Omaan - islamiusu stereotüüpe murdev sultaniriik, II


Omaan - islamiusu stereotüüpe murdev sultaniriik, II
Kadri Org

Omaan ja sealsed kohalikud võtsid meid vastu niivõrd avali käte ning suursuguse külalislahkuse ja sõbralikkusega, et meil tekkis kohati isegi kahtlus, kas tegemist võib olla miraažiga.

Kuigi riigist neli viiendikku on kaetud eriilmelise kõrbega, pidime nentima, et inimeste siiras avatus ja rõõm ei saanud siiski kuidagi olla pettekujutelm. Püstise pöidla (õigemini nimetissõrme ja keskmise sõrme tee poole suunamise) abil mööda riiki ringi käies pidime mitmeid inimesi kurvastama ja nende küllakutsele eitavalt vastama, kuna päike loojus küllaltki vara ning järgmisesse sihtpunkti jõudmiseks pidime päevavalgust maksimaalselt kasutama. Vähesed, kelle koju me siiski jõudsime, kohtlesid meid aga kui kuninga kasse, tekitades meis kohati kohmetust ja teadmatust, kuidas oleks paslik käituda.

Loodusdokumentaalfilmi otseülekanne
Pärast pikka päeva, mil olime sadu kilomeetreid läbinud ning kümnete erinevate autojuhtidega elust ja olust kõnelenud, jõudsime täpselt päikeseloojangul Omaani idarannikul paiknevasse linna nimega Sur. Kuna olime kaks eelnevat ööd veetnud miljoni tärni hotellis ehk lageda taeva all, siis eesootavateks pimedateks puhkusetundideks mõtlesime leida katusealuse, kus oleks pesemisvõimalus ja pehme küljealune. Enne veel kui jõudsime mõnda majutusasutusse sisse astuda, mõtlesime kätt proovida Couchsurfing portaalis ja kirjutada paarile kohalikule. Meie üllatuseks ei möödunud viit minutitki kui saime juba kaks positiivset vastust: kuna Mubaraki nime kandev mees vastas meile varem, siis leppisime temaga kokku, kus ja millal kohtume.

Roheline merekilpkonn, kes tuleb just konkreetselt Omaani idakaldale liiva sisse mune poetama. Oma silmadega millegi taolise tunnistamine oli niivõrd võimas, et tundsime end kui osana Animal Planeti või National Geographicu loodusdokumentaalfilmist. Kadri Org
Seotud lood:


Mubarakil oli samal ajal külas kaks Saksamaalt pärit rändurit, aga sellest hoolimata oli ta lahkelt nõus ka meile kohalikku kultuuri tutvustama. Oma koju ta meid siiski ei kutsunud, vaid viis hoopiski onu hotelli, kus andis meile tasuta toa. Juba järgmisel hommikul koputas ta aga rõõmsalt uksele ja kutsus meid mere äärde hommikusöögile ning paadiga sõitma. Laialt levinud karak tee, Omaani leib juustu ja munaga ning värsked datlid kõhus, läksime merele paadiga tiirutama. Veidi madalamasse vette jõudes peatas Mubarak mootori ning olime peagi igast küljest ümbritsetud hiiglaslike roheliste merekilpkonnadega, kes hingamiseks oma pea veest alatihti välja pistsid. Pärast seda sõitsime avamere suunas, kus kohtusime Mubaraki teise onuga, kes oli juba hommikust saati kalastanud. Ta näitas meile uhkelt oma saaki, rääkis kalamehenalju ja pidas reisikaaslast väikeseks poisiks, küsides, kus ta ema on. Enne veest väljaminekut sain elus esimest korda veel snorgeldamise kogemuse ja nägin koralli.

Loe veel

Kadri Org


Pärast merel käiku pakkus Mubarak välja, et kõige kuumemal ajal päevast võiksime pidada siestat. Paari tunni pärast olime kõik taas energilised ja Mubarak kutsus meid oma sõprade kaameli- ja hobusefarmi. Esimesena läksime vaatama kaameleid – just neli päeva tagasi oli sündinud üks kaamelibeebi, mistõttu saime oma silmadega näha, kuidas näeb välja äsja sündinud loomaisend, kellel veel nabanöörgi kõhu küljes. Kuigi beebi oli hallikat tooni ja pehmema karvaga kui täiskasvanud kaamelid, nägi ta siiski juba nelja päeva vanusena välja nagu miniversioon suurest loomaisendist. Järgmisena külastasime hobusefarmi, kus kasvavad üheskoos nii araabia kui ka euroopa hobused ning kus kohalikud praktiseerivad nii inglise kui ka araabia istmega ratsutamist. Huvitav oli täheldada, et pärast kaamelite nägemist tundusid hobused niivõrd väikesed ja ohutud loomakesed.
Tolleks päevaks ei saanud loomadest aga küllalt: õhtul üllatas Mubarak meid kutsega Araabia poolsaare kõige kaugemasse idatippu, kus asub Ras Al Hadd nimeline looduskaitseala. Nimelt on see paik, kuhu tulevad ligi 150 kilogrammi kaaluvad merekilpkonnad üle terve Araabia mere, et liiva sisse oma munad poetada. Enne veel kui loodusalale jõudsime, märkasime sõiduteel ukerdavaid väikeseid kilpkonni, kes olid munadest välja koorunud ja otsisid teed merre, kuid keda auto esituled eksitasid ja valele poole meelitasid. Kuuldavasti hukub nii selle kui ka mänguhimuliste koerte tõttu igal aastal rohkelt kilpkonnabeebisid.

