Pimeduse soe süda Kongos


Kitsed Kongo küla leskedele
Kitsed Kongo küla leskedeleFoto: Bianca Mikovitš, Maaleht

Päevitama Kongosse minna ei maksa, kirjutab Jane Saks.

Ma olen kaks korda külastanud Kongo Demokraatlikus Vabariigis asuvat linna Gomat. Minu esimene minek sinna oli ühtlasi minu esimene reis väljaspool Euroopat.

Olin väga elevil ja kuna võtsin lennu ette üksinda, ka veidi hirmul, et kas ikka jõuan ilusti, kõigi oma asjadega ka sihtpunkti. Teel olles juhtuski nii üht kui teist. Kord puudus mul pardakaart; kord öeldi mulle, et mind polegi lennunimekirjas, ning lõpuks tegi lennuk vahepeatuse Ugandas, mida kuskil kirjas polnud ja kus ma suures ärevuses ka lennukist välja läksin ning õnneks viimasel hetkel lennukile tagasi jooksin; aga lõpuks ma siiski Rwandasse jõudsin, kus ootas mind mu sõber ja neljatunnine sõit Goma poole võis alata.

Kuna see sõit tuli mul päris ootamatult, otsustasin endale viisa saada piirilt. Kuid enne Eestist lahkumist lasin end vaktsineerida kollapalaviku vastu.

Seotud lood:

Piiril viisa taotlemine on kerge, kui raha on seljakotiga kaasas, kuna Kongos kehtib kirjutamata seadus: raha eest saab kõike. Minu ühe kuu viisa läks maksma 500 dollarit.

Kui me linna sisenesime, oli juba päris hämar. Sõidutee oli auklik, vulkaanikivimeid täis. Sõiduteel kõndisid veel inimesed, kes kandsid seljas või pea peal koormaid (küttepuid, vett, lapsi, banaane jne), ja veeres puust valmistatud ja taganttõugatavaid vankreid, millega veeti kõike raudväravatest küttepuudeni. Ning lisaks veel kastiautod, mis olid kaupa äärest ääreni täis, ja kõige tipus istus veel mõni poisike, kes seda kraami püüdis kinni hoida.

Majasid ma ei näinud (sest need ilusad ja rikkad elavad kõrgete müüride taga), ainult lipp lipi peal onne, mis olid pisikesed ja sageli ilma akendeta. Inimesed istusid nende ees, valmistades süüa või pestes pesu. Ausalt öelda tekkis mul väike hirm, et milline siis minu sõbra onn välja võiks näha. Lootsin, et seal vähemalt mõned aknad on... kuid meiegi peatusime kõrge aia ees, mille avasid turvamehed, kes valvavad mu sõbra kodu 24/7. Ja siis oli meie ees majake, millest meile kuulus ülemine korrus; ilusa aiaga, mis ulatus otse Kivu järveni.

Üllatus missugune!

Kogu elu väljaspool meie aeda tundus väga ohtlik. Sain esimesel päeval kohe ka teada, et üksi ei või ma kodust välja minna, pean alati kandma kaasas koopiat passist ja oma sõbra number võiks ka peas olla. Raha ja telefoni tuleb Gomas kanda ihu lähedal, ehteid on parem sootuks mitte kasutada ja riietus olgu alati tagasihoidlik (pigem püksid kui seelik). Autoga sõites peavad uksed lukus olema, kraanist tulevat vett mitte juua... Tere tulemast Gomasse!

Gomas liigub ringi palju boda-boda’sid ehk mootorrattaid. Need on seal taksode eest ja üks sõit maksab kliendile umbes pool dollarit. Enamasti pole ei juhil ega kliendil peas kiivrit ning, nagu mulle räägiti, kaovad juhid avarii tegemise korral sündmuskohalt väga väledalt. Seega sõit on puhtalt omal vastutusel. Ka ei kuulu masinad sugugi juhtidele, nagu esmapilgul võiks arvata. Tõelisele omanikule, kellelegi kavalale ja rikkale, peavad juhid päeva lõpus viima renditasuks kuus-seitse dollarit.

