Öine ringkäik La Pedreras
Voolujoonelised trepid, ovaalsed sisehoovid, loodusest laenatud vormidega ventilatsioonitornid – kõik on La Pedreras nii, nagu Barcelona tuntuima arhitekti Antonio Gaudi loodud ehitise juures võiks oodata. Kui aga öösel sellesse luksuslikku kortermajja sisse astuda, siis selgub, et ka moodsate madalenergiamajade ehitajatel võiks sealt olla midagi õppida.
La Pedrera tellis jõukas tööstur Pere Milà ja tema naine Rosario Segimon, kes oli rikas lesk, kelle varandus oli kogutud Hispaania kolooniatest. 53-aastasena hakkas Gaudi projekteerima nö pereelamut, kuhu plaaniti ka hulk üürikortereid, mis pidid olema piisavalt luksuslikud, et meelitada kohale jõukamat rentnike koorekihti.
La Pedrera ongi esimene Gaudi teos, mis lisaks välisele ilule on saanud ka ülimalt läbimõeldud funktsionaalsuse ja tehnilise lahenduse, et oleks mugav sees elada.
Öine ringkäik algab ovaalsest siseõuest. Maja neljandale korrusele viib lift, mis on tavaline kandiline, aga jalgsi üles rühkijad saavad proovida gaudilikult lainetavat treppi ning turnida üles nagu liaani pidi.
Ülemistel korrustel on ringkoridorid ümber siseõue. Väga ohtrate suurte akendega, nii et seinte jaoks jääb ruumi napilt. Seinu hoiavadki üleval vaid sõrestikkonstruktsioonid. Suured aknad siseõues pole mõeldud naabri paremaks passimiseks, vaid ikka selleks, et oleks mugavam elada - maja on tehtud inimestele heaks äraolemiseks ja kuna eelmise sajandi alguses puudusid ka luksuslikemates majades konditsioneerid, pidi elamist kuumaks kiskuvas Barcelona suves õhutama suurte akende kaudu. Lisaks andis sisehoovi suur aknapind ka palju valgust avarasse sisekoridori.
Korterid La Pedreras ehk Casa Milas (perekond Mila majas) on suured ja oma aja kohta luksuslikud. Tegelikult võiksid need ka praeguse aja kohta olla üsna luksuslikud. Kuigi tehnika on vahepeal kodudes kõvasti edasi arenenud, oli 1906. aastal täiesti ultramoodsalt lahendatud näiteks köök ja ventilatsioon. Köögis asub kiirkeedupliit, millelt erituvad aurud ja toidulõhnad saadeti kavalalt tualetti. See lahendas kaks asja korraga – köögilõhnad ei levinud tuppa ja WC lõhnad segunesid köögilõhnadega ning eemaldati korstnasse.
Pööning on La Pedreral samuti mitte niisama kolikamber või tuvila, vaid tolleaegne tehniline ime. Tellistest laoti ribidega katusekaared - mingeid puitsarikaid pole. Puitosasid pole katuse juures üldse, kõik on kivist. Ehkki väljast võib selline tornikestega kivikatus olla efektne, mis oli kindlasti sellise lahenduse üks eesmärkidest, oli teine eesmärk üsna praktiline – pööning õhutab maja. Talvel, kui ilmad on jahedad, töötab katusealune hoone soojendajana. Õhku kütab siis läbi paljude väikeste akende paistev päike. Soe õhk liigub keerukujuliste otstega korstnaid pidi läbi maja.
Suvel on jälle vastupidi - kõik need väikesed aknad avatakse ja katuse all tekkiv tõmbetuuleke hakkab maja jahutama.
Gaudi projekteeritud katuseribid, mis on laotud tellistest ja üldse kõik kogu maja läbivad voolavad vormid on laenatud loodusest. Sel puhul on pööningul väljas ka väike näitus, kus nendesamade katuseribide puhul on toodud näiteks originaalid loodusest - püütoni skeleti ribid. Skeletti saab katusealuses kohe võrrelda sarikate konstruktsiooniga.
Gaudi disainis majja ka mööbli - samasuguse voolujoonelise, nagu maja ise. Toolid, voodid, kapid – paljud asjad on siiamaani säilinud ja muuseumkorrusel välja pandud.
Ekskursioonile saab majja minna nii öösel kui päeval. Üks korrus on eraldatud majamuuseumiks, mujal elavad veel inimesed, kes aga giidi sõnade kohaselt peavad kahe põlvkonna jooksul maja vabastama. Uusi elanikke enam juurde ei võeta. Maja on 1984. aastast ka maailmapärandi nimekirjas.
Vaata lisaks www.lapedrera.com.
