Noobel linnriik Singapur


Noobel linnriik Singapur
Fotod: Mikk Tamme

Kujutle meie armsat Hiiumaad. Nüüd võta Kõpu poolsaare ja Kassari jagu pinda ära ning lisa viis miljonit inimest, kellest enamik Hiina päritolu, suurem ports malaisid, hindusid ning lõpuks veel kõiksugu muid sisserändajaid. Palju inimesi, palju kultuure koos ühel pisikesel saarel on Singapur. Mikk Tamme jagab praktilisi soovitusi.

Kõige sagedamini kuuleb Singapuri kohta kaht väidet: see on Aasia algajatele ning paljude keeldude-käskudega ühiskond või nagu inglise keeles öeldakse, it is a FINE country. Mõlemad stereotüübid tabavad tegelikult naelapea pihta.Singapur on Aasia algajatele, kuna tegemist on linnriigiga, kus on täiesti turvaline ja puhas keskkond, efektiivselt töötav transpordisüsteem, puhas kraanivesi ja hügieeniliselt valmistatud toit. Selliseks oaasiks on Singapur 45 aastaga aga muutunud just paljuski tänu karmidele reeglitele.

Kui elanikud viskasid närimiskumme maha ja kleepisid metroo uste vahele, siis keelati nätsumüük ära (närimist ei keela keegi). Liikluse kultuurseks ja turvaliseks muutmiseks rakendati karmilt trahve, narkootikumide saarelt eemalhoidmiseks on importijatele vahelejäämisel karistuseks eluaegne vangla või hullem.

Võluv kord

Nüüdsel ajal pole Singapur vähemalt turistile mingi politseiriik. Kaamerad ja väidetavalt ka erariides korrakaitsjad on mundris politseinike töö üle võtnud ning viimaseid pole pea üldse näha.

Minu jaoks loovad see kord ja turvalisus tunde, mis võtab võimust alati, kui astun Singapuri lennujaama vaibaga kaetud põrandale – midagi ei saa valesti minna, võin kindel olla, et kõik töötab. Esimene võimalus seda näha on piirikontrollis, kus võeti eesmärgiks, et inimene ei peaks ootama üle 11 minuti. Kui jõuad lauani, pakutakse tervituseks kommi.

Lennujaamast kesklinna jõudmiseks on kaks põhilist võimalust. Esiteks takso, mis on konditsioneeritud, ausa juhiga ja väljaspool tipptunde ka odav.

25-minutine sõit kesklinna maksab üldiselt umbes 25 Singapuri dollarit (14 eurot). Tipptunni ajal ja päris kesklinna sõites tuleb juurde erinevaid lisatasusid, aga enamasti kuuleb selle eest ka taksojuhi loengut Singapuri elust ja edust.

Seda kohalikus Singlishis, mis meenutab kahtlaselt palju inglise keelt, aga mida võib vahel raske mõista olla.

Alternatiiviks on MRT ehk metroo, millega kesklinna sõitmine võtab umbes 45 minutit, hind jääb kahe kohaliku dollari kanti. Tõenäoliselt on takso ja metroo ka põhilised transpordivahendid, mida hiljem Singapuri avastamiseks kasutada, lisaks ohtrale jalutamisele muidugi.

Singapuri rahvastiku enamiku moodustavad hiinlased ja Hiinalinn on ka üks olulisemaid vaatamisväärsusi.

Maxwell Foodcourt näiteks on suur ja turistile sobiv söögikoht, kus mitmekümnest boksist saab 5-6 dollari eest meeldivat toitu valida. Sealt võib leida ka naise, kes on juba 40 aastat samas kohas austrikooke pakkunud.

Maitseelamus on garanteeritud.

Kohe üle tee asub Singapore City Museum korraliku ja tasuta ülevaatega kogu saarest ning linnaruumi arengust, selle vastas üks uhkemaid templeid ning veel on läheduses muljetavaldava majaga disainigalerii Red Dot.

Hiinalinnas tasub natuke suveniiridele mõelda. Nimelt on sealsetel põhitänavatel (Temple ja Pagoda) palju erinevaid soodsaid ostlemisvõimalusi.

