Pildikesi Münchenist
Alustame, nagu reisilugudes halvaks tavaks, lennujaamast, aga mitte kirjeldamaks, kuidas läksid turva- või passikontroll.
Müncheni Franz Joseph Straussi (sõjajärgne poliitik, mitte ükski moosekant ega keiser) lennuka terminal 2 on lihtsalt tutvustamistvajavalt äge. Suur, avar ja helge, võib-olla liigagi valge – pea kõik seinad on klaasist, mis vähendavat lennuhirmu, aga muudavad elu juba aprillis päris leiliseks.
2003. aastal avatud hoone on muidu päris ökoloogiline – katusel seisavad päikesepaneelid, ära kasutatakse vihmavesi, osa busse kütab vesinik või biodiisel jne. Jaama leidlik loogika lubab enam-vähem maailma kiireimat ümberistumist ja kui see ei peaks õnnestuma, pole öömajale vaja seigelda kusagil busside-taksode vahel, vaid suur Kempinski hotell koos spaaga asub kohe terminali küljes, veidi eemal ka Novotel.
Lufthansa terminal
Meenutuseks, et jutt ei käi terminalist 1, kuhu lendas varem Estonian Air, vaid uuemast terminalist 2, mis on eksklusiivselt Lufthansa ja tema partnerite käsutuses. Aegade algusest Tallinnaga ühendust pidanud Lufthansat teame kehvade lennuaegade ja hindade poolest, kuid nüüd keeratakse ette uus lehekülg – kevadel hakkas firma lendama lisaks Frankfurdile ka Münchenisse, kust saab mugavalt ja üsna mõistliku hinnaga edasi pea kuhu tahes.
Terminal on üles ehitatud väga kavalalt – kõik väravad asuvad ühel ligi kilomeetrisel joonel, millega paralleelselt kulgevad poed, neid läbimata väravasse ei pääsegi. Teel võib aga tasutagi rõõmu leida – iga teise värava juurest saad krabada ajalehe ja teed-kohvi, tervitustega ikka Lufthansalt, kellele kuulub üsna tavapäratult 40% terminali operaatorfirmast.
Teise terminali järgmine innovatsioon on värava H32 juures asuv NapCab. Müncheni Tehnikaülikooli ja hulga erafirmade koostöös valminud auhinnatud projekt kujutab endast ulmefilmiga sarnanevat magamiskapslit. Mitte sellist jaapani stiilis morgisahtlit, vaid laua, teleka ja WiFiga putkakest. Võimalus end terminalimelust välja lülitada maksab suht hotellihinna, aga vaata üle.
Mitte just igapäevane pole lennujaamas suur vabaõhuterrass, kus raudlinde passida. Päris tasuta Müncheni omale ei pääse, küll saab seda pidudekski üürida. Kindlasti on maailmas isikuid, kes soovivad oma pulmapidu just lennujaamas tähistada...
Lisaks leiab terminalist 2 Saksa edukaima vutiklubi Bayern Müncheni koduväljaku Allianz Arena kahekümnendiku suuruse koopia. Mini-Arena pakub lennureisijaile internetti ja uudiseid ärist, poliitikast, majandusest ja spordist, kõik tasuta.
Ärireisijatele on terminalis 2 mitu erisalongi, üks, uuem neist, on lihtsalt 700-ruutmeetrine ooteruum paljude toolide ja napi hubasusega, teine tillem kiiremaks läbihüppamiseks ja siis kõige peenem, mis on võrreldav ... noh, tsiviilelust polegi seda millegagi võrrelda.
Rahu ja vaikus, nähtamatu teenindus, väike viisakas restoran, töökabiinid, sigariruum, passikontroll, baaris 43 sorti armanjakki, Porschedega transfeerid, pikutamistoad ja kõik muu, mida igakülgselt luksusliku teeninduse juurde mõelda võib. Väikest musta vannipardikest ehk sinna kontseptsiooni ei kujutanuks, aga küllap leidub sellelegi oma gootist austaja. Vannituba tervikuna pärineb justkui luksushotellist ja laseb täiesti unustada, et asud lennujaamas.
Armas on veel eraldi terminalike itaallastele – asub ju muidu lame (olümpiaala künkad on puha kunstlikud) München päris lõunas kohe Alpide veeres ja liiklus Itaalia vahet piisavalt tihe, et üks nurgake naabritele söögikohtade, ajalehtede ja keele abil kodusemaks kohandada.
