Myanmar – 7 põhjust minna...
1. Bagani templid
Bagan, Birma südames asuv 67 ruutkilomeetri suurune maalapp, pidi 11. sajandi keskpaigas välja nägema nagu maailma suurim ehitusplats.
250 aastat järjest püstitati seal nii budistide kui ka hindude templeid sellise tempoga, et ajaloolaste arvates algas iga kahe nädala tagant uue pühamu ehitus. Praeguseks võib neid kas perfektselt taastatuna, üksjagu lagunenuna või täiesti varemetes kokku lugeda umbes 3000.
Nii suurt melu kui templite kerkimise aegu pole Baganis ammugi – turistide hulgad pole võrreldavad Angkor Watis tunglejatega –, kuid mitu templit on jätkuvalt kasutuses ning piirkonnas tegutseb ka üksjagu kloostreid. Ehkki praeguseks piirkonnale antud ametlik nimi Bagani Arheoloogiline Tsoon kõlab peletavalt, käib elu silmanähtavalt edasi.
Birma munkadel pole kommet vaikselt oma kloostris paigal püsida ning juba enne päikesetõusu sahmerdavad nad igal pool ringi. Bagan pole ka ainult munkade, arheoloogide ja turistide mängumaa – tavalised inimesed üritavad templite vahel oma igapäevaelu elada, nagu nad seda sajandeid teinud on: künda põldu, karjatada loomi, käia turul.
Kõige elavamat küla pole paraku enam alles. See tekkis ühel hetkel piirkonda, mis on tuntud nimega Vana-Bagan.1990. aastal avastas valitsus, et arheoloogiliselt nii tähtsa koha peal ikka elada ei tohiks, ja elanikud aeti laiali. Ilmselt seetõttu üllatavad rattaga ringi sõitjaid templite vahelt ilmuvad üksikud majad, värvilist pesu täis nöörid piirdeaiana ümber, lapsed ja koerad ringi jooksmas. Nad pesevad ennast ja pesu jões, teevad süüa lahtisel tulel, künnavad põldu loomadega – aga päikesetõusu või -loojangu ajal oma maja kõrvale templi otsa ronides kuuluvad neile miljoneid väärt vaated.
2. U Beini sild
Birma suuruselt teise linna Mandalay rahulikus äärelinnas Amarapuras kulgeb üle Taungthamani järve maailma pikim tiikpuusild, mis on 1,2 km pikk ja umbes 3,5 meetrit lai.
Sillaehituse idee tekkis kuningas Mindoni vennal aasta pärast kloostri avamist järve teisel kaldal 1847. aastal. U Bein, kelle nime sild kannab, oli tol ajal linnapea ja ühtlasi uuskasutuse pioneer – ta lasi silla ehitada ühe mahajäetud palee vanadest palkidest. Need on muuseas säilinud siiani, vaid silla keskosas on mõned palgid asendatud betoonvaiadega.
Sild kulgeb kuival ajal kuni kaheksa meetri kõrgusel veepinnast, aga suurvee aegu, kui lumi Himaalaja tippudel sulab ja Ayeyarwady jõe võimsa voona läbi poole Birma voolab, loksub see otse sillaplankude all. Kui muidu on silla all kuivematel maalappidel põllumaa, siis vihmaperioodil ajal vahetuvad pühvlirakendid kalapaatidega.
3. Prohvet Orwelli jäljed
Ühel 1926. aasta päeval astus viimasena inglastele alistunud Põhja-Birmas, väikelinnas nimega Katha laevalt maha 23-aastane politseiohvitser Eric Blair. Kotis täiskirjutatud märkmikud, peas ilmselt juba mõte esimesel võimalusel jalga lasta – ei Birma ega kolonialistidest kaasmaalased olnud tema südant võitnud.
Kui meie teame seda meest kirjanik George Orwellina, siis birmalased tundsid prohvet Orwelli, kes elas viis aastat nii Mandalays kui ka Yangoni lähedal Twantes ja Inseinis, soises ja sääserikkas lõunas ning tiikpuumetsade vahele peidetud põhjas. Oma teise romaani “Birma päevad” (eesti keeles pole see ilmunud) tegevuse paigutaski ta Kathasse, andes raamatus linnale kirjastaja nõudmisel küll nimeks Kyauktada.
Ei saa öelda, et Orwell Kathat armastanud oleks, kuid suvise palavuseta, kohalike brittide ülbuse ja üleoleva suhtumiseta kohalikesse, korrumpeerunud birmalastest ametniketa ning brittide klubis joodud sooja džinnita – jääd oli neil päevil Põhja-Birmas väga raske hankida –, olnuks tal inspiratsiooni leida ja kirjanikuks saada märksa raskem.
