Võimalus näha, kuidas head toitu valmistatakse, on tõeliselt põnev – tahaks ju veenduda, et see, mida söön, on hea, alates lehmast ja tema söögist kuni inimesteni välja, kes piima lõpuks hääks ja paremaks vormivad.

Nii ma siis olengi ühel hetkel Nopri talumeierei hoovil, peremees Tiit ajab kuskil Petserimaal piiriüleseid suhteid paremaks ja nõnda võõrustab meid Vilve, Nopri uskumatult siniste silmadega perenaine. Kohe selgub, et seestpoolt pole ta nii sinisilmne ühti, hoopis üliasjalik, nagu üks korralik Eesti taluperenaine olema peabki. Meie külaskäik on erandlik, harilikult paarile inimesele ekskursiooni ei tehta, neid peab olema ikka rohkem, et külaskäik ära tasuks.

ÜHE TALUMEIEREI KOHTA on Nopris tööl aukartustäratav hulk rahvast – 20 inimest, lisaks pererahvas ise. Meierei tutvustamine on küll oluline, aga eeskätt on see siiski talu, kus keegi jõude ei seisa. Vilve naerab, et tihti kiputakse talle imestusega otsa vaatama, kui selgub, et ta iga päev meiereis tööd teeb. Ju siis on linnainimesele töökas taluelu nii harjumatu, et ta igal pool kipub investorit ja juhatajat nägema. Meiereis pole isegi koristajat, pole ju vaja, kui igaüks oskab enese järelt koristada.

Nopri talumeierei.
Nopri külapoe kaup.