Nagu taevas maa peal – Vietnam
Troopikakuumus, looduse lopsakus ja Aasia eksootiline kultuur ülendasid meeli – vaesus, mustus ja sõjamuuseumid, mida kohusetundlikult külastasime aga masendust. Kolme nädala pärast olime aga kõik tõelised Vietnami fännid. Vaatamata sellele, et olen hiljem palju reisinud ja korduvalt erinevaid Aasia riike külastanud, olin unelmates ikka Vietnamis. Miks ma kunagi tagasi ei läinud? Ilmselt kartsin kaotada ilusat mälestust, kartsin, et miljonite alati naeratavate jalgratturite asemel tuututavad tänavatel autod, et puutumata liivarannad on rahvast täis ning magus viiruki ja vürtside lõhn, mis pimeduse saabudes vallutas kogu linna, on kadunud, sest perekonnad ei tule enam tänavale sööma ega süüta suitsuküünlaid jumalate auks.
Me kõik kipume idealiseerima vaesust kusagil kaugel, eriti eksootilistes maades reisides, vabandades end sellega, et iidne kultuur ja loodus vajavad säilitamist.
Nüüd, 25 aastat hiljem, on Vietnam uus kuum ’Aasia tiiger’, meelitades ligi investoreid kogu maailmast, nii et sõitsime seekord Saigoni rahvusvahelisele konverentsile, mitte puhkama.
Loomulikult on linn muutunud, aga oma vana prantsuse koloniaalstiilis hotelli leidsin kerge vaevaga üles, ainult et nüüd oli see tõeline luksushotell.
Võtsin istet samal teise korruse rõdul, kust kunagi jälgisin kohalike reedeõhtust meelelahutust – lõputut ümber linnasüdame jalgratastel kihutamist.
Pimeduse saabudes muutus liiklus üha tihedamaks, lahtistest autoakendest kostis muusikat ja mööduvatele tuttavatele lehvitati entusiastlikult.
Kui tervet peret mahutav pisike roller minust juba viiendat korda möödus, sain aru, et vaatamata progressile on mõned asjad ikka endised.
Juba samal õhtul leidsin netist Da Nang’i parima hotelli ja vahetasin lennukipiletid, sest ei suutnud vastu panna kiusatusele seista veel kord maailma kõige suurejoonelisemal liivarannal, mis mind juba 25 aastat on unenägudes kummitanud.
Loomulikult oli ka Da Nang muutunud, kogu tee lennujaamast hotellini oli üks suur ehitustander. Aegajalt nägime ka killukest merd, aga enamasti vaid suuri halle müüre, mille taga kerkisid juba valmis või veel pooleli luksushotellid: Hyatt, Furama, Marriot jne.
Meie hotell The Nam Hai oli õnneks veidi eraldi, pikas reas viimane. Kui väravast sisse astusime, pidime kõigepealt treppidest üles ronima ja siis lõpuks avanes kauaoodatud vaade. Erineval tasandil basseinide kaskaad lõppes lumivalgel vahutavate lainetega liivarannal, palmid õõtsusid vaikselt tuules ning silmapiiril sulasid meri ja taevas üheks siniseks lõpmatuseks.
The Nam Hai on Da Nangi ja Unesco kaitse all oleva ajaloolise sadamalinna Hoi An vahelisel kuulsal rannaribal, mida ameeriklased oma sõjamälestustes China Beach’iks kutsuvad, vast kõige luksuslikum hotell.
Kuigi mitmeid disainipreemiaid võitnud kujundus lähtub kohalikust arhitektuurist, on esmamulje veidi jaapanlik. 80 ruutmeetrine villa on üks suur ruum, kusjuures erinevad ruumiosad on justkui trepiastmed, mis viivad terrassile, nii et ükskõik kus seisad, kaunis vaade merele on alati kindlustatud. Vannitoa võib eraldada lükanduksega ja voodi baldahiiniga ning kui tahate töölauda kasutada, siis peab jalad põrandas olevasse auku toppima.
Merevaade on absoluutselt igal villal, restoranil ja baaril ning vuliseva veega kanalid, basseinid ja romantiline valgustus loovad õhtul paradiisliku atmosfääri. Nam Hai tähendabki tõlkes taevast maa peal. Tõeline pärl on aga spaa – pikkade koridoride, hämarate ruumide ja närvesöövalt spirituaalse muusika asemel suurte lahtiste akendega bangalod keset järve, vesirooside magus lõhn ja konnade krooksumine.