Kõik Orwelli kunagised kodulinnad on tema ajast saadik vähe muutunud, kui majadele aja ja kuumuse jäetud jäljed välja arvata – pikalt kõigele ja kõigile suletud olnud Birmas on aeg tõepoolest seisnud. Nii et ka Katha näeb ilmselt samasugune välja kui Orwelli päevadel.
Tema kaasaegsete meenutuseks on budistlike templite kõrval isegi paar kirikut ning üles võib leida mitu raamatu tegevuspaika.
Ehkki Orwell kirjeldas seda kui kohta, kus pole mitte kunagi mitte midagi silmapaistvat juhtunud ega olnud, kui välja arvata üks India fakiir, kes 20 aastat turu lähedal puuõõnsuses elas ja endale igal hommikul korviga toitu üles vinnas, on see tegelikult võluv linnake värviliste paatide, meeleolukate teemajade, kireva turu ja fantastilise raamatupoega, kust vaid paari dollari eest võib osta kõik inglise keeles Birma kohta kirjutatud raamatud. Keda need vaevunähtavad paljundamisjäljed ikka häirivad...
Orwelli esikteosest ei leia veel märke prohveti staatusest ja Birma jaoks nii oluliseks autoriks saamisest, et sõjaväerežiim osa tema raamatutest lausa ära keelab. Sellega läheb veel mõni aasta aega, ehkki Orwellist maailmakuulsa kirjaniku teinud “Loomade farm” (1946) ja “1984” (1949) ei maini Birmat poole sõnagagi.
“Loomade farm” ehk lugu sellest, kuidas ennast teistest paremaks pidavad sead hävitavad kõik väärtusliku ning viivad farmi hävinguni, sai tegelikult inspiratsiooni 1917. aasta revolutsioonist Venemaal. Kuid Birma jaoks oli see prohvetliku tähendusega – täpselt sama juhtus seal 1962. aastal, kui sõjavägi oma nägemusega sotsialismist võimule tuli ja piirkonna kõige rikkama riigi kiiresti üheks maailma vaeseimaks muutis.
“1984”, tulevikufantaasia absoluutse kontrolli all totalitaarses riigis elavatest inimestest, sai Birmas samuti tõeks, maalides hirmuäratavalt täpse pildi Birmast viimastel aastakümnetel.
“1984” on Birmas siiani keelatud, paralleel sealse režiimiga, mis alles viimasel paaril aastal on astunud mikroskoopilise sammu demokraatia poole, on niivõrd selgelt äratuntav.
Musta huumorit mõistvad ja praktiseerivad birmalased räägivad, et tegelikult ei kirjutanud Orwell sellest maast mitte ühte raamatut, vaid
terve triloogia. Ja ehkki triloogia viimased osad on õõvastavad, ei ole see kullatud templikuplite ja kuldsete inimestega maa lootust kaotanud.
4. Kirju seltskond
Birma on üks etniliselt kirjumaid riike maailmas: rahvastikust moodustavad birmalased vaid 68 protsenti. Muu seltskond on väga värvikas: 9 protsenti šanid, 7 protsenti karenid, 4 protsenti arakanid, 2 protsenti monid, 2 protsenti tšinid, 1,5 protsenti katšinid jm vähemusrahvad (paood, palaungid, padaungid, inthad jne).
Valitsuse “üks rahvas, üks keel, üks usk” poliitika on selle kirju seltskonna arusaadavalt üsna tigedaks ajanud. Konstitutsiooni järgi on Birmas usuvabadus (budism küll igapäevaelus selges eelisolukorras), kuid kogu haridussüsteem birmakeelne ja kogu elukorraldus birmameelne.
Kui põhja- ja idapiiri ääres elavad rahvad nõuavad endale autonoomiat, mis neil brittide võimu all ja ka põgusalt pärast iseseisvumist oli, siis läänes on konflikt moslemite ja budistide vahel läinud väga teravaks. Mõlemal juhul lahendatakse lahkarvamusi relvadega.
Turistile see kõik suurt ohtu ei kujuta – nendesse piirkondadesse reisimine on välismaalastele lihtsalt keelatud, ehkki pole põhjust arvata, et inimesed oleks seal vähem külalislahked kui mujal riigis (pole kuulda olnud, et keegi seatud liikumispiirangutest edukalt ja elusalt oleks mööda hiilinud). Teoorias on võimalik saada eriluba, et käia ja vaadata näiteks traditsioonilisi tšini külasid (kus veel kuuekümnendatel oli kombeks naiste näod üleni täis tätoveerida) või põigata vaade juurde (see nõuab topeltjulgust, nende kombest vahel inimesi süüa räägitakse tänaseni), aga sellise loa saamine võtab aega 4–6 nädalat ja maksab olenevalt piirkonnast 200–600 USA dollarit.