Õlut tehakse isegi lennujaamas
Edasi õue. Sellel lennujaamal on oma “linnaväljak”! Tavapäraste hiiglaslike autoreklaamide ja kohustusliku mäkburksi juures pole see katusealune aatrium ometigi tavaline anonüümne õhuvaksali puhvetirodu, vaid pea omaette linn, kuhu leiavad tee ka kohalikud, näiteks jõululaadale ja rannavollet, polomängu või spordiülekandeid vaatama.
Oleks mõeldamatu, kui sealt puuduks õlleaed, ja väidetavalt ainsa lennujaamana maailmas majutab München oma pruulikoda. Hinnad polegi kusjuures absurdsed: pooleliitrise kohapeal tehtud Airbräu saab normaalse 2,3 euro eest. Ja muidugi neid valgeid vorste, mida võib vabalt süüa ka pärast kella 11, mida teile ka ei räägita.
Aitab nüüd lennujaamast. Iga 10 minuti tagant saab sealt rongiga linna, sõit võtab 40 minutit, ehk jõuab ka neljatunnise ooteaja jooksul muudki näha.
Barokist hüpermodernini
Maa peale võiksid ronida ehk Sendlinger Tor’i peatuses, mis on linna lõunaväravaks, aga vaid väravad sealt leiabki – müüre hakati juba 18. sajandi lõpus maha kiskuma. München tervikuna on hullumeelselt kirev, kõrgbarokist eelmise sajandi teise poole õudusteni, aga eks on ju sarnased pooled Kesk-Euroopa tigeda ajalooga keskustest. Nii et vähegi silmad lahti kõndides peatub samm iga kolmanda maja juures mõttega “Oota, kustkohast see nüüd tuli?”.
Lõunaväravast raeplatsi poole sammudes märkad majaderivis vasemal võrratut rokokoostiilis kirikut, mis on nii kitsuke, nagu oleks kõhu sisse tõmmanud ja hinge kinni hoides end veidi häbelikult naabrite vahele litsunud. Ja nii oligi, kuna eelnevate ehitiste vahel haigutas tervelt seitse meetrit kasutut tühjust ja just kirik sealt puudu oligi!
Tšehhi pühaku Jan Nepomucký (St. Johann Nepomuk) nime kandev pühakoda on rohkem tuntud selle 1740ndatel rajanud vendade Asamite järgi, kes pidid oma erakiriku hiljem paraku avalikkusele avama. Praegugi eriti sisse ei pääse, aga kulda-karda saab trellide vahelt kenasti uudistada.
Kolmanda riigi armid
Järgmine märkimisväärt pühakoda on uus, mõne aasta eest avatud Ohel Jakobi sünagoog – sama moodne kui Tallinna oma Karu tänaval, aga uskmatu sinna sisse ei pääse.
Varem oli Münchenil veidi teistsugune peasünagoog, aga kui üks kunagine paljulubav akvarellikunstnik sellest 30ndate lõpus mööda sattus jalutama, palus ta tungivalt säherdune viga esimesel võimalusel kõrvaldada ja maha see tõmmatigi.
Herr Hitler on Müncheni arhitektuuri veelgi kõvasti mõjutanud, Königsplatzil seisab siiani füüreri hea sõbra, kuigi arhitektina seni üsna tundmatu Paul Troosti (Speeri eelkäija) looming, mida juba 1934. aastal surnud arhitekt jõudis siiski laia kaarega külvata. Oli ju München natsipartei vaimne keskus. Nüüd leiab natsimajadest kunstigaleriid ja muusikakoolid.
Enne kui ühe sellise galerii taha Inglise Aia õllekatesse upute, otsige üles kohe tee ääres silla all olev surfilaager. Oo jaa – keset linnaparki lookleva jõe kunstlik laine pakub rangetele keelusiltidele vaatamata pideva võimaluse surfareid vahtida.
Viimane on igati tore ajaviide, aga mõni sportlane on seal ka jäägitult kaduma jäänud.
