Peterburi ikoonilised hetked

 (4)
Peterburi ikoonilised hetked
Fotod: Silvia Pärmann, Maris Täks

Katedraalikuplid, kuulsad paleed, kanalid, kaaviar. Mõned pildid Peterburist tunduvad kui leheküljed maailma kõige kaunimast muinasjuturaamatust. Meeldiv, et sellesse muinasjuttu nii lihtne sõita on!

1703. aastal Peeter I asutatud Venemaa kunagine pealinn on nagu elav muuseum. Eriti ebamaiseks muutub Peterburi kargetel talvepäevadel, kui kuldseid kupleid katab kerge valge lumi.

Peterburi kalleim aare on kindlasti kolme miljoni kunstiteose koduks olev 1004 ruumiga Talvepalee. Asudes maailma kõige suurema ja majesteetlikuma väljaku ääres, rabab see Bartolomeo Rastrelli loodud hoone igaüht kohe oma fantastilise valge ja rohelise barokse välimusega.

Esimese kunstikogu sinna ostis Katariina II juba 1794. aastal Berliinist. Selles oli itaalia, flaami ja prantsuse maalikunstnike, näiteks nagu Giorgione, Rubensi, Rembrandti ja Poussini töid. Tema järeltulijad lisasid Ermitaaži kogudesse oma panuse.

Sama suured kunstiteosed on tegelikult Peterburi katedraalid. Ebamaiseim on neist tsaariperekonna muinasjutuliselt luksusliku elu sümboliks imehästi sobiv Lunastaja kirik valatud verel, mis püstitati Gribojedovi kanali kaldale mõrvatud tsaar Aleksander II mälestuseks.

Kirik oma värviliste tornidega on efektne juba väljas vaadates, sees peidab pühakoda aga midagi hoopis uskumatut.

Kogu kiriku sisemus on üks suur mosaiikpilt, mis võtab lihtsalt sõnatuks.

Seda eksklusiivsust on täna piletiraha eest võimalik kõigil vaadata, kuid see pole alati lihtsurelikele kättesaadav olnud – algselt oli tegu oli vaid tsaari perekonnale mõeldud palvetamis- ja mediteerimispaigaga. Kuid kunstiteose mõõtu pühakodasid on veelgi, Kaasani katedraalist Iisaku omani. Viimase juurde naabrusesse jääb ka linna kõige ikoonilisem hotell.

Adolf Hitler tegi kunagi väikese valearvestuse ja juba broneeris oma võiduõhtusöögiks laua Astoria hotellis. Õnneks pole vene armeega võitlemine vajalik, et selles art deco pärlis õhtust süüa, kus seda on teinud iga vähegi kuulus Peterburis elanud või käinud inimene – Rasputin, Lenin, Elizabeth Taylor – ja endast oma nimeplaadi maha jätnud.

Hiiglaslikud peeglid ja luksuslikud padjakuhjade alla kaduvad diivanid ääristavad teed Kandinsky baari, kus juua aperitiiv enne hotelli restorani Davidov suundumist ning selle vodka- ja kaaviarimenüüga tutvumist.

Alternatiiviks sellisele õhtule on minna vaatama balletti Maria teatrisse, mille kõrval enamus maailma lavasid varju jääb. Kolmandale rõdule, kust laval toimuv ilma binoklita küll enam väga hästi jälgitav pole, saab pileteid tavaliselt veel ka etenduse päeval. Hea koha saamiseks tasuks pilet siiski pikemalt ette osta, seda saab teha ka teatri kodulehelt (www.mariinsky.ru).

Ükskõik mis aastaajal, Peterburi kanalid ja Neeva on seda väärt, et mööda neid sõita – olgu siis kas uiskude või lõbusõidupaadiga. Talvel on see omamoodi eksootilisemgi, kui kohalikud Maria teatri baleriinide graatsiaga jääl piruette joonistavad, nagu oleks see midagi sama igapäevast kui metroos rongi peale minek.

(Go Express 2/2012)