Roheline merekilpkonn, kes tuleb just konkreetselt Omaani idakaldale liiva sisse mune poetama. Oma silmadega millegi taolise tunnistamine oli niivõrd võimas, et tundsime end kui osana Animal Planeti või National Geographicu loodusdokumentaalfilmist. Kadri Org


Peatasime auto kinni ja korraldasime päästeoperatsiooni, mil korjasime teelt kotti mitukümmend kilpkonnalast, kelle mere äärde jõudnuna otse kaldalt vette juhatasime. Kuigi suurte kilpkonnade otsimisega läks rohkelt aega, leidsime viimaks ka kaks hiiglaslikku emakilpkonna, kes liiva sisse augu kaevasid, sinna valged munad poetasid, paiga ära peitsid ja taas merre naasid. On väga oluline, et kilpkonni selle protsessi ajal ei häirita, mistõttu olid kohalikud väga taktitundelised ja teadlikud, kuidas täpselt käituma peab – saime näha oma silmadega, kuidas valge kilpkonnamuna liivaauku potsatas ning kuidas emasloom paiga ära peitis. Kõige selle kogemine tekitas tunde nagu oleksime sattunud Animal Planeti või National Geographicu otseülekandele!


Naturaalne välitingimustes veepark

Teel Surist pealinna poole peatusime ühe wadi ehk oru, kuristiku või kanali juures, mis täitub vihmaperioodidel veega ja kuhu moodustub mõneks ajaks veekogu. Neid on rohkelt üle terve Omaani ja wadid on nii kohalike kui ka külastajate seas populaarsed sihtpaigad, kus puhkepäeval matkata, loodust nautida ja pikniku pidada. Koht, kus meie peatusime, oli Wadi Shab. Seal tuleb esmalt paadiga või kõndides üle jõe saada ning pärast seda ligi tund aega kivide vahel ronida kuni veekoguni, kust tuleb edasi minna ujudes.

Veekogu alguspunkt Wadi Shabis – terve ujumisteekond koos kose ja koopaga on kui looduslik veepark, mis kodustele tervisekeskustele varju heidab. Kadri Org


Lummav Wadi Shab, kanjonitaoline org, kus tuleb kivilt kivile ronides matkata veekoguni, kust saab edasi minna vaid ujudes, ja mille lõpus on looduslik kosk ja koobas. Kadri Org

Tundsime, et Wadi Shab teeb silmad ette kõikidele tervisekeskustele, kus me kunagi käinud oleme: veekogu lõpus paikneva koopa ja koseni jõudmiseks tuleb läbida näiteks kaljulõhe, mille vahele mahub vaid inimese peajupp. Lisaks on vesi uuristanud kaljuseintele looduslikud liumäed, kust enne rõõmsalt alla sõitmist tuleb esialgu kindlasti veenduda selle ohutuses (kivid on libedad ja on suur oht saada sinikaid või verevalumeid). Koobaste seintele on kinnitatud aga jämedad nöörid, millele toetudes saab üles ronida ja vettehüppeid teha. Kuigi kaameraid me koopasse kaasa ei võtnud, tegime terve aja mälupilte, mis kogemuse võimsuse ja erakordsuse tõttu kergelt ei unune.

Rikka kulinaariaga pealinn
Viimase sabajupi oma rännakust veetsime Omaani pealinna, Masqaţi ümbruses. Seal ootas meid reisikaaslase eelmisest Omaani-käigust saadud sõber, kes kandis meie eest head hoolt ja tutvustas parimaid kohalikke toidukohti ja sööke. Üldiselt mõistsime, et India köögil on Omaanile väga suur mõju, kuid nii mitmeidki sealt laenatud toite ja jooke on nad enda käekirja järgi ümber kirjutanud. Nende kõrval on muidugi ka ainult Omaanile omane toit nagu näiteks kaameliliha, mida saab süüa vaid väga spetsiifilistes Omaani toidule spetsialiseerunud restoranides.
Huvitav oli kuulda ka sõbra juurte kohta. Nimelt on tema emapoolne suguvõsa pärit Sansibarilt, mis on Omaanist ligi 4000 kilomeetri kaugusel, Aafrika mandri idakülje all ja Tansaania kõrval paiknev saar. Sellest veelgi üllatavam oli aga ajalooline fakt, et seesama saar kuulus 16. – 19. sajandil Omaani koosseisu. Taoline teadasaamine andis tunnistust sellest, et Omaan on tõesti olnud mereteede ja –retkede ning kaubavahetuse poolest väga edukas riik.

