Sõidame ringi Moremi jahikeelualal Okavango deltas. Issanda loomaaed on siin kirju nagu katsumise päeva kujutav pilt Vahitorni kalendris. Aga midagi on pildil valesti: prohvet Jesaja on öelnud, et "lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis". Lehm lehmaks ja karu karuks - oleme Moremis olnud juba üle 24 tunni, on keskpäev ja autod ei heida seniidis oleva päikese all enam varju, aga lõvisid pole me siiamaani näinud.

Jõuame kurikuulsa kolmanda silla juurde, millest üle sõitmine tundub lahtiste palkide tõttu riskantne. Teisel pool silda on laagrikoht, siinpool üks õlgkatusega majake, mille õu tundub sobiv paik pikniku pidamiseks. Botswana looduskaitsealadel, nii nagu Aafrikas üldiselt, ei lubata turistidel autost välja tulla. Küsisime kaitseala väravas, mis teha siis, kui häda põõsasse ajab. Meid rahustati, et pargivahid saavad inimlikest vajadustest kindlasti aru, aga põõsastes käimise mõttest tuleb meil küll loobuda, sest põõsaste varju võivad peituda lõvid ja leopardid.

Ühed inimesed seavad reegleid, teised mõtlevad nende üle. Ja kui piisavalt kaua mõelda, leiab reeglites ikka halli tsooni. Laagrikohtades võime jalutada telgist tualetti ja duši alla, külastada naabreid, siis naabrite naabreid ja nii edasi - piire, kust üle astuda ei tohi, pole liivale veetud ei meie ega ka elajaloomade jaoks. Siin maja juures toimetavad vahel inimesed, järelikult on see inimeste reviir ja meiegi võime siin ringi jalutada. Kui oleme keha kinnitanud, on aeg jälitada puult puule hüppavat pärdikut, seejärel veel kord sild üle vaadata. Üks tüügassiga sörgib üle silla - loomulikult tuleb temaga natuke maad kaasa jalutada. Paistab, et paljud loomad eelistavad ületada jõge kuiva jalaga (või pigem - terve nahaga, jões elavad krokodillid) - sillale viival teel on rohkesti eri suuruses jälgi, mida tuleb tingimata uurida. Kohe on näha, et siit on kulgenud nii londilisi, sõralisi, kabjalisi kui ka käpalisi. Kahtlemata on jalgsi palju huvitavam loodust avastada kui autos istudes! Siis hüüatab Andres korraga: "Lõvid!" Ka selliseid hüüatusi oleme juba mitu korda kuulnud, sest põõsaste taga välgatab alatasa loomade pruunikaid selgi ja sellistel puhkudel on lihtne soovmõtlemisele järele anda. Möödub mitu sekundit, enne kui tegelikkus kohale jõuab - need ongi lõvid, nad on meist kahe-kolmekümne meetri kaugusel ja astuvad reipal sammul lähemale. Pärast kohtumist reaalsusega annab aju kehale (tublisti ülepaisutatud) ohusignaali - tunnen, kuidas veres vaimustusega segatud adrenaliin kihisema lööb ja üks jalg tahaks äkki tantsida hopakki ja teine zumbat. Peast käib korraga läbi tosin mõtet. Kõige lollim neist olekski nüüd rahutute jalgade kutset kuulda võtta ja jooksu pista - lõvid leiaksid tõenäoliselt, et see on päris tore mäng, milles tasub kaasa lüüa.

Aafrikas seisab igal aastal kümneid tuhandeid inimesi lõvidega lähedalt silmitsi. Vaid üksikud sellistest kontaktidest lõppevad inimesele kurvalt. Ja suurem osa halva lõpuga kohtumistest väärivad Darwini auhinda - see on tunnustus, mida jagatakse omaenda rumaluse tõttu elust või paljunemisvõimest ilma jäänud inimestele, kes sel drastilisel viisil on parandanud inimkonna genofondi. Auahnete jahutamiseks võib öelda, et lõviohvrite kategoorias on suurvõidud juba välja võetud ja millegi originaalsega üllatada on raske. Näiteks 2002. aastal leidis üks Krügeri rahvusparki külastanud naisterahvas, et lõvikutsikad ei ole ta seebikarbi pildiotsijas kõige kenamini paigutunud ja astus lõvipere keskele pildi kompositsiooni parandama ...

