Nädalalõpuks Rumeeniasse - paikadesse, kus sa ilmselt pole veel käinud
“Nii, millises Euroopa Liidu riigis me keegi veel käinud ei ole?” arutasime sõbrannadega ühel varakevadisel päeval reisiplaane tehes. Saime tulemuseks Rumeenia. Mõeldud-tehtud, reisile sõitsime pikaks nädalavahetuseks, odava otselennuga Brüsselist.
Tallinnast küll kahjuks otselende sinna ei pakuta, kuid näiteks Air Balticuga saab Riia kaudu Bukaresti küll.
Mitte väheolulise vahepalana olgu märgitud, et Brüsselist Bukaresti lennanud Blue Air odavlennufirmat ei tihkaks küll kellelegi soovitada. Lennuk oli vana, krigisev ja logisev – ja kõik see kokku ühes mõningate õhuaukudega suutis paljureisinud mullegi tekitada terveks järgmiseks aastaks halvava lennuhirmu.
Bukarestis võttis meid aga vastu imeilus soe ilm. Kuna soovisime lühikesse nädalavahetuse reisi mahutada võimalikult palju, siis otsustasime aja otstarbeka kasutamise huvides teha pealinnas tuuri kahekordse hop on, hop off turismibussiga. Linn on suur ja vägev, eriti imposantne on muidugi parlamendihoone Palatul Parlementului, mis väidetavalt on maailma suurim administratiivfunktsiooniga tsiviilehitis ja ühtlasi ka kalleim ja kaalult raskeim administratiivhoone.
Parlamendihoones on lisaks Rumeenia kahekojalisele parlamendile ka konverentsikeskus ja mitu muuseumi. Kesklinna pildis jäid lisaks silma mitmed suured pargid, ühes neist on ka kohalik etnograafiline vabaõhumuuseum, ning kahjuks ka kõrged lipp lipi peal, lapp lapi peal sotsialismiaegsed korrusmajad, kus mitmetele oli meetrite ulatuses kinnitatud H&M kaubamaja reklaamiva bikiinides Beyoncé plakatid. Ajas tagasiminekut märkisid ohtlikuna näivad elektriliinide puntrad – polnud harvad juhud, kus väiksematel tänavatel olid liinid otse keset teed asfaldil.
Pealinnast võtsime suuna edasi Prahova maakonda mägikuurordi Sinaia poole, et külastada Peleși muinasjutulist uus-renessanss stiilis ehitatud lossi. Rumeenias on losse muidugi palju, Peleși lossi teeb eriliseks tõik, et see ehitati Rumeenia kuningas Carol I poolt, lisaks oli omal ajal tegu maailma esimese lossiga, mida varustas kohalik elekter. Loodus lossi ümber on samuti imeline ja ei paistnud puuduvat ka metsloomad – lossi lähiümbruse puudel igatahes võis märgata hoiatussilte karude eest.
Reis kulges edasi Brasovisse, mis oli planeeritud vaid kiireks vahepeatuseks teel Transilvaania ja Wallahia piiril asuvasse Brani linna. Ja Brani sõitsime me loomulikult Drakula lossi pärast. Kasutasime Rumeenias põhiliselt kohalikku rongi- ja bussiliiklust, Brani sõiduks läksid aga lisaks läiku tutvused. Nimelt oli meie reisimarsruudi kondikava aidanud koostada mu rumeenlasest kolleeg, kes sokutas meid Brani lähedale ööbima oma hea sõbra võõrastemajja. Kuna aga Brasovi ja Brani vahel meile sobivatel aegadel usaldusväärset ühistransporti polnud, sai kokku lepitud, et võõrastemaja omaniku abikaasa tuleb meile autoga Brasovi rongijaama vastu ja viib järgmisel päeval sinna tagasi, lisaks sõidutati meid ka Drakula lossiga tutvuma – ja kogu seda transporti pakuti puhtast külalislahkusest. Reisil kohatud rumeenlaste pealt üldistades võibki öelda, et tegu on sõbraliku rahvaga. Tihtipeale oli aga keeruline leida ühiselt mõistetavat keelt.
Brani ehk Drakula loss on turismiobjektina kahtlemata märkimisväärne, samas tuleb tõe huvides mainida, et kuigi see on üks umbes kolmest lossist, mis tihedalt Drakula legendiga seotud, puuduvad otsesed seosed Wallahia prints Vlad Draculiga. Küll aga arvatakse loss olevat Bram Stokeri menuromaani Drakula koduks – ja sealt see tänapäevane tuntus alguse saigi. Loss tundus olevat poplaarne mitte ainult välisturistidele, vaid ka rumeenlastele endile – ning lisaks jalutas lossi peal ringi ka Drakulaks riietunud välismaine poissmeestepidu.
Edasi põrutasime otse Transilvaania ja Rumeenia südamesse. Kõiki reisiplaane polnud me detailideni varem valmis mõelnud, laias laastus olid valikud minna kas Sibiusse või Sighisoarasse – sõltuvalt sobivast bussi- ja rongitranspordist, transpordiplaanidega on muide võimalik tutvuda ka internetis. Kokku võttes läks õnneks ja jõudsime külastada mõlemat, kuigi jah, peale Bukarestist lahkumist ei peatunud me üheski linnas selle lühikese reisi vältel kauem kui ühe öö.
Rahvaarvult Tartust veidi suuremas Sibius on imekaunis vanalinn, mis sarnaselt Tallinna vanalinnale on jaotatud all- ja ülalinnaks. Sibiu on Rumeenias oluline kultuurikeskpunkt ning linn on olnud ka Euroopa kultuuripealinnaks. Kevadhooajal oli vanalinn täis toredaid välikohvikuid, ülalt linnast alla vaadates paistsid Tallinna vanalinnalegi omased punakad katused.
Vähemalt sama ilus vanalinn on ka suuruselt mitu korda väiksemas Sighisoaras, mis on samuti jaotatud üla- ja all-linnaks ning lisaks kantud UNESCO maailmapärandisse. Keskajal oli Sighisoara oluline käsitöökeskus ning üks Transilvaania kindlus-linnadest: vanalinna südameks on siiani hästi säilinud tsitadell ja linna populaarseimaks vaatamisväärsuseks tsitadelli kellatorn. Üle ega ümber ei saa jällegi Drakulast: vanalinnast võib leida ka maja kus Vlad Dracul aastatel 1431-1435 elas.
Reisi lõpetuseks viis rong meid Rumeenia suuruselt teise linna Cluj Napokasse. Kohale jõudsime hilisõhtul ja tagasilend oli juba järgmisel hommikul, nii et linnaga tutvusime taksoga rongijaamast hotelli sõites, taksojuht oli jutukas ja teekond kulges niiehknii vaatamisväärsuste juurest läbi. Linn vääriks aga pikematki peatust.
Kohalikud bussid-rongid olid üldjuhul mugavad, perroonilt oli näha nii uuemaid kui ka roostetanud vanu ronge, mis paistsid siiani käigus olevat. Samamoodi jätkus mõnel maapiirkonna teel autode vahel ruumi ka eesli poolt veetavaile vankreile. Ehk et Rumeenias on võimalik korraga näha nii uut kui vana ja sinna kevadel või miks mitte ka sügisel reisimisel on kindalsti omad võlud – näiteks meeldivalt soe ilm.