Omaani hommikusöök, mille kohustuslikuks koostisosaks algupäraselt Indiast pärit piimatee, mida kohalikud kutsuvad karak teeks, ja värsked datlid. Kadri Org
Rahva poolt armastatud sultan Qābūs bin Sa‘īd-i järgi nimetatud kõige uhkem ja suurem mošee terves riigis. Kadri Org


Vaatasime pealinnas ringi ka ajaloolises piirkonnas Muttrahis, kus panime proovile oma kauplemisoskused – esialgu meie silmnähtavate turistidena ja seejärel meie kohalik sõber, keda peeti samuti võõramaalaseks kuni ta oma suu avas. Katse näitas, et saab alla kaubelda küll ning kui veel kohalikku keelt räägid, siis oleks kaupmehele lausa patt esialgset hinda pakkuda. Märkimisväärsena saab välja tuua ka pealinnas paikneva mošee, mis nimetatud sultan Qābūsi järgi. Tegemist on kõige suurema pühahoonega terves riigis, mida ümbritseb hiiglaslik ja värvikirev prantsuse stiilis iluaed ning hoonekompleksis asub näiteks ka raamatukogu.

Jõulukingituseks perekond Omaanis
Nautisime oma aega Omaanis täiel rinnal, mistõttu olime üllatunud, kui saime aru, et meie kümnepäevane viisa on otsakorral ning alles ongi jäänud vaid üks öö, enne kui peame tagasi Dubai poole minema. Kuna esimene autojuht, kes meid Omaani pinnal peale korjas, kutsus meid tungival palvel viimast ööd nende pere juures veetma, siis ei tahtnud me antud lubadusest taganeda.
Peres oli 11 last, kellest üheksa esimest tüdrukud ja kaks kõige nooremat poisid. Pere pesamuna oli vaid seitsmekuune ja kõige vanem laps 23 aasta vanune, kellel juba üheksakuune laps. Jõuluhommikul, mil nende juurest Araabia Ühendemiraatide poole lahkusime, saime teada, et kõige vanem laps sünnitas teise lapse ning meid külla kutsunud mees on nüüd kahekordne vanaisa.
Pere külalislahkus ja sõbralikkus oli aga piiritu: kuna nad elasid ühes külas nii naise kui ka mehe vanemate ja lähisugulastega, siis võtsid nad nõuks kõikide kodusid külastada ja meid tutvustada, et järgmine kord, kui pikemaks ajaks tuleme, kõik meid mäletaksid. Kuna peres oli tüdrukuid niivõrd palju, siis reisikaaslase tõttu me paraku perega ühiselt koos ei söönud, kuna araabia neidudel ei ole kombeks võõra noormehega ühes ruumis viibida. Küll tõid nad meile eraldi külalistetuppa aga keelt alla viivaid maiusroogi.

Kohalik muhe kalamees, kes poseerib oma hommikuse saagiga ja kes rääkis nalju, mis reisikaaslase südamest naerma pani. Kadri Org


Tüüpiline Omaani kodu on suur ja avar, kus nii väljas kui ka sees on ruum, mis kaetud vaibaga, millel on palju patju ning kus toimuvad perekondlikud koosviibimised. Kadri Org

Kui reisikaaslane veetis oma soo tõttu enamuse ajast külalistetoas või lastega mängides, siis mind kutsusid erinevas vanuses tüdrukud kööki süüa tegema, enda tubadesse aega veetma ja kätele hennamaalinguid tegema. Mulle jäi kirkalt meelde, kuidas umbes viieaastane tüdruk ütles, et kui ta suureks kasvab, siis ta tahab sama moodsaid ja ilusaid riideid nagu minul. (Kandsin tüüpilisi läänelikke riideid, teksapükse ja särki, kuid Omaani tüdrukud kannavad üldjuhul pikki ja kirevavärvilisi kleite.) Tundsin, nagu oleksin saanud omale posu õdesid, keda mul kunagi olnud ei ole.
Lahkumise hommikul valas pereisa meid üle kingitustega, kuigi proovisime neist igal viisil keelduda, sest tundsime, et võimalus nende perega aega veeta ja nende juures ööbida oli meie jaoks juba äärmiselt suur privileeg. Kaasaantud meelehead ei olnud meil siiski võimalik tagastada ning tundsime, et oleme saanud kohaliku Omaani pere liikmeteks, kellest on raske lahkuda ja keda me veel kaua igatsema jääme.
Mitmed inimesed küsisid sotsiaalmeedias meie Omaani rännaku ajal, kas seal on ikka turvaline. Andes veel kord kõhklematu ja kindlameelse vastuse: see on ilmselt üks turvalisem riik, kus viibida! Mitte kuskil mujal ei ole me varem kohanud niivõrd suurt tolerantsust, sõbralikkust ja sallivust. „Sa oled minu vend/õde“, „Me oleme täpselt samasugused inimesed – tehtud lihast ja luust“ – taolisi lauseid kuulsime Omaani kohalikelt iga päev. Tundus, et hoolimata nahavärvist, usulisest kuuluvusest või kuulumatusest, maitse-eelistustest või millestki muust, Omaanis on kõik inimesed teretulnud.
Teekonnal on võimalik silma peal hoida ka Facebookis: https://www.facebook.com/planet.net.ee/.