Omaan - islamiusu stereotüüpe murdev sultaniriik, I


Omaan - islamiusu stereotüüpe murdev sultaniriik, I
Silvia Pärmann

Lähis-Ida riikide ja islamiusuga seostuvad inimestel tihtipeale konfliktid, terrorism, sõda, inimõiguste rikkumine ja muud pingerikkad teemad. Araabia poolsaare kagurannikul asuv Omaan on eelnevale loendile aga totaalne vastand.

Alates 1970. aastast on Omaani sultan Qābūs bin Sa‘īd, keda toetab siiani enamik rahvast, kuna juht on toonud riiki mõõduka majandusliku õitsengu, stabiilse valitsusvõimu, korraldanud toimiva haridus- ja sotsiaalsüsteemi ning suutnud vältida kõikvõimalikke sise- ja välispoliitilisi konflikte. Kõik Omaanis elavad kohalikud ja sisserändajad, kellega me kohtusime, nentisid üksmeelselt, et nendele sümpatiseerib sultan väga. Peamise põhjendusena tõid nad välja riigis valitseva rahu ja turvalisuse – Omaanis ringi käies võivat sõba silmale heita nii kõrbes, rannas, mägedes kui ka paari meetri kaugusel sõiduteest. Uurides hasartliku huviga, kas inimestel on midagi riigi juhtorganitele ka ette heita, järgnes sellele pikk mõttepaus ja vaikus, peale mida tõid mõned välja, et ühiskonnas leidub ilmselt inimesi, kellel pole tööd ja kelle palk võiks kõrgem olla.

Võidusõidu kaamelite kasvatamine on rikaste inimeste hobi: mõni loom maksab mitu korda rohkem kui sõiduauto. Fotol on kaamel, kes sööb parimat mett ja muid rammu toovaid maiuspalu, mis on taganud võistlustel esikoha ja omanikule suure rahalise preemia nin Kadri Org
Seotud lood:

Poolakate malli järgi
Reisikaaslane Uku oli Omaanis korra varem käinud. Tollal veetis ta rahvusvahelise kultuure ühendava projekti raames nädal aega kõrbes, kus kaheksa Euroopast ja kaheksa araabia maadest pärit noormeest said kokku ja vahetasid looduse keskel ilma müüre tekitavate tehniliste vidinateta mõtteid ja kukutasid ning kinnitasid levinud stereotüüpe. Kuigi Ukul riigi rohkemaks avastamiseks aega ei jäänud, jättis see kogemus talle kustumatud mälestused ja kindla tahte Omaani üks päev naasta.
Jõudes reisiteekonnal otsapidi Dubaisse, oli meil kindel plaan edasi liikuda loodusrikkamasse ja rahulikumasse naaberriiki – esialgu polnud meil aga õrna aimugi, mil viisil me Araabia poolsaare kagurannikule jõuame. Pärast kõige targema ehk Google’i otsingumootoriga konsulteerimist saime teada, et harilikult rendivad inimesed Omaani jõudmiseks ja seal ringi käimiseks auto. Kuna mina sain juhiload kätte päev enne maailmareisile asumist, siis mõtlesime, et logistiline pool ainult reisikaaslase hooleks jätta ei oleks kuigivõrd aus ega mugav. Lisaks ei saaks me sellisel moel reisides kontakti ka kohalike inimestega, kelle kaudu kultuuri ja riiki rohkem sügavuti tundma õppida. Mugavust ja paindlikkust ei tõotanud ka ühistranspordiga liikumine. Hääletajate Vikipeedias kiideti Omaani aga imepärase sihtpaigana, kus pöidlaküüdiga ringi liikuda.
Kui esialgu olime veidi skeptilised, kas täiesti võõras kultuuriruumis tasub maantee ääres pöial püsti tõsta ja paluda luba sõiduteekonda jagada, siis Dubais kohatud malaisialane tühistas kõik meie kõhklused. Nimelt rääkis ta, et kõik Poolast pärit inimesed, kellega tema on kohtunud, reisivad muretult ja mugavalt pöidlaküüdiga Araabia Ühendemiraatidest Omaani ning tiirutavad viimases ringi. Mõtlesime, et kõige hullem, mis saab juhtuda, on see, et autojuhid ei peatu ja peame alternatiivse plaani leidma, mistõttu võtsime nõuks olla mitte halvemad kui poolakad ning võtta nende reisiviisist eeskuju.

Loe veel

Juba ette rutates tuleb nentida, et hääletamine sujus imeliselt: ootasime tee ääres maksimaalselt 5−10 minutit ja kümne päeva jooksul saime osa ligi neljakümne erineva auto sisemuses rooli keerava inimese elust ning mõttelaadist. Samuti peame tunnistama, et ilma hääletamiseta ei oleks me elu sees saanud niivõrd palju kogemusi ja õppinud tundma araabia kultuuri ja keelt. Tagasi Dubais, saime üllatuslikult aga teada, et nii Araabia Ühendemiraatides kui ka Omaanis on tegelikult hääletamine illegaalne. Seega olime õnnega koos, et saime seda kohalikelt teada pärast hääletusreisi, mitte rännaku jooksul mõne politseiametniku käest, kes oleks võinud meid kinni pidada ja rahalise trahvi abil reeglid selgeks õpetada.