Tagasi majade juurde. Kohalik kunstiajaloolasest giid vastab küsimusele, palju üldse vanast Münchenist alles on, nukralt, et ikka väga vähe – linna tabas sõja-aastate jooksul üle 70 õhurünnaku. Taastamise esiotsas olid omal ajal muide kirikud, sest linnarahvas oli tõsiselt katoliiklik.
Nii on näiteks kõrge, järjekordse liikuvate kujukeste ja kellamänguga raekoda (ajab ilgelt närvi sees töötavaid inimesi) tegelikult uus raekoda ja see, mis vanast järel, seisab platsi servas, väheütlevalt hallina.
Tähelepanelikum külastaja taipab ehk pärida, kuidas sattus kunagisele olümpiaalale üks pilvelõhkuja ja kus teised sellised on? Vaat ei olegi neid, kuna juba telekomifirma O2 kontorihoone Uptown avamisaastal haaras rahvas hääletussedelid ja pani paika, et katedraalist kõrgemaid hooneid München ei vaja. Diskussioonid siiski jätkuvad ja keeld võib tulevikus kaduda.
Äkki vahele ka õllest? Korralikele turistidele on kohustuslik Hofbräuhaus am Platzl, kunagine kuninglik pruulikoda, siis Hitleri mitme olulise kõne ja poliitikavisandite inspiratsioon ja lava ning siiani kõige suurem ja rahvarikkam õllesaal, mida pole siiani miskipärast erakätessegi antud.
Kohti Hofbräuhausis kinni panna ei saa ja kuigi mitmele tegelasele on siltide põhjal pühendatud oma lauad, on need tegelased enamasti surnud. Ka elavatele taatidele seisavad riiulis luku taga aga oma kannud – vaatamisväärsus omaette.
Muidu toimib Saksa kõrtsudes mõnus süsteem, mis eestlasele ehk veidi võõras – istud, kuhu saad, ehk kellegi teise lauda, mis on täiesti okei. Kui õlu ja vorstid ei huvita, tuleb Hofbräuhausist vähemasti läbi jalutada, silte uurida, elavat nahkpüksimuusikat kuulata ja kui seegi ei huvita, asub üle tänava moodsam Hard Rock Cafe...
Sõge söögikoht
Söögikohtadest olgu mainitud vaid üks iseäranis ehe, mida pole imekombel turistidki hõivanud, kuigi võiks – tegu on Müncheni vanima, 1440. aastast pärineva gaststätte’ga Hundskugel. Ilmselt on Hackenstrassel asuv koht lihtsalt liiga väike ja käiguteedest pisut eemal.
Ei, sinu mõistusega on kõik korras, jõulutuled ja vanikud ripuvadki fassaadil aasta ringi. Veel rajumaks läheb sees: kuningate ja talumeeste fotod kõrvu ikoonide ja pühakutega, Kristus ristil ja tema kõrval pool bämbikese sarvilist kolpa, kunstlilled ja antiiksed tinanõud, akvaarium kaladega. Aga miskipärast see tsirkus ei häiri.
Restoranis jalutab rahulikult ringi üks peni, ja mitte perenaise bolonka, vaid korralik karjakoer. Täiuslik on ka personal – veidi nurjatute naljadega tüsedam taat, saksalikult ümmargune erkroosade juustega perenaine ning noor ilus teenindajapiiga.
Külmal esmaspäevasel aprilliõhtul kell 7 on trahter puupüsti täis ja kõik ülejäänud on kohalikud! Elu käib taas nii sõbralikult, et kuueses lauas istub kaks eri seltskonda, üks ootab oma laua vabanemist. Kui vahepeal tundub, et maa väriseb või sõda lahti, vaata üle õla – müra teeb puidust liftike, mis toob ülalt köögist alla kõik need Baieri hõrgutised.
Kavatsedes ise vaaritada või tahtes midagi ühes osta, tuleb minna keset linna asuvale suurele turule.
Oi jeebus, mis pilt seal avaneb. Eestis juba sagenevate, ent siiski kärbakate Ungari paprikate ja Hollandi tomatite vallutatud turgude kõrval on Viktualienmarkt parem kui taevasseminek! Ehk vaid õõvastavaid toa- ja aiakaunistusi võiks vähem olla, aga pole toidust, mida sealt ei leia. Kõige keskel kõrgub kümnete embleemidega meiupuu – Saksamaalgi levinud maamärk.