Minu esimene sõit läks turule, kuhu ma siirdusin koos mu sõbra koduabilisega. Kuna rattal võib korraga olla ainult üks klient (kuigi pole harv juhus näha ühel rattal kolme inimest), võtsime kaks eraldi boda-boda’t. Hoidsin kahe käega rattast kinni ja vaatasin pidevalt selja taha, et Christianiga silmsidet hoida. Ta sai ka aru, et ma muretsen, ning iga kord, kui ma selja taha vaatasin, lehvitas. Nimelt pole seal uudiseks see, et istud rattale ja edasi viiakse sind, enamasti halbadel eesmärkidel, hoopis “metsa”. Kohalikud sõidavad rattal, käed rinnal, või on neil pakid käes. Mina päris sedasi veel ei julgenud.

Turg oli suur ja seal müüdi kõike kruvidest elavate kanadeni. Christian tundis ennast vist väga vastutavana minu eest, kuna ta võttis mul kohe käest kinni ja vedas mind vajalikes suundades.

Kaalusid ega hinnasilte näha ei olnud. Ostetakse lihtsalt kobar banaane või üks ananass või kolm avokaadot ja siis öeldakse ka hind, mida alati on võimalik alla kaubelda. Hinnad on kohe kõrgemad, kui tegu on valge inimesega ehk musungu’ga nagu kohalikud valget inimest kutsuvad.

Hinnad on Gomas meie omadega sarnased. Kohalikud viljad on odavad, kuid väljas söömine või muu kauba soetamine maksab ligikaudu sama palju kui Euroopas. Samas on teenused Kongos odavad. Kui on soov lasta enesele õmmelda kohalikus stiilis kostüüm, maksab see 15 dollarit pluss riie (10–20 dollarit). Hiljem kuulsin, et ühe pere autojuht teenib kuus 30 dollarit, õpetajad koolis aga umbes 70 dollarit.

Populaarseimateks suveniirideks on Gomas maskid ja puust tehtud kujukesed. Igaühel neist on kindel nõiafunktsioon ja väidetavalt on nad väga vanad. Samas pidi sageli ka nii olema, et korra kasutades kaotab ese oma “võime”. Maske ja kujukesi on väga mitmesugustes suurustes ja hindades. Prantsuse keelt osates on maksumust samas hõlpsasti võimalik näiteks 500 dollarilt 200 peale kaubelda. Minagi ostsin endale ühe väikse asjakese ja sain Christiani käest kingituseks ühe gorilla, kuid Eestisse jõudes avastasin, et mõlemal kujul on pikk pragu sees. Ma ei tea, kas mõra tuli kohvreid transportides või mingil teisel põhjusel, kuid kurvaks tegi see mind küll.

Ilm on Gomas suurepärane, nagu ka loodus. Mina olin seal vihmahooajal ja siis sadas öösiti päris kõvasti ja tõusis ka tuul, kuid päeval siras päike ja oli alati mõnus. Päevitada ma aga ei saanud, kuna meie aias liikusid pidevalt aednik, turvad või siis töömehed, kes ise olid pikkades pükstes ja särgiga. Samuti ei ole Gomas randu, kus valged päevitamas käivad, ja seega pole sealsed kohalikud harjunud nägema kedagi trikoos päikse käes peesitamas. Ma ei tahtnud ei neid ega ennast piinlikku olukorda panna. Istusin siis niisama kleidis päikese käes.