Igale naisele oma köök
Juba esimesel päeval, mil sammud Dubaist Omaani poole seadsime, kogesime niivõrd palju uut ja huvitavat, et meil oli raske uskuda, et see kõik tõesti 24 tunni sisse mahtus. Kui Dubais ei kohanud me ühtegi kohalikku, siis linnapiiridest väljajõudnuna tegime tutvust ka pärismaalaste ehk araablastega.
Olime varem internetist lugenud, et Araabia Ühendemiraatidest saab Omaani minna vaid ühest konkreetsest piiripunktist, mistõttu tiirutasime pöidlaküüti kasutades kõrbes kulgevatel maanteedel ringi. Kuigi hiljem läksime siiski üle piiri teisest kohast, kust esialgu plaanisime, sujus kõik ideaalselt ja saime teada, et piiri saab ületada rohkem kui ühest kohast. Pikema maa läbimise hüveks oli aga fakt, et mõistsime, et Araabia Ühendemiraatides on näha suurlinnadest palju enamat ning asjaolu, et kohtasime rohkemate kohalikega, tänu kellele saime sissejuhatuse araabia kultuuri olemusse.
Kuigi olime varem kuulnud, et moslemitel võib olla mitu ametlikku abikaasat, ei olnud me kunagi varem kohanud inimest, kes oleks ühekorraga mitmes ametlikus abielus. Kõneledes elust ja olust mehega, kes meid piiripunktini viis, rääkis ta meile, et tal on kaks naist ja kaks kõrvuti asuvat maja, millest ühes elab üks ja teises teine. Tema oli esimene mitme abikaasaga mees, kellega kohtusime, kuid kaugeltki mitte viimane – paljudelt inimestelt pärides jäime siiski vastuseta, et kui koraanis on kirjas, et mehel võib olla mitu naist, aga ta peab neid kohtlema võrdselt, siis kust läheb võrdse kohtlemise piir? Kui näiteks ühega veedad päevas aega neli tundi ja teisega kaks, siis ju pole võrdne!
Piiripunktis pidime rahakoti avama nii Araabia Ühendemiraatidest lahkumise pitsati kui ka Omaani viisa eest. Protsess oli aga kiire ja muretu ning juba istusimegi esimese omaanlase autos, kes töötas Araabia Ühendemiraatides politseinikuna. Temal oli vaid üks naine, kuid 11 last ja üks lapselaps. Tundsime ta pere kohta suurt huvi, mistõttu kutsus ta meid endale külla ja tutvustas oma naise ja lastega. Kuna meil oli Couchsurfing portaali kaudu kokku lepitud, et jääme kõrvalasuvasse külla, siis pikalt me nende juures ei peatunud. Küll jäi meil aga kokkulepe, et oma viimase Omaani öö veedame nende kodus.

Meeste ja naiste õhtusöök
Esimese öö Omaanis veetsime kohaliku kahekümnendate eluaastate keskel oleva värske abielupaari külalistena. Nad mõlemad töötasid riigi suurimas naftatöötlusettevõttes insenerina, mis on terves riigis kõige levinum amet ja elukutse, mida õppida.
Käies ringi väikeses Omaani külas, kus nad elasid, imestasime kõikjal valitseva tühjuse üle: tervet asulat läbis maantee, mida ääristasid kortermajad ja ümber nende valitses küllaltki lage liivaväli. Sealsamas nägime elus esimest korda ka banaanipuid – tundsime end kui perestroika-aegses Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, mil meie vanemad esimest korda banaani käes hoida ja maitsta said! Peame piinlikkusega tunnistama, et enne kui mõistsime, et tegemist on banaanipuudega, vaatasime ja arutlesime omaette, et küll on ikka rohkelt neid imelikke palme põllule istutatud. Veidi lähemale astudes lõime omale aga labakäega vastu pead ja mõistsime naerdes, et oleme jõudnud koduhoovist väljapoole.
Õhtul pakkus abielupaar välja, et võime koos nendega noormehe vanematekodu külastada. Nimelt on ta isal kaks naist ja nende peale kokku kakskümmend last, kuid hoolimata suurearvulisest perekonnast proovivad ka pesast välja lennanud võsukesed vähemalt korra nädalas oma vanemate juures külas käia. Olime suure heameelega nõus ja saime esimest korda osa õhtusöögist, mil mehed istusid ja sõid omaette ühes majas ning naised ja lapsed teises hoones. Hiljem pärides, miks pereelu niimoodi korraldatud on, selgitas meile abielupaar, et esiteks on nii kombeks ja teiseks kipuvad naised olema lärmakad ja liiga palju kädistama, mistõttu tahavad mehed omaette rahus õhtusööki nautida.

