb kaunisse siseõue, kus sillutatud õuekividel seisavad täna rahulikult kahurid ja on laotud hunnikutesse kuulid, meenutades osmanite piiramisaega.

Otse palee vastas on kunagine Hamam, mille romantiliselt lagunevad võlvid on vallutatud väikeste valgete õite ja krussis vartega taimede poolt.

Täna on Famagustas umbes 40000 elanikku ning see on ainuke Põhja-Küprose kaubasadam ning tasapisi kasvab jälle selle tähtsus turismisihtkohana.

Rahuliku kõrvaltänava kaunis, antiiki ja traditsioonilist käsitööd ühendavas poekeses lähebki meil jutt sellele, et turiste tuleb siia siiski veel vähe. Nad tuuakse gruppides kas päevaks saare lõunapoolelt või tulevad Türgist ning veedavad siin ehk päevakese.

Seega jäävad poeomaniku päikeses läbipaistvalt helendavad sissetehtud apelsinid ja saare mesi kogu oma hõrgu maitse juures kauemaks riiulitele kui peaksid.

Ainult 26 kilomeetrit Nicosiast lääne poole, otse rannikul on valge linn Girne.

Kreeka keeles on see tuntud Kyrenia nime all. Vanalinnast viib lai trepp ja kivisillutis järsu langusega alla mere äärde. Graatsilise poolkaare ümber asub sadam, vee peal kaunid jahid ja väikesed paadid, mille ümber õhtutundidel toimetavad kalurid, kes on saagiga merelt saabunud. Mida hilisemaks läheb õhtu, seda rohkem süttib tulukesi sadamapromenaadil, seda rohkem ilmub lahe äärsete laudade juurde veiniklaasi taha külastajaid.

Kunagised laohooned, kus hoiti jaanileiba, on täna kujundatud restoranideks, kohvikuteks ja suveniirikauplusteks.

Üle lahe kõlab vaikne muusika – õhkkond on elav ja samas rahulik.

Gime sadam.

Rannast veidi kaugemal paistab suuremate hoonete fassaadidel vahelduv valgus, rohekast üle roosa lillani välja – siin armastatakse värvirohkust ja ka baaride klaasitükikestest lambid ei saa olla värvilisemad.

Vanalinna jaoks tuleb aega võtta ja kõrvale astuda kaubanduslikult
peatänavalt, sest just tillukestel kõrvaltänavatel leiab peidetud aardeid – need on imekaunites õuedes suurte puude all asuvad kivised restoranid, paksud kindlusemüürid loovad õhtutundidel valgustatuna müstilisi vaateid, mis sobivad hästi linna vahelduva ajalooga, kus tegutsesid nii roomlased kui veneetslased ja prantslased.

Sellisel väikesel kõrvaltänaval on ka arhailine ja kõrge minaretiga Agha Jafar Pasha mošee, mis toob teadvusesse, et tegemist on siiski moslemimaaga, tõsiasi, mis peatänava turistide restoranides ja sadamas rahvusvahelises õhkkonnas kipub kergelt ununema. Siia kogunetakse viis korda päevas palvetama, mis kuulub linnapildi juurde sama kindlalt kui see, et isegi ramadaani viimase nädala ajal, mil me seal viibisime, oli palvetajaid palju.

Pool tundi sõitu üle künkliku kiirtee ja kauni looduse ja ees ongi Küprose pealinn Nikosia. Nikosia oli linn, mille türklased uinutasid ja mis nüüd selle tolmuse maastiku sees uneles oma elust, nii kirjutas linna kohta 50ndatel aastatel inglise kirjanik ja Vahemere reisija Lawrence Durrell. Tõele au andes, selliseks jäi linn kuni 2003. aasta aprillikuuni.

Sellel kuul avanesid väravad Türgi põhjapoole ja Kreeka lõunapoole vahel, keset kaheks jagatud saart pealinnas, mida kreeklased nimetavad Lefkosiaks ning türklased Lefkosaks. Väravate avanemisega avanesid vastastikku jälle ka mõlema poole saareelanike südamed.