Käisin paaril pühapäeval ka kirikus. Ma ei ole usklik ja pühapäeviti tavaliselt kirikusse ei sattu, kuid Gomas näis see kuidagi eksootiline. Kirik ei tundunud samas ei seest ega väljast väga pühakojana. Tegu oli lihtsa ehitisega, altariks üks pukk ja selle juures ka tahvel, millele preester vahel joonistas oma jutu illustreerimiseks mõne pildi. Jumalateenistuse alguses pidin ma koos oma tõlgiga püsti tõusma, kuna olin selles kirikus esimest korda. Veel tõusid püsti need, kes olid äsja ülikooli lõpetanud, olles seeläbi eeskujuks kõigile teistele. Preester – väga lõbus, aktiivne ja liikuv – vehkis kätega, rääkis vahel naljaka häälega ja oli tõeline artist, keda oli huvitav vaadata. Ja millest siis kõneleti? Eks ikka sellest, et ära võta võõra mehe naist, ära valeta, ära suhtle inimesega, kes ei ole kristlik, sest te räägite eri keeles. Ära ole koer, kes on oma peremehega ainult seetõttu, et tema annab sulle süüa.

Kuna Gomas inimestel juuksed ei kasva – nad pole kiilakad, aga juuksed kasvavad kõigest mõne sentimeetri pikkuseks (äkki sellepärast, et neil pole hea kliima tõttu vajagi pikki juukseid?) –, kannavad paljud naised ja neiud parukaid või lasevad endale panna n-ö juuksepikendused, mis näevad vahel välja nagu lõngad. Kuid preester ütles, et mehed, kes lasevad oma naistel võltsjuuksed pähe panna, ei peaks olema üllatunud, kui võõras mees nende naist tahab. Mehe sõna, õpetas preester, peab ikka peres maksma ja tema on see, kes korra majja lööb.

Ja siis algas minu lemmikosa – muusika. Kirikus oli bänd (kitarrid, trummid ja muidugi koor), kes võttis viisi üles neljal-viiel korral. Inimesed tõusid püsti, plaksutasid rütmis käsi, tantsisid ja huilgasid. Tundus, et nad kõik teavad ka sõnu. Minu selja taga võttis üks mees teise hääle üles ja laulis jumalikult.

Mu hirm Gomas liikuda kadus aja jooksul. Relvastatud “riigikaitsjate” olemasolu – neid värvatakse suuresti vabatahtlik-sunniviisiliselt ja et nad riigilt palka ei saa, nõuavad nad inimestelt iga väiksemagi asja eest ise tasuks kas mobiiltelefone või raha (vastuhaku korral saadetakse lihtsalt vangi) – tekitas küll kõhedust, kuid minul nendega otseseid kokkupuuteid polnud. Hakkasin üksi väljas käima, vajadusel boda’ga sõitma ja sedasi leidsin endale ka kooli, kus vabatahtlikuna inglise keelt õpetada. Seal puutusin vahest kõige isiklikumalt kokku ka kohalikega. Näiteks küsis sealne õpetaja, et kas ma ehk maksaks kinni tema reisi Eestisse. Nägin ka sealseid karistusmeetodeid, kus lapsi saadeti nurka põlvitama või löödi joonlauaga. Korra sattusin tunnistama olukorda, kus kaks pahandust teinud poissi pidid teineteist kõrvast sikutama – kõigepealt üks ja siis teine vastu. Õpetaja seisis kõrval ja “ergutas”: “Ikka kõvemini, kõvemini!” Kui ma vaikselt mainisin, et Euroopas pole sellised asjad lubatud, vastas õpetaja: “Aga teil on kindlasti ka palju paremad lapsed.”

Riigist lahkudes paluti mul piiril kohver lahti teha. Kuna mu kohver oli määrdunud, olin pakkinud kogu oma kraami kilekottidesse. Kuid nüüd selgus, et kilekotid ei olegi lubatud. Vaidlesin mis ma vaidlesin, kuid lõpuks alistusin ja andsin kilekotid ära. See pidi lausa kohalik seadus olema.

Kitsed Kongo küla leskedele Foto: Bianca Mikovitš, Maaleht