Silvia Pärmann


Äratuskella asemel mägikitsed

Kuna meil oli Omaanis vaid kümme päeva kestev viisa, ei tahtnud me aega kaotada ja juba järgmisel päeval hääletasime kaugemale sisemaa suunas. Üks esimestes meestest, kes meid maantee äärest peale korjas, otsustas pärast väikest jutuajamist meie lahkel loal oma koduriigi loodust ja kultuuri tutvustada. Kui varem pidasime ronimist füüsiliseks pingutuseks, siis tema keeras tee pealt kõrbesse ja näitas, kuidas ta sõpradega nädalavahetuseti hobikorras võimsate autodega mööda liivadüüne ronimas käib. Pärast seda meenus talle, et ta onul on lähedal kaamelifarm, kuhu ta meid samuti viis, ning lõpuks kutsus koos oma sugulaste ja sõpradega kohalikku maanteeäärsesse kohvikusse mahla jooma.
Kuigi hommikul ei teadnud me päris täpselt, kus veedame öö, siis päeva jooksul saime erinevaid soovitusi ning lõpuks võtsime suuna Al Rustaq nimelise linna suunas, kus pidi olema naturaalne kuumaveeallikas. Esialgu kujutasin ma ette, et tegemist on loodusliku paigaga, kuid kohale jõudes nägime, et inimestele on ehitatud kabiinid, kus nad suplemas ja end karastamas saavad käia.
Kuna meile oli mitu korda kinnitatud, et Omaanis on igal pool looduses turvaline ööbida, siis otsustasime unetunnid täis magada linna lähedal asuvate mägede vahel tähistaeva all. Hommikul äratasid meid kohalikud mägikitsede karjatajad, kelle hõimu kutsutakse shawideks, ning kes kartliku uudishimuga meid piidlesid ja termosetäie magusat piimateed tõid.

Udusse mattunud vaade linnale ja ülal pool pilvi tõusev päike Omaani kõige kõrgema mäe otsas, mille nimi Jebel Shams tähendab araabia keelest tõlgituna päikese mäge. Mäe nimi tuleneb sellest, et terves Omaanis näeb just seal kõige esimesena päikesetõusu. Kadri Org

Kõrberiigi külmim paik
Järgmisel päeval võtsime suuna Omaani kõige kõrgema mäe, Jebel Shams suunas. Kuigi hiljem kaarti lähemalt uurides saime aru, et oleksime mägede vahel paarkümmend kilomeetrit matkates jõudnud hommikusest algpunktist õhtusesse sihtpunkti, tegime mägede ümber 250 kilomeetri pikkuse ringi. Taaskord saime see-eest tutvuda aga paljude inimestega, kelle hulka kuulus ka üks Omaani sisserännanud pakistanlane. Nimelt on Omaani rahvaarv neli miljonit, millest ligi poole moodustab välismaalt pärit tööjõud. Meie jaoks oli huvitav aga teada saada, et kuna nimetatud pakistanlane töötab pealinnas Masqatis, siis ametlikult ei tohi ta sealsest maakonnast lahkuda, ning kui politsei ta väljaspool lubatud piirkonda kinni peab, võib tal ette tulla rohkelt probleeme.
Otsetõlkes päikese mäelt ehk Jebel Shamsist avanes öösel uskumatult terav ja tulesärarohke vaade allpool paiknevale Al Hamra linnale. Kuigi terves Omaanis oli päeval õhutemperatuur 30 kraadi ja öösel 22 kraadi ümber, siis riigi kõige kõrgema mäe harjal langes pimeduses temperatuur ligi viie kraadini. Mõtlesime irooniaga, et leidsime ikka koha, kus magamiskottidega ööbida – talveajal riigi kõige külmem koht, kus mõni aasta võib isegi lund kohata!
Hommikul ärkasime pilvedesse ja udusse mattunud kanjoni kõrval, mille ilu tegi terve öö jooksul välja kannatatud kõheduse ja tuulisuse tasa. Mäe otsa roninud, oli meil vaja kuidagi ka alla saada – õnneks kohtasime kahte Lõuna-Omaanist pärit araablast, kes meid meeleldi enda autosse võtsid ja rõõmsas meeleolus mööda mäetippe allapoole liuglesid. Tagasi alla jõudes kutsusid nad meid enne hüvasti jätmist piknikule, millega ühinesid ka kümned uudishimulikud mägikitsed, kes samuti head-paremat mekkida soovisid. Inimestel kõht täis ja mägikitsedel maitse keelel, võtsime reisikaaslasega edasi suuna ranniku poole, et jõuda Araabia poolsaare kõige idapoolsemasse tippu.