Turu taga keeb üks linna paljudest õlleaedadest, kuhu võib tulla täiesti oma toidumoonaga. Vaid linastatud laudade äärde istudes pead kohapealt süüa tellima.
Turu kõrval on teine tähtis peatus maailma üks ägedamaid delikatessipoode, 17. sajandil alustanud Dallmayr Deli Dienerstrassel. Paljudele kohvireklaamide järgi tuntud kaubamärgi taga seisab pirakas võlvlagedega kauplus, kust leida 6000 toote ringis, küüslaugust 850-eurose armanjakipudelini, ning 120-kohaline restoran. Gurmaanid võiksid igatahes arvestada, et paariks järgmiseks tunniks ei tasu midagi muud kavva plaanida. Dallmayri filiaalikese bistrooga leiab ka lennujaamast.
Muuseume kõigile
München ehitab, ka raskel ajal, ja mitte üksnes asjalikke hooneid, vaid ülikoole ja muuseumegi. Ehkki linnas kubiseb kõikvõimalikule (kartulist juutideni) pühendatud muuseumidest, avati näiteks alles mullu esimene korralik kaasaegse kunsti muuseum Brandhorst: Warholilt suisa sada tööd, Cy Twombly, Alex Katz, Basquiat, Hirst – kõik on seal olemas. Kollektsioon kuulub Henkeli korporatsiooni pärijaile, linn pidi vaid maja ehitama.
Rajamisel peaks olema uus natsiajaloomuuseum, ja Lenbachhausi muuseumi laiendustööd on usaldatud Sir Fosteri kuldsetesse kätesse.
Imelikul kombel on õllemuuseume Münchenis vaid üks – ühel kõrvateel 1327. aastast pärinevas majas asuv Õlle ja Oktoberfesti muuseum, mis avati ka vaid viie aasta eest.
Vältimatu Oktoberfest
Festival ise tuleb tänavu väga traditsioonidekeskne, nimelt tähistab üritus kahesajandat aastapäeva (toimub küll 177. korda, kuna vahelt hammustasid koolera ja sõjad). Aukohale tõusevad seekord kirbutsirkus ja hobuste võiduajamine, millest kõik omal ajal algas – hilisema kuninga Ludwig I ja printsess Theresa pulmade tähistamisest.
Kuus miljonit külastajat, hotellihinnad tõusevad kordi ja linn ei pea lillegi liigutama ürituse reklaamimiseks.
Mis ta muidugi nii erineb meie Õllesummerist – nii kiitus kui kriitika on üsna samalaadsed – märksõnadeks festivali ilmakuulsus kui noored “õllelaibad”, kelle turgutamiseks on rakkes sadakond vabatahtlikku meedikut. Huvitav on ehk fakt, et Oktoberfestil tohib müüa vaid Müncheni õlut, mistõttu kohtab vabrikuid lausa keset linna.
Festivali kaubamärgid, kuni 12 kannu korraga ära kandvad teenindajad töötavad muide nagu lehepoisid – nii-öelda ostavad õlle enne välja ja kopikas kukub iga liitri pealt. Vaid osas telkides olla päris palgalised ettekandjad.
Kuninglikkuse armastajad tahavad kõigi Müncheni paleede seast ilmselt läbi astuda linna serval asuvast Nymphenburgist, kuhu saab nii trammiga kui mööda kanali äärt kõmpides.
Baierimaa valitsejate baroksel suvilal on tollele ajale küllap omane, aga täna veidi pikantne eellugu. Nimelt pandi kord 17. sajandi keskpaigas teismelistena paari Baieri prints Ferdinand Maria ja Toscana printsess Henriette. Noored kohtusid kusjuures alles kaks aastat hiljem, ikka veel alaealistena, kui preili üle Alpide hobusel kohale jõudis. Ja pettus pisut, aga töö on töö – vahepeal valitsejaks saanud mees vajas pärijat.
Viimase tulekuks kulus kauem kui loomaaia-pandadel, kõigi meelehärmiks tervelt kaheksa aastat, misjärel täitis kuningas ka vahepeal antud vande rajada poja sünni puhul uus kirik – kollane Theatine püsib siiani.