Natuke suuremal South Bridge Roadil võib aga leida näiteks Eu Yan Sangi poe ja kliiniku, millel on 130-aastane Hiina meditsiini kogemus. Erinevalt teistest sarnastest poodidest on nende pakenditel ka arusaadav jutt.

Ka tervishoiumuuseum on neil lahedam

Hiinalinna külje all Outram Parki haiglakompleksis asub üks väga huvitav keskus – terviseedenduse nõukogu peetav HealthZone, kus interaktiivselt käsitletakse tervisega seotud teemasid.

See on hea infoallikas lastele, kes saavad inglise keelest aru, aga huvitav täiskasvanutelegi.

Hiinalinna tasub sattuda ka mõnel õhtul ning soovitan ühe omamoodi kogemuse saamiseks külastada Smith Street 54 asuvat restorani Qing no. 1 Steamboat. Inglise keelt räägitakse seal väga lühikeste lausetega, aga 18 dollari eest saab süüa nii palju, kui jaksad.

Konks on selles, et sinu ette lauale pannakse keema supp, mille sees pead ise toorest toitu valmistama. Kohalik kogemus missugune.

Õhtul tasub edasi liikuda jällegi ainult kiviviske kaugusele Ang Sian Roadile, kus ootavad järjest kolm katuseterrassi (hoogsamast onservatiivsemaks Screening Room, Ying Yangi baar Club Hotelis, Scarlet Hotel), millel saab mõnusat õhku ning Singapuri kõrgehitiste vaadet nautida.

Mõneks teiseks õhtupoolikuks tasub minna Little Indiasse ja Arab Streetile. Esimene on siis Singapuri hindude kvartal, kus pakutakse banaanilehelt head India toitu ning saab lihtsalt ringi jalutada.

Kui ostlemispisik väga suur, sea sammud Mustafa keskuse poole, mille seitsmel korrusel saad ööpäev läbi osta kõike, mida hing ihkab.

Arab Street sealsamas läheduses kujutab mõnusat vaheldust Singapuri paljudele kõrghoonetele ja uusarendustele – saab lõõgastuda ning mõnd jooki nautida. Arab Streeti kandis asub ka Singapuri esinduslikumaid ja ajaloolisemaid mošeesid.
Päris kesklinnaks võiks lugeda ärikvartalit (CBD) ja selle läheduses olevaid jõe suuet ning kaldaid (Clarke Quay ja Robertson Quayga). CBD on täis pilvelõhkujaid, mida on omaette huvitav vaadata. Nende vahel asub ka üks teine suurem ja korralikum food‑court – Lau Pa Sat. Valikut on kõvasti ja lihasööjatel soovitaks seal proovida satay’d ehk väikseid grill-lihavardaid, mida serveeritakse pähklikastmega.

Kindlasti tasub võtta aega, et jalutada jõe suudmesse ning sealt kaldaid pidi ülespoole, imetleda Singapuri “Welcome To Estoniat” ehk Merilõvi, vaadet uuele kasiino-hotelli-konverentsikeskusele, üht vanimat Fullertoni hotelli ja kõike seda ööelu jõekallastel.

Kõige-kõigem koloniaalarhitektuur

Suudme kanti jääb veel üks linnaosa, kus on jällegi ruumi ja madalaid, aga võimsaid maju ning mille üks hea sõber on ristinud maailma kõige vahvamaks koloniaallinnaosaks. Sealt leiab ka hinnatud Aasia tsivilisatsiooni muuseumi.

Neile, kes soovivad huvitavat (aga ka kallimat) söögielamust, soovitan suunduda Robertson Quays asuvasse Gallery hotelli, mille teisel korrusel pakub väga maitsvat toitu väike armas Jaapani restoran Matsu. Kellel saab vahepeal Aasia toidust kõrini, sel tasub minna Conradi hotelli restorani Socar ja tellida Caesari salatit. Tegemist on paraja näitemänguna, kuna salatit valmistatakse sinu silme all suures umbes meetrise läbimõõduga juustukeras.