Põhja-Birmasse saab erilubadeta mööda Ayeyarwady jõge ülesvoolu sõita katšinite juurde. Et nad on valitsuse üks suuremaid peavalusid karenite järel (kes iial praeguse valitsusega rahu ei sõlmi), siis on põhjas liikumispiirangud siiski suured ja parim võimalus väikerahvastega kohtumiseks on Šani osariik. Sealt leiab näiteks palaungi külad, kus suur osa inimesi kannab iga päev ikka veel ilusaid traditsioonilisi kostüüme. Nad on muidu ka värvikad tegelased, kasutades põllu- ja metsatööl elevante ja kasvatades moone – mitte siis ilu pärast. Seal elavad ka pa-o’d, kes kunagi kandsid ka kirjusid rahvariideid, aga kui Birma kuningas Anawrahta nende alad 1057. aastal vallutas ja nad orjadeks muutis, kadus igasugune toretsemine, ainult naised kannavad veel peas traditsioonilisi rätikuid.
Inle äärest leiab muidugi inthad ja lõunakaldalt veel kuulsad “kaelkirjak-naised”, padaungid. Neil on komme oma naistele juba lastena metallvõrud kaela panna, mis kaela näiliselt mitu sentimeetrit pikemaks venitavad – tegelikult aga õlad alla suruvad ja lihased nii nõrgaks jätavad, et paljud neist ilma võrudeta pead püsti hoida enam ei suudagi. Kunagi oli selle kombe mõte muuta naised teistele hõimudele väheatraktiivseks, tänaseks on see aga andnud vastupidise tulemuse – neid viiakse turistirohketesse paikadesse raha eest vaadata-pildistada ja koheldakse üsna loomaaialoomade sarnaselt. Ainus võimalus neid aidata tundub olevat lihtsalt mitte vaadata ja pildistada.
Parim viis väikerahvasteni jõuda on Birma teid ja transpordivahendeid arvestades matkamine. Head keskused, kust küllaga inglise keelt rääkivaid giide leiab, on näiteks Hsipaw, Kalaw ja Nyaungswe Inle ääres.
5. Mungad
Kui pärast 2007. aasta sügisel alanud munkade rahumeelset meeleavaldust, mille sõjavägi vägivaldselt maha surus, tuhises 2008. aasta mais üle Yangoni ja Yangoni delta tsüklon Nargis, tappes umbes 138 000 inimest ja pühkides teelt terveid külasid, uskus suur osa inimesi – ja usub siiani –, et see oli karistus selle eest, kui lubamatult halvasti oli valitsus munki kohelnud. Raske on tuua paremat näidet, kui olulised, austatud ja armastatud on mungad Birmas.
Nad ei ole inimestest kaugel ja eraldiseisev institutsioon, vaid igal pool ja kogu aeg nähtaval, osa igapäevaelust. Päikesetõusu ajal täituvad munkadega kõikide külade ja linnade tänavad. Annetuste kogumine pole kerjamine – inimesed kogunevad tänavatele ootama, et munkadele jumalate meeleheaks riisi, komme, puuvilju ja vahel ka raha anda.
Keegi läänemaailmas ei tea päris täpselt, kui palju Birmas munki on, oletatakse, et 300 000 ja 500 000 vahel, lisaks veel ligikaudu 75 000 nunna. Iga mehe jaoks on loomulik vähemalt kaks korda elus (esimene kord enne kümnendat sünnipäeva umbes kuuks ajaks) ilmalik elu mõneks ajaks jätta ning kloostrisse elama asuda.
Birma on maailma kõige religioossem budistlik riik, kui võtta aluseks munkade osakaal rahvastikus (ka rahvaarv on segane, arvatakse, et umbes 55-60 miljonit, viimane usaldusväärne rahvaloendus toimus aastal 1931) ning osa sissetulekust, mida nii riik kui inimesed religioonile kulutavad.
Mungad koos tudengitega on olnud demokraatia nimel peetava võitluse peamised eestvedajad ja ka näiteks demokraatliku liikumise juht Aung San Suu Kyi valis oma esimese pöördumise tegemiseks just riigi kõige pühama budistliku paiga Shwedagon Pagoda Yangonis.
6. Ujuvad aiad ja majad
Inle järv Šani platool on koht, kuhu ilmselt iga turist jõuab. Seal elavad peamiselt inthad, rahvas, kelle kodud on vee kohale ehitatud majades ja kes on kuulus oma kombe poolest sõuda paati ühe jalaga aeru tõugates, samal ajal osavalt teisel jalal tasakaalu hoides.
