Paradiis asub Euroopa lõpus


Paradiis asub Euroopa lõpus
Foto: Ester Laansalu

Seal lõunas, kus lõpeb Euroopa ja algab Aafrika, naudib Liibüa mere laineid Kreekale kuuluv Gavdose saar.

Muheda meele ja vuntsidesse peidetud muigega gavdoslased teavad täpselt, et nende kodu asub Euroopa kõige lõunapoolsemas punktis, mida tähistab kaljunukile justkui unustatud hiilgelsuur tool; et neil on arvatavasti maailma kõige väiksema õpilaste arvuga põhikool, mis avati vaid ühe õpilase haridustee jätkamiseks; et elekter võib tulla ja minna ning see ei muuda suurt midagi peale selle, et duši alla minek pole võimalik; et näpu sidumiseks ei ole võimalik arsti külastada, sest teda lihtsalt saarel polegi.

Kreeta saarest 48 km kaugusel lõunas Liibüa meres ja vaid veidi üle 30 km² suurust Euroopa kõige lõunapoolsemat saart katab madal männi- ja kadakamets, mis Kreekale harjumuspäratult saarele saabujat oma luhvtiga kostitab. Veel tuhatkond aastat tagasi leidsid saarel endale kodu ligi 8000 inimest. Intensiivne maade ülesharimine viis lõpuks muldade erosioonini, mis vaevab saart tänaseni. Harimiseks kõlbulikud terrasspõllud on suures osas võsastunud ja ka töökatest kätepaaridest jääb puudu.

Oma vägagi intrigeeriva asukoha tõttu – Aasia jääb 360 km, Aafrika 260 km ja Mandri-Euroopa 195 km kaugusele – on saarel pikemalt peatunud roomlased ja nende järel bütsantslased ning isegi saratseenidest mereröövlid, kes täna Sarakinikose lahe nime all tuntud meresopile oma nimegi pärandasid. Siin peatus oma viimasel rännakul ka apostel Paulus. Ka türklased kolisid saarele 200 aastaks pärisperemeesteks sisse. Nende hoogsa tegevuse tagajärjel vähenes elanike arv viiesajani.

Seotud lood:

1930ndatel kostitati saart jällegi 250 eksiili saadetud kommunistiga. Ja niiviisi tormilisi aegu üle elades oli 1990ndateks aastateks saar mitte ainult Euroopa, vaid ka Kreeka mõistes peaagu unustusehõlma vajunud ääremaa. Nii uustusehõlma, et seal varjas end ja pidas aastaid rahulikult mesinikuametit 17. novembri nimelise ekstremistide rühmituse üks liidritest, kes alles 2002. aastal lõpuks leiti ja arreteeriti.

Kuid vanade rivaalide Kreeka ja Türgi vahel lahvatanud käre konflikt ning NATO sõjaväeõppused tõid 2005. aastal saare uuesti kreeklaste teadvusesse. Saarele saabus Kreeka peaminister isiklikult. Saareelanike heaolu parandamiseks kergendati riigi rahakotti 1,5 miljoni euro võrra. Pidevalt elektripuuduses vaevelnud saarele saadeti uued generaatorid ning rajati telemeditsiini keskus, mida nüüd küll asendab kuueks kuuks aega teenima saadetav arstitudengist ajateenija. Ka puhta joogiveega varustamine paranes tunduvalt. Käivitati isegi Gavdose raadiojaam. Uudishimulike rändurite majutamiseks ehitati mõned apartemendid, avati mitu kohvikut ja tarvernat, millest talveperioodil jääb avatuks siiski vaid üks. Korrastati sadamat ja ehitati esimene imetilluke toidupood.

Täna ulatub saareelanike arv 98 asukani, kellest ümmarguselt 50–70 seal ka talvituvad. Põllupidajatest, kaupmeestest ja meremeestest on saanud saaregiidid, kohvikupidajad ja teenindajad. Saare suurim väärtus on aga saare lapsed, kelle jaoks on ehitatud kogunisti kaks ühepereelamu suurust minimalistlikku koolimaja koos pisikese spordiväljakuga. Kui üks neist umbes tosinast saarel elavast lapsest jõudis põhikoolini, võeti vastu kiire otsus ehitada ka põhikool, mille rajamiseks kulutati 440 000 eurot – ikka abiraha arvel. Gümnaasiumiharidust tuleb siiski kugemale – Kreetale nõutama minna.

Gavdos ei asu ristteel mitte ainult geograafilises mõttes. Siin saavad kokku vaim ja vägi, melanhoolia ja müstilisus, salapära ja rahu. Just seda viimast tundub viimasel ajal maailmas nappivat. Just kõige eespool mainitu põhjal saabus saarele 1997. aastal Venemaalt riigiga pahuksisse läinud tippteadlaste seltskond.

“Iga tõeline venelane on oma hingelt filosoof” on Dostojevski omal ajal väitnud ja tõeliste venelastena rajatigi siia “rahusadamasse” pisike filosoofide kool, kus lähtuti Pythagorase ideedest, päikesejumal Apolloni kultusest ning kaevuti igaviku saldustesse.

Siin Gavdosel olevat nõid Kalypso sosistanud mesijuttu Odysseuse kõrva ning hoidnud teda saarel seitse aastat armastuse vangis. Kas on need kauged ajad saarele ka tänapäeval jälje jätnud või ongi see üks haruldane paik maa peal, kus ununevad argimured, kus keha leiab uue hingamise ja mõtted hakkavad jälle positiivseid radu käima?