Proua sai üksiti veel möllamiseks paarsada aakrit maad ja itaallasest arhitekti ja nii hakkaski valmima Nymphenburg (ning jõuline Itaalia baroki import). Järgnevatel aastakümnetel jätkus lossikompleksi pidev laiendamine ja kuigi palju on kadunud (purskkaevud valati sõja ajal ikka kuulideks jne), tutvustab Nymphenburg siiani kõvasti kunsti võrratust portselanist uhke tõllakollektsiooni ja maalideni.
Iselaadi maaligalerii
Palees ripub muuhulgas kunstilembese Ludwig I 19. sajandi keskel kureeritud portreedekogu, mis kannab ideed, et ka lihtsad naised on ilusad. Sekka on sattunud peenemaidki daame ja mõni leidis kuninga silmis modellirolliga kaasneva tänapäevasemagi tähelepanu. Kes armastab või vihkab sõgedat kuningat Ludwig II-t, võib vastava emotsiooniga vaadata härra lapsepõlvevoodit.
Palees ja kõrvalhoonetes leiab tegemist vähemalt pooleks päevaks, kuigi sageli tuleb hinge- ja jalaruumi eest võidelda tülpinud laste, bussitäite itaallaste, suusatama tulnud venelaste või palavuse eest põgenevate araablastega.
Kunagi kuningriik olnud Baierimaa igal juhul jumaldas oma valitsejaid ja on (juba 1918. aastast langenud) monarhia üle siiani uhke, ehkki praegune kirjade järgi valitseja hertsog Franz ei oma suurt midagi peale tiitlite ja kunstiarmastuse ja saab vaid elada Nymphenburgi ühes nurgas.
Mootorite maailm
Lõpetuseks paarisajandine hüpe ja kuhu mujale, kui piirkonna masinatööstuse au ja uhkuse Bayerische Motoren Werke juurde. Olümpiaala läheduses firma peakorteri ja ühe tehase kõrval 2007. aastal avatud BMW Welt on ühtaegu muuseum ja tehnohariduskeskus, fookusega udupeene uute autode kättesaamise kohana. See viimane on rituaal, millest ei pääse ilmselt ka autoheterod ja tseremooniat saab igaüks eemalt silmitseda.
Riitus käib nii, et kusagil üleval sohvadel vormistatakse paberid ja siis laskutakse käänduvast trepist väärika pidulikkusega alla. Tundes oma uue omaniku lähenemist, muutub spetsalusel seisev auto justkui sabaliputavaks kutsikaks – peale lüüakse prožektorid, auto hakkab keerlema ja tulesid vilgutama. Kingituste puhuks seotakse masina ümber veel hiiglaslik šleif.
Müüja poolt tehakse igast asendist uute sõpradega ja kogu vahmiiliga pilte, tavatu pole pisarate valaminegi – nagu peresünnitus. Ja nii iga paari minuti tagant! Masu või asi.
Autoga tutvumise lõpetanud, teeb uus omanik sellega veel auringi ja sõidab alla, majast välja, proosalisse reaalsusse – seal ootab tankla.
Selle tarbimiskultuuri sakramendi kõrval on ülejäänud BMW-maailm aga igati noobel. Lisaks müügisolevatele auto- ja tsiklimudelitele omandab kõvasti tarkust selle kohta, mis asub “kapoti all”. Näiteks saab 7-13aastastele lastele mõeldud Junior Campuses õppida kõike liikumisest, materjalidest, energiatest – just selline peaks üks füüsikatund välja nägema! Väikeses klassiruumis meisterdatakse ise oma esimene auto; kõik töötoad ning laborid on üles ehitatud muidugi interaktiivsusele ja mängulisusele. Ei jäta külmaks emasidki, isadest rääkimata, kui kaasaegsete peremudelite juures nii öelda tohib.
Kaks korda päevas täidab kogu hoone magus tsiklisuits, sest toimub väike endurosõu – mööda hiiglaslikku poodi kütab ringi üks krossiratas, treppidest üles-alla, paarutades platsidel ja vingaalitades sirgematel käiguteedel. Omal kohal on ka temaatilise valikuga vidina- ja raamatupood, kohvikud ja näitused ning tasuta jatsukontserdid “silindris”. Kes bemmimaailma ei viitsi minna, saab veidi vagurama elamuse kätte korralikust Müncheni tehnikamuuseumist.
(Estraveller 4/2010)