Võime olla 99,X protsenti kindlad, et lõvi meid ei ründa. Aga see määramatu X ei sisenda täielikku turvatunnet, see X sõltub olukorrast ning inimese või lõvi seisundist. Meie poole tulevad lõvid ei ole kohe üldse seda nägu, nagu tahaksid nad Botswana-Eesti sõprusühingut asutada või meile head algavat advendiaega soovida. Pigem seiravad nad meid meie kehamassiindeksit hindava pilguga. Lõpuks otsustavad nad, et olukorra adekvaatsemaks hindamiseks peavad nad meid veidi pikemalt jälgima ja heidavad murdunud puunoti taha pikali.

Taandume autodesse, sõidame lõvidele veelgi lähemale ja anname kaameratele valu. Lõvid haigutavad, saame isegi suurte kasside kurgunibud pildile. Seejärel blokeerime autodega oma piknikulauad ja paneme laagri kokku. Lõvid tüdivad vaatemängust ja suunduvad sinna, kuhu hiljuti oli läinud tüügassiga - üle silla.

Lõvi jaoks on inimene ohtlikult veider elukas. Siinsetel aladel näeb lõvi inimest peamiselt müriseva ja haisva auto kõhus. Ka inimest saatvad lehad on lõvile pigem vastikud kui isuäratavad. Suurel kassil puudub inimjahi kogemus ja see teeb ta ettevaatlikuks. Ning lõvi ja inimese aastatuhandete pikkune kooselu on suutnud lõvisid üldiselt veenda, et inimeselt pole midagi head oodata. Auto seevastu on evolutsiooniliselt noor nähtus, keda vähemalt siinsed lõvid peavad ohutuks ja muidugi ka söögikõlbmatuks. See tähendab, et autoga saab sõita lõvile kui tahes lähedale. Kui käituda arukalt, pole lõvide poolt ohtu karta. Muidugi on ka üldteada tõik, et vaatamata Darwini auhinnale on lolle inimesi maailmas rohkem kui arukaid. Fakt on seegi, et haruharva peavad inimesed parasjagu sooritatavat tegevust rumalaks. Sellelegi vaatamata on vähegi tervemõistusliku inimese risk lõvi küüniste ja kihvade läbi otsa saada märksa väiksem, kui liiklusõnnetusse sattuda.

Botswanas on mitu kurikuulsat ja eriliste jahikommetega lõvipraidi (nii kutsutakse lõvide perekondlikke seltsinguid). Tõsi küll - praidid pole igavesed, pigem võib rääkida samade käitumismustrite kordumisest samades piirkondades läbi lõvipõlvkondade.

Okavango delta piirkonnas on kaks kõige kuulsamat Duba tasandikel ja Savutis elavad lõvipraidid. Duba tasandike lõvid on saanud tuntuks sellega, et nad toituvad peamiselt kahvripühvlitest, võivad saagijahil minna kassidele mitteomasel kombel vette ning peavad sageli jahti päise päeva ajal (tavaliselt kütivad lõvid hämaras või öösiti). Kahvripühvel on lõvidele küll ihaldusväärne suutäis, kuid pühvlite küttimine on ka loomade kuninga jaoks eluohtlik. Pühvlitega tuleb toime vaid tugev ja jahivõtteid täiuseni valdav lõvipraid. Kui isalõvid tavaliselt jahist eriti osa ei võta ja ilmuvad kohale saagi jagamise ajaks, siis pühvlijaht nõuab ka suurte meeskasside panust.

Savuti praid on aga olnud veelgi ambitsioonikam - need lõvid võtavad rajalt maha ka elevante. Mõistagi on täiskasvanud elevant lõvi jaoks liiga suur tükk looma. Kuid kuival aastaajal võib Savuti jääda veevaeseks ja kõik väiksemad loomad rändavad sinna, kus janu kustutada on kergem. Lõvipraididel on aga üsna kindlad territooriumid, nemad jäävad paigale ka siis, kui saakloomi on vähe. Ainult elevandid tulevad Savuti jõe veeaukudele jooma kaugelt Kalahari kõrbe avarustest. Nende seas on ka palju kurnatud noorloomi. Savuti lõvipraidid on suured ja lõvid valdavad elevandijahi strateegiat ja taktikat. Peamiselt peetakse elevantidele jahti öösiti, sest londiliste öine nägemine jääb lõvide omale tunduvalt alla.