NEW YORGI PÄEVIKUD | Tekkis tunne, nagu oleksin kosmose eesruumis...
4. päev
Hommikune orienteerumisharjutus: suundun Chelseasse Dia Foundationi näituseruumide juurde, kus kohtun Jaanikaga, uue Eesti kultuurireferendiga, kellega teeme EV 100 peret sarja lugu. Chelsea on ühtlasi see koht, kuhu galeriid kolisid, kui SoHost gentrifikatsiooni musternäidis sai ja kust nüüd omakorda paljud galeriid ära on kolinud. Kui avastan, et õige linnaosa leidmisest hoolimata olen juba mõnd aega üsna valesse suunda kõndinud, saan aru, et hilinen taas kord umbes veerand tundi. Ma isiklikult eelistaks siinkohal näpuga mitte iseenda, vaid Google Mapsi poole näidata, mis minu meelest siin alatult arvestusliku kuhugi jõudmiseks kuluva ajaga vassib. Jajah, muidugi võiksin ma ise kaardile vähemalt nii palju vastu tulla, et õige suund leida…
Jaanika ei pahanda õnneks sugugi, tutvustab mulle hoopis kaht näitust. Esiteks Francois Morellet’ näitus, kus geomeetrilised abstraktsioonid pea virvendama jätavad. “See oli kultuuriministri lemmik,” ütleb ta ruumis, kus led-valgused vilguvad. Ehk et Indrek Saarele, kes Performal käis, meeldis. Üsna hiljuti meite hulgast lahkunud Morellet oli muide iseõppinud kunstnik. Tema tööd mõjuvad mulle miskipärast teraapiliselt. Struktuurid, kord, aga mitte igavus — äkki umbes selline loogika?
Teiseks Rita McBride’i võimas laserinstallatsioon (aadressil 541 West 22nd Street). Tekitas tunde nagu oleks kosmose eesruumis. Juhul, kui kosmosel oleks eesruum ja seal töötaks gravitatsioon ja õhuniiskus oleks laes. McBride tegutseb peamiselt Los Angeleses ja Düsseldorfis. Mis meenutab hoopis seda, et selline elamise viis, mis võimaldab olla näiteks suurema osa aastast Eestis, aga mõned kuud mõnes riigis, kus päike natuke ka läbi paistab kõigest, mis taevas on, tundub erakordselt sümpaatne.
Kui meenutan, et ka Dia Foundationi nime Guerilla Girlsi teostel üsna meestekeskse kunsti esindajana näinud olen, siis muigab Jaanika, et see on tõesti nii olnud, ent viimastel aastatel õnneks on see muutuma hakanud. Põhjuseks naine juhtival kohal.
Leidsime, et tarvis oleks süüa. Brunch ja sellega kaasnevad joogid — complimentary! — tähendasid seda, et vähemasti mina sisuliselt veeresin söögikohast välja. Enne aga sai tehtud intervjuu ja ma ei väsi üllatumast, milliseid inimesi siit leida võib. Hiljem kaasnen temaga sujuvalt Red Hooki. Ühes sealses galeriis, kus ka tema töö üleval on, on nimelt vestlusõhtu, kus külalisteks Jaanika ja üks vanem Jaapani naiskunstnik, kelle nime ma enam meenutada ei suuda. Peamiselt räägivad nad sellest, kuis võõra pilguga New Yorki on näha olnud. Jaanika räägib ka haridussüsteemide vahest USAs ja selles Eestis, kust tema 90ndatel ära kolis: “Mind kasvatati olema üks paljude seast, siin kasvatatakse indiviide.”
Sellel üritusel tutvun Davidiga, kelle (praeguseks siitilmast lahkunud) isa on eestlane. Eesti keelt ta liialt rääkima ei kipu, ent aru saab küll ja muuhulgas on inglise keelde tõlkinud “Sipsiku”. Vt SIIT! Tema ülevaade, millega tegu, on väga huvitav. Minu jaoks on see tegelane ja raamat, mis oli lapsepõlves minuga ehk et ma ei ole kunagi, ka tagantjärele, seda kuidagi muudmoodi analüüsinud.
Järgmine sihtpunkt: Yto Barrada “Tree Identification for Beginners”. Teose keskmes on animeeritud film, mille taustal räägivad hääled loo Barrada emast. Sellest, kuidas 20-aastane Maroko tudeng 1966. aastal “Aafrika noorte liidrite” nimelise propagandaprojekti raames USAs käis. Humoorikas, kriitiline ja satiiriline vaade ajaloole.
Liiga pikalt taas kord linna peale ei jää. Üleuhuva une vabanduseks toon oma peas selle, et ajavahe on seitse tundi, nii et kell üheksa õhtul on minu sisemise kella järgi neli öösel. Ainult et miskipärast saavad teised eestlased kogu selle ajavahega kenasti hakkama.
Jätkub…