Foto: Mikk Tamme

Jõe suudmealale jäävad ka parimad võimalused Singapurile ülalt alla vaatamiseks. Swissôtel Stamfordi 70. korrusel asuvad baarid-restoranid, Marina Bay Sandsi kolme torni katuste üle laiuv taevapark ning Singapuri vaateratas. Igal pool maksab vaade nii 20–25 dollarit (kuigi Swissotelis saab üles ka jooke või piletit ostmata) ning kõik nad annavad Singapurist hea ülevaate; vaateratas ja taevapark ehk natukene paremini, kuna nende väärt audiogiid seletab, kus pool on Malaisia ja kus sõidavad vormelid.
Sinnasamasse jõesuudmesse on Singapur ehitanud tammi (Marina Barrage), et luua mageveereservuaar – üks nende inseneriimedest. 2012. aastal avatakse seal veel Singapuri teine botaanikaaed.

Enamik külastajad jõuab ühel või teisel põhjusel ka Orchard Roadile – tänavale, kus kõnnid ühest konditsioneeritud kaubanduskeskusest teise ning saad ostelda nagu läänemaailma suurlinnades. Orchard Roadi läheduses asub ka üks Singapuri vahvamaid kohti – botaanikaaed, kus on väga mõnus pärastlõunal jalutada või orhideeaeda külastada. Orchard Roadi alguses saab aga ajaloomuuseumis huvitava ülevaate riigi arengust viimase 45 aasta jooksul – enne oli Singapur muide üks mahajäänumaid riike Aasias.

Foto: Mikk Tamme

Sellega on Singapuri kesklinna osale ka enam-vähem ring peale tehtud. Kui tundub, et olen liigselt rääkinud ostlemisest ja söömisest, siis mind mu esmakordsel Singapuri-külastusel vastu võtnud kohalik tuttav ütles, et nende elu ongi nii korraldatud: “Singapuris me teeme kahte asja: sööme ja ostleme.” Tõe huvides tuleb öelda, et tegelikult nad ka töötavad hästi palju.
Kui kesklinnast pole aga küllalt, siis veel mõned soovitused, mida tavalisest maad tutvustavast raamatust tihti ei leia, aga mida Singapuriga tutvudes kindlasti võiks arvesse võtta.

Avastused eri liiki seiklejaile

Geylang või kohalikus kõnes Kallang on mitte eriti turistirohke kant, kus tooni annab seaduslik prostitutsioon, aga lisaks sellele leidub seal lugematu arv erinevaid söögi- ja joogikohti ning elu koos kohalikega keeb ööpäev läbi. Soovitada võiksin Nosignboard Seafoodi restorani, aga seiklushimulisemad valigu pigem ise – heaks indikaatoriks on rahvarohkus ja järjekorra pikkus.

Täiesti erinev muust Singapurist on Pulau Ubini saareke. Loodust palju, vähe kaasaegset arendust, mõnusalt vaba.

Neile, kes soovivad teha reisi saare lääneossa ning näha, kuidas tehakse pea kõiki Singapuris müügil olevaid õllesid (ning neid odavalt maitsta), tasub minna ekskursioonile Tiger’i tehasesse.
Teadushuvilised võib aga poolel teel maha jätta Fusionopolise-nimelisse majja, kus Singapuri teadusagentuur on kokku pannud näituse “Fusionworld” (midagi sarnast meie Ahhaa-keskusega) kõiksugu huvitavatest tulevikutehnoloogiatest, mille kallal samas majas töötatakse. Kõige lahedam on minu arust ajulainete skannimisel põhinev rallimäng, milles auto liigub edasi, kui sa hästi keskendud. Kõrvalasuva torni 13. korruse taevapargist saad jälgida (tasuta) vaadet ümberkaudsele: sadamale, ülikoolidele, kõrghoonetele.

Loomahuvilistel tasub võtta ette sõit Loode-Singapuri – loomaaeda, kus õhtuti pärast seitset pakutakse öösafarit. Kuna ekvaator on lähedal (137 km lõuna pool), läheb aasta läbi pimedaks pea samal ajal.

Singapuri on huvitav tulla nii kaheks kui viieks päevaks. Meeles tasub alati pidada, et tegemist ei ole Aasiaga selle tavapärases mõttes – kõik on korralik ja puhas, aga Singapuri päevaeelarvega võiks mõnes teises Aasia riigis elada nädala.

Foto: Mikk Tamme