30 kilomeetrit liivaranda
Tõeline taevas maa peal on aga ikkagi 30 kilomeetri pikkune liivarand, mis on kuni 50 meetrit lai ja õnneks ikka veel peaaegu inimtühi, sest hotellikülalised eelistasid millegipärast lamamistoole ja suplust päikesest kuumaks köetud basseinis.
Puhas valge liiv, ei mingeid koralle, kive ega koledaid elukaid, vahused lained ja lõpmata avar kirkalt sinine meri, milles peegeldub iga väiksemgi värvimuutus või virvendus taevas. Päeval hullasime lainetes või lamasime lihtsalt maa ja vee piiril, jälgides tillukeste krabide jahti liivakärbestele. Õhtul jalutasime mööda randa pimeduse saabumiseni. Süsimustad äikesepilved, loojuva päikese kuma ja tõusva kuu hõbedane helk peegeldusid laisalt loksuval veel.
Siin-seal askeldasid kohalikud: lapsed hullasid vees, mehed puhastasid võrke ja tõmbasid kaldale korvikujulisi punutud lootsikuid ning naised valmistasid õhtusööki sealsamas liiva peal.
Paraku ei ole Lõuna-Hiina meri mitte alati nii sõbralik.
Septembrist detsembrini möllavad tormid ja taifuunid, 87%-se õhuniiskusega on ka 30°C liig ning lisaks vihmavalingutele kummitab üleujutuste oht.
Kõige parem kliima on veebruarist aprillini. Vihma sajab harva, temperatuur on meeldiv, ööpäeva keskmine 26–31°C, lained võivad aga olla ikka veel ohtlikult vahused. Meri on kõige rahulikum maist augustini, aga kliima on juba palavam ja niiskem ning kuigi hommikuti paistab päike, katavad äikesepilved õhtuks kogu taeva.
Just tormide tõttu on rannaäärne taimestik räsitud ja vaevaline ning liivariba nii lai. Tanangi rand ei ole magusalt romantiline, pigem hirmuäratavalt suurejooneline. Tundub, et oled pisike putukas lõpmatus avaruses. Et olla veele lähemal, on The Nam Hai ehitatud sõna otseses mõttes liiva peale ja tõstetud merepinnast kõrgemale.
Saabudes olin kaunis pahur, kui nägin, et luksushotellid on minu unelmate ranna risustanud, aga paari päevaga sain aru, et aastad on mind mugavusega harjutanud. Mõnus massaaž pärastlõunal, kui päike on liiva põrgukuumaks kütnud, ning maitsev õhtusöök siidpatjadel mõnuledes on igati meeldiv täiendus metsikule loodusele.
Paljude uute hotellikomplekside juurde kuuluvad ka suuremad mitme magamistoaga villad, mida võimalik osta. Tegelikult müüakse mitte villasid, vaid osakuid neid omavas firmas. Osaku omanikul on õigus oma villas elada tasuta 90 päeva aastas ja kõik hotelliteenused on 30% allahindlusega. Ülejäänud aja on villa hotelli käsutuses.
Nam Hai’s on neid kokku 40, kõik müüdi juba enne valmimist, praegu on turuhind tublisti suurem: 1,8–2 miljonit dollarit. Hyatt müüb naabruses pooleliolevaid villasid 500–800 tuhande eest. Ostjad on enamasti vietnamlased ise ja investorid teistest Aasia riikidest, paljud loodavad hinnatõusule, sest Vietnamile ennustatakse helget turismitulevikku.
Reisiinfo
Vaatamisväärsused lähiümbruses: võluv ajalooline sadamalinn Hoi An 8 kilomeetri kaugusel, Vana Vietnami pealinn Hué uhke kuningapalee, hauakambrite ja templitega 70 km kaugusel ning iidse Champa kuningriigi 1000 aastase pealinna varemed Mỹ Sơn - 50 km. Hotell korraldab ka laevasõidu Cham saarestiku kaluriküladesse.
Hotel The Nam Hai: www.thenamhai.com/index.html
Infot Hoi An’i ja kogu Vietnami kohta leiab: www.vietnamonline.com/destination/hoi-an.html
(Reisimaailm 1/2012)