Mägede vahele surutud ligi 1000 meetri kõrgusel asuv järv on ise madal ja kasvab järjest enam kinni. Inle on täis rohkem või vähem ujuvaid saari, mida kohalikud kuiva ja tasase maa nappuses tomatite kasvatamiseks kasutavad. Ujuvate aedade vahel askeldavad taimi hooldavad põllumehed. Peenarde äärde minnakse ja sealt tullakse mõistagi paadiga.
Ohtra väetamise tagajärjel on Inle pindala viimase 65 aasta jooksul kahanenud 69 ruutkilomeetrilt vaid 46 ruutkilomeetrini. Ilmselt on kurb tõsiasi, et Inlet tuleb vaatama sõita enne, kui järv täiesti kinni kasvab.
Pealtnäha küll maailm omaette, elab järv ikkagi kogu Birmaga samas rütmis, lihtsalt kohandunult. Igal hommikul on mõnes järveäärses külas või siis ka otse järve peal paatides turg, lapsed sõuavad hommikuti kooli ja mungad käivad päikesetõusu ajal almuseid korjamas – lihtsalt siin peavad nad ukselt uksele liikuma paadiga sõites.
7. Thanakha ja beetlipähklid
Ehkki levinud on teooria, et etniliselt kirju Birma rahva liidab üheks theravada budism (mida kohe asub kõigutama fakt, et 4% rahvastikust on kristlased ja vähemalt sama palju – aga tõenäoliselt palju rohkem – on ka moslemeid), siis tänavatarkusega võiks öelda, et sellele seltskonnale annavad tegelikult ühise näo thanakha ja beetlipähklid.
Esimene on puidust jahvatatav pulber, mida kreemiks segatult näole kantakse ja mis peaks korraga niisutama, kaitsma päikese eest ning tapma vistrikke. Naised tõmbavad laiad thanakha-triibud põskedele just enne tänavale minekut ning lapsed ilmuvad kõige ootamatumatest nurgatagustest, nähes paksu maskina näole kantud thanakha’ga välja nagu see kummituslik mees, kelle järgi Edvard Munch maalis “Karje”.
Vaid vistrikega võitlevad teismelised tunduvad seda kasutavad peamiselt öösiti, jättes päevaks siiski näole reetlikud triibud.
Kollakasvalgetest nägudest vaatavad (peamiselt küll meestel) vastu veripunased huuled ning punasekirjud hambad, mida tihtipeale ilmestab veel suunurgast nõrguv pisike nire. Nii näeb välja tüüpiline beetlipähkli matsutaja.
Kui teil on kavas tänaval spontaanselt vestlusi alustada, tasub õppida kiiresti märkama, kellel beetlipähkel parasjagu suus on. Kui kellelegi süütu küsimus esitada, et kuhupoole üks või teine tempel jääb, ja vastaja kõigepealt suu tühjaks peab sülitama – hinnanguliselt nii tassitäis veretaolist ollust täpselt teie kingade kõrvale –, võib ikkagi olla raske karjatust tagasi hoida.
Myanmar või Birma?
Nime Birma andsid sellele riigile tegelikult briti kolonialistid suurima rahvusrühma järgi. Etniliselt väga kirjus riigis oli nimi Myanmar paralleelselt juba sajandeid kasutusel. Iseseisvumise järel jäi nimi samaks, kuid 1989. aastal võttis sõjaväeline hunta riigi ametlikuks nimeks Myanmari Liit, mõistagi konsulteerimata rahvahääletusel riigi elanikega või üldse kellegagi.
Kuna enamik inimesi ei tunnista hunta antud nime, on nime valik automaatselt ka poole valik. Küsimus pole seega mitte nimes endas, vaid ennekõike selles, kuidas see nimi kasutusele võeti.
Tugitoolituristile
Eesti keeles ilmus Birma kohta äsja esimese põhjalikuma käsitlusena Silver Meikari “Poliitmalaaria. Pilk Birmast”. Kaks korda Põhja-Birmas katšinite juures kohal käinud Inimõiguste Instituudi nõuniku raamat annab ootuspäraselt hea pildi riigi poliitilisest olukorrast, tuues paralleele ka näiteks meile paremini tuttavate Ukraina ja Valgevene vaid pisut vähem vastikute režiimidega, millest autoril ka väga hea ülevaade on. Halva üllatusena saab oma arust Birmast rääkiva raamatu ostja tegelikult aga ka raamatu erakondade rahastamisest, mis niigi õhukesest teosest ligi kolmandiku röövib ning olukorda Kagu-Aasia ühes kõige huvitavamas riigis sugugi paremini mõista ei aita