Meie kõndisime selle niinimetatud rohelise piiri äärde, mida täna valvavad ÜRO väed ning mis teeb Nikosiast pärast Berliini müüri langemist täna maailma ainukese jagatud pealinna. Aga enne, kui astuda üle selle täna jälle väga lihtsalt läbipääsetava piiri, paar sõna ajaloo juurde: 1960 oli aasta, mil see Vahemere saar sai briti kolooniast vabariigiks, mis aga kandis endas juba rahutuste seemet, sest kreekaküprose natsionalistid oleksid hea meelega näinud ühinemist Kreeka mandriosaga, türgiküproslased unistasid aga ühinemisest Türgiga.

Vahepeale jäi tulistamine, idüllilisse maastikku püstitati tänavatõkked kuni aastani 1974, mil Ateenas valitsevad kindralid kukutasid tollase Küprose presidendi Makariose, kes on seni viimaseks ühtse saare presidendiks.

Sellel aastal sisenesid Põhja-Küprosele türgi väed ning kuulutati välja Põhja-Küprose Türgi vabariik (Kuzey Kıbrıs Türk Cumhuriyeti), mida täna maailma riikidest tunnustab ainult Ankara.

Vaatamata saare poliitilis-ajaloolisele ja osaliselt valulisele segadusele torkab tänane sundimatu ja rõõmsameelne õhkkond pealinnas ehk isegi teravamalt silma. Hoole ja armastusega restaureeritud tänavatel on tunda pealinna hõngu.

Küprose pealinn Nikosia.

Seal on uued šikid kohvikud ja uusimat moodi pakkuvad kauplused, nende taga bütsantsi stiilis kirikuke, selle ees rastapatsidega kitarrimängija, laulmas Barry Manilowi „Mandy“t. Kunagine Durrelli poolt kirjeldatud tolmune õhkkond on tänaseks haihtunud.

Piiriületus on avatud 24 tundi. Ja kuna Türgi poolel antakse külastajale koos viisatempliga kaasa ka linnaplaan, ei ole raske leida üles arhitektoonilisi kõrgpunkte nagu kahe minaretiga varustatud Selimiye-Mošee, mis kunagi rajati Sophia katedraalina. Ehitatud hilisel keskajal, on need Frangimaa gooti stiili ja Anatoolia mängulisust ühendavad hooned vägagi võluvad: Bütsantsi ja Veneetsia elegantsed elemendid ületavad sümboolselt ka tänast jagatust, rahumeelset ida ja läänt, lõunat ja põhja - see ei kõrvalda küll veel tänast olukorda, teeb selle aga meeldival viisil talutavaks.

Kes satub saarele parimal aastaajal, võib koju naastes vist küll väita, et on veetnud ühe oma elu kaunimatest puhkustest.

Ega ilmaasjata ei olnud Küpros juba muinasajal tuntud kui puhkusesaar.

Meie reisijuht Asu Muhtaroglu ütles meile lahkumisel veidi kurvalt, aga lootusrikkalt, et Põhja-Küpros, see on tema passioon, ta teeb kõik selleks, et selle maailmanurgakese avastaksid enda jaoks paljud ning tuleksid ja naudiksid kaunist loodust, head sööki ja mõnusat kliimat.

Sest Vahemere kaguosas asuval päikesesaarel on isegi kõige külmemal aastaajal igavene kevad.

Reisiinfo

Küpros on Vahemere kõige idapoolsem saar. Pindalaga 9200 ruutmeetrit. Türgi vabariik Põhja-Küpros hõlmab sellest ühe kolmandiku saare kirdeosas.

Otselende Põhja-Küprosele Euroopast ei ole. Euroo past saab lennata ühe vahemaandumisega läbi Küprose Vabariigi Larnacasse.

Turkish airlines lendab Istanbulist lennujaama Ercan.

Kõige paremini saab saarel ringil liikuda autoga. Meelde jätta tuleb aga, et kunagises briti koloonias on vasakpoolne liiklus!

Alternatiiviks on buss, ronge saare põhjaosas ei ole.

Kõige parem aastaaeg nii rannapuhkuseks kui vaatamisväärsustega tutvumiseks on aprillist juunini, siis jälle septembrist novembrini.

Ideaalne rannapuhkus algab maikuus (27 kraadi on siis õhk ja 20,3kraadi vesi) ning oktoobris (27 kraadi õhk ja 24,6 kraadi veetemperatuur).

Turismisihtkohana on Põhja-Küpros aegamööda hoogustumas, praegu on saar õige paik individuaalturistidele, kes eelistavad loodusmatkasid ja üksildasi randu.

(Reisimaailm 7/2012)