Ootamatu vastuvõtt Indias – enda leidmise asemel kaotasime pagasi ja tervise

 (6)
Värvikirev ja sagimist täis turutänav New Delhis.
Värvikirev ja sagimist täis turutänav New Delhis. Foto: Kadri Org

Paljude lääne inimeste seas on populaarne võtta ette retk Indiasse, et ennast seal meditatsiooni, jooga, ajurveda ning muude spirituaalsete toimingute kaudu leida. India pealinnas maandudes oli meie jaoks avanev pilt ja olukord aga niivõrd ootamatu, et enda leidmise asemel ajasime taga kadunud pagaseid ja saime suure kultuurišoki kogemise võrra rikkamaks.

Araabia poolsaar oli meie jaoks kui trepimade, mille kaudu plaanisime siseneda üha sügavamale Aasiasse ja sealsesse kultuuriruumi. Meie teekond Lähis-Idast Lõuna-Aasia suunas kulges aga üsnagi kummalist rada pidi: kõige odavama lennu marsruut oli Araabia Ühendemiraatidest üle India Bangladeshi ja sealt jälle tagasi Indiasse. Märkimisväärne on siinkohal aga fakt, et lende teenindasid ühed prestiižsemad firmad – Etihad ja Jet Airways.
Oma pagasid andsime ära alguspunktis ja kuigi meil oli ees üle paarikümnetunnine reis, otsustasime need otse sihtpunkti saata. Sõitsime Dubaist lennufirma bussiga Abu Dhabisse, tõusime seal hommikul taevasse, lendasime üle India ja maandusime pimeduses Bangladeshi pealinna, Dhaka lennujaamas. Riigist väljaminekuks meil luba ei olnud, mistõttu pidime sealsamas ka öö veetma. Juba niivõrd piiratus alas nägime aga esimesi märke peagi saabuvast kultuurišokist: lennujaamahoones olid lagedad pruunikates toonides ootesaalid, mida täitsid kõvad ja katkised toolid. Meelelahutuseks oli seinal ka üks televiisor, kuid see oli katki löödud ja täitis seetõttu vaid ruumitäite funktsiooni. Õnneks leidus lennujaamas erinevate pankade ja lennufirmade kuldklientidele mõeldud salonge, mis olid öö jooksul tühjad ja mille töötajad meid lahkelt sisse kutsusid, pakkudes varju sadade sääskede ja jaheduse eest.

Praht käsikäes igapäevaeluga – tänav, mida ei kata prügi, oleks India pealinnas erakordne nähtus. Foto: Kadri Org
Seotud lood:


Reaalsus kui uskumatu unenägu
Eelneva kahe ööpäeva sees unetunde vähem kui ühel käel sõrmi, maandusime peagi riigis, mis maailmas populatsiooni poolest hõbemedalikandja. Võrreldes Bangladeshiga oli India pealinna peamine lennujaam kordades uhkem, kuid asjaajamine väga aeglane: pidime ootama ligi tund aega e-viisa kinnitamise järjekorras, enne kui saime loa kohtuda oma pika rännaku läbi teinud pagasiga. Lindi juurde minnes avastasime aga, et meie pagasitest ei ole jälgegi. Kõik tundus toimuvat kui läbi une – oleme kuulnud mitmetelt sõpradelt, et nende pagasid on lendudel kadunuks jäänud, aga kas tõesti juhtus see nüüd ka meiega? Lisaks pitsitas hinge kahtlus, kas äkki ei olegi pagas kadunud, vaid see varastati lindilt ära samal ajal, kui me viisajärjekorras seisime? Segadus ja hirm hinges, teatati meile, et piletitel oleva koodi järgi ei leitud lennusüsteemidest meie pagasi kohta mitte mingisugust informatsiooni. Täitsime paberid, andsime enda kontaktandmed ja kogu olukorda veel mitte päris täielikult tajudes kõndisime lennujaamast metroosse, et teises linna otsas elava sõbra juurde sõita.
Erinevate metroodega sõitmine kestis kokku ligi 2 tundi – kuna Delhis on enamus metrooteest aga õhus, nägime akna kaudu inimeste igapäevaelukorraldust, mis tundus toimuvat kui televiisoriekraanil. Meil oli tunne, nagu oleksime kuhugi väga võõrasse kohta alla kukkunud, ja keeruline oli uskuda, et me viibime keskkonnas, mida enda ümber nägime.

Loe veel

Sõbra juurde jõudes hakkas olukord, millesse sattunud oleme, vaikselt reaalsemaks muutuma ja saime aru, et kui reisile tulles pakkisime kaasa vaid hädavajaliku, siis ilma selleta tunneme end veidi hädas olevat küll. Minu ainsateks riietusesemeteks olid jalas olevad lühikesed püksid ning plätud, mis olid India kultuuriruumi jaoks selgelt liiga paljastavad ja millega oli detsembrikuises Delhis ka parajalt jahe. Alles tagasi mõeldes tunneme, et olime õnnega koos, et reisikaaslase eestlasest sõbranna viis meid kokku oma indialasest sõbraga, kes oli nõus meid New Delhis kostitama, täiesti teistsugusesse kultuuriruumi sisse sulandumisel toeks olema ja aitama pagasikaotusest tulenevatest probleemidest üle saada. Sellest hoolimata ei jäänud me puutumata kultuurišokist, mida kogesime niivõrd intensiivselt esimest korda oma elus.

Pärast ligi kümmet pangaautomaati, millest kõik olid tühjad, leidsime ühe, milles oli raha ja mille ukse taga pidime mitu tundi järjekorras ootama. (Kuna pagas oli kadunud ja kohalikku raha veel ei olnud, pidin jahedas kliimas paljude hukkamõistvate pilk Foto: Kadri Org

Lootustandev templietendus
Järgmisel päeval suundusime otsustuskindlalt linna poole, et võtta sularaha ja osta mulle pikemad ja soojemad riided. Poolteist kuud enne meie saabumist teatas India peaminister, et kõik 500 ja 1000 ruupia suurused rahatähed kaotavad Indias kehtivuse, mistõttu soovitas tuttav indialane meil proovida varem raha vahetada. Mõtlesime, kui hullumeelne see ikka olla saab ja jätsime selle tegemata − pärast ligi kümne pangaautomaadi külastamist, millest kõik olid sularahast tühjad, mõistsime olukorra keerulisust. Nimelt said inimesed vanu rahatähti ümber vahetada vaid summa oma pangakontole kandes. See tekitas aga kasvava nõudluse sularaha järele, mistõttu sätestas valitsus limiidi, kui palju üks inimene võib nädalas raha välja võtta. Seega, olenemata rikkusest, ei saanud inimesed kasutada nädalas rohkem sularaha, kui kõigile valitsuse poolt määratud.
Välismaalased said küll rohkem raha välja võtta kui kohalikud, kuid esmalt pidime leidma automaadi, milles oleks raha sees, ja seejärel ootama mitu tundi järjekorras. Ootamisaeg venis pikale ka seetõttu, et mitmed kohalikud võtsid nädalalimiidi vääringus sularaha välja kolme või nelja erineva pangakaardiga. Lõpuks saime raha kätte ka meie, kuid tööpäev oli juba läbi ning soojemaid riideid ostma me ei jõudnudki.

17. sajandil ehitatud Punane Kindlus Delhis – mööda turge kulgeval jalutuskäigul läbisime oma elus kõige pingerohkemad kilomeetrid. Foto: Kadri Org
Veidi üle kümne aasta tagasi ehitatud Akshardham tempel, millesse sisenedes pidi hoiule andma kõik, millega midagi jäädvustada saaks. Foto: Kadri Org

Esimene paik, mida terves Indias külastasime, oli aga Akshardhami tempel, mis ehitati 12 aastat tagasi. Sinna sisenedes pidi hoiule andma nii telefoni kui ka kõik muu, millega midagi jäädvustada saaks. Tegemist on küll äärmiselt uue ehitusega, aga see jätab väga suursuguse ja kuningliku mulje. Võimsusest hoolimata pidavat paljud hindud ette heitma, et templil ei ole sentimentaalset väärtust. Seda, et tegemist on rohkem vaatamisväärsuse kui usupaigaga kinnitab ka statistika, mille kohaselt umbkaudu 70% kõikidest Delhisse reisinud turistidest külastavad ka nimetatud templit.
Olime erinevaid muusikalisi vee- ja tuleshowsid näinud nii Euroopas kui ka Araabias, kuid selles templis toimunud etendus oli vaieldamatult parim. Erinevaid efekte kasutades jutustati lugu hinduismi jumalatest ja nende jõust ning sellest, kuidas kõige aluseks on balanss. Kandsime templis oma sõbralt laenatud riideid, aga saime hinge lootuse, et kõik laabub hästi ja et on vaid aja küsimus, kui taas oma armsaks saanud vähest vara näeme.


Varjupaik hullunud tänavamelus

Järgmisel hommikul suundusime turule, et endale lõpuks soojemad riided osta. Enne kui me paarkümmend meetritki läbida saime, olid müüjad ning kerjajad kui kaarnad meie küljest teri nokkimas ja oma poodi kutsumas või raha küsimas. Kuigi esialgu tekitas see väga suurt segadust, proovisime võtta ignoreeriva hoiaku ning keskenduda sellele, milleks turule olime tulnud. Peagi olingi soetanud omale paari euro eest kõige klassikalisemad India naise riided, mis koosnesid retuusidest ning pikast kleidi ja särgi vahepealsest üleriidest, millel kahepool pikad lõhikud ja mis oli tänavapildis populaarne.
Trotsides tüssata ja tähelepanu saavutada tahtvaid inimesi otsustasime, et võtame ette „paari“ kilomeetrise teekonna Punase Kindluseni. Paraku ei teadnud me, et teekond kulgeb mööda kaupmehi, lehmi ja pulle ning autorikšasid täis tänavaid ja alles hiljem saime teada, et esialgu kaardil olevad kaks kilomeetrit olid tegelikult seitse. Hoolimata sellest, et olime pingest kõvad kui kivid ja hoidsime kiivalt kõike, mida kaasas kandsime, oli see jalutuskäik üks elu õpetavamaid ja rikastavamaid. Pilt, mida paari tunni jooksul oma silmadega kogesime, oli aga niivõrd absurdne, et uuesti me seda kadalippu enam läbida ei tahaks. Lisaks naeruväärsetele petmiskatsetele viskasid tänaval olevad lapsed reisikaaslast selja tagant kiviga, et ilmselt tähelepanu võita või seda eemale juhtida. Tuleb tunnistada, et need tunnid õpetasid usaldama oma instinkte ning nii mitmelgi korral käituma inimestega kui loom loomaga.

New Delhi uuemas, uhkemas ja vaiksemas rajoonis olev telkelamutega täidetud tänav. Foto: Kadri Org
Liiklus India moodi – ühel rolleril korraga neli ilma kiivriteta noormeest! Foto: Kadri Org
Kooliaia peal olev palve, et tuhanded autorikšajuhid (ja teised liiklejad) kasutaksid vähem signaali. Foto: Kadri Org


Pärast taolist kogemust leidsime aga eneselgi ootamatult peavarju sikhistide templis, kuhu on oodatud kõik, hoolimata nende religioonist, nahavärvist või mõnest muust tunnusest. Kuna kõndisime seal ringi eksinud nägudega, tuli meie juurde üks usujuhtidest ja tutvustas kogu kompleksi ning sikhistide tegevust. Neil on oma püharaamat ning usklikud, kes loevad palveid, kuid selle kõrval toidavad nad templis ka kolmel korral päevas tasuta kümneid tuhandeid inimesi. Lisaks eelnevale on neil veel grupp vabatahtlikke, kes puhastavad jalanõusid, samal ajal kui nende omanik templis viibib. Sikhistid õpetavad alandlikkust ja kaasinimeste teenimist ning kuuldavasti on suur osa vabatahtlikest rikkurid, kes järgivad oma religiooni õpetusi ja panustavad anonüümselt templisse tulnud inimeste aitamisse.

Uue aasta kingitus
Järgmine päev Delhis oli ühtlasi ka 2016. aasta viimane päev, mida otsustasime alustada eksperimendiga. Nimelt olime saanud kingituseks kaks vana 500 ruupialist rahatähte, mis olid 8. novembril ootamatult terves riigis kehtivuse kaotanud, kuid mida me veel ümber vahetada proovisime. Läksime India riiklikusse panka, mis asus hoopiski meeldivamas ja rohelisemas linnaosas kui eelmisel päeval kogetud naabruskond, kuid saime ootuspäraselt eitava vastuse. Küll anti meile aga õhkõrn lootus, et kui me mõnel argipäeval Delhi panka tagasi tulla ei saa, siis ehk vahetatakse meie raha ümber Mumbais.

Vanade 500 ja 1000 ruupia suuruses rahatähtede kehtetuks muutumise tõttu vaatas pealinnas taoline pilt vastu 90% pangaautomaatidest. Foto: Kadri Org

Kõndisime mööda linna ja külastasime nii järjekordset sikhistide templit kui ka bahai usuliste pühakoda. Viimane oli lootose lille kujuga ning mõjus arhitektuuriliselt tõelise meistritöö ja pärlina. Kui kõrvale jätta fakt, et kõik kohad olid ülerahvastatud ja täis trügivaid inimesi, nautisime nii uuemat linnaosa kui ka lootose templi ümbrust väga!
Tagasi ööbimispaika jõudes helistasime taas lennufirma klienditeenindusse ja pärisime oma pagasi kohta, mille nad olid lubanud meie sõbra aadressile toimetada. Pagaseid lubati tuua meile kuni uue aasta tulekuni, kuid päringut tehes teatati, et süsteemis on siiski viga ja vanal aastal me oma asju ikkagi tagasi ei saa. Hoolimata sellest, et asjade puudumine tekitas jätkuvalt stressi, saabus uus aasta rahulikul ja kodusel moel sõbra tagaaias juurvilju grillides. Kuna Delhi õhk on niivõrd saastunud ja mitmete allikate kohaselt seal elavatele inimestele isegi eluohtlik, siis võtsime esimest korda elus uue aasta vastu ilma ilutulestikku nägemata. Grillimine tekitas aga tunde, nagu oleks meil aastavahetus ja jaanipäev üheskoos.

India pealinnas paiknev lootose tempel, bahai usuliste pühakoda, mis on kuuldavasti turistide poolt isegi külastatuim kui Taj Mahal. Foto: Kadri Org


Ka uue aasta hommikul ei olnud meie pagasitest midagi kuulda ja olime juba viiendat päeva ilma puhaste riiete ja esmatarbevahenditeta, mistõttu otsustasime lennujaama kohapeale sõita. Seal tuli aga välja, et ilma piletita lennujaama sisse ei saa ning akna juures, kus saime vastava lennufirma klienditeenindajatega rääkida, pole meie ega nende võimuses teha midagi, et kotte tagasi saada. Lõpuks saime siiski inimese telefoninumbri, kelle käes meie pagasid olid ja kes meie käest lõpuks veel kord (pärast viie päeva jooksul vähemalt 30-40 korda selle ütlemist) aadressi küsis, kuhu need tuua.
Tagasi jõudes olime lennujaama minekule ja tulekule kulutanud viis tundi ning stressi, õhukeste riiete, äärmiselt saastunud õhu ja bakteritest tulvil ühistranspordi tõttu olin mina jäänud niivõrd haigeks, et tundsin end kui zombi. Kõige tähtsam ja rõõmuvalmistavam oli aga see, et meie äraoleku ajal olid pagasid leidnud tee tagasi ja meil oli hinges sõnulseletamatu rõõm, et saame oma teekonda jätkata asjadega, mille mitu kuud tagasi kodumaal kokku pakkisime.
Teekonnal on võimalik silma peal hoida ka Facebookis: https://www.facebook.com/planet.net.ee/

Enne sikhistide templisse sisenemist tuleb jalanõud hoiule anda – samal ajal kui külastajad ringi käivad, puhastavad vabatahtlikud jalanõusid. Foto: Kadri Org
Sikhistide templisse on oodatud kõik inimesed, olenemata nende religioonist või mõnest muust tunnusest. Kolm korda päevas saavad kõik soovijad ka tasuta süüa. Foto: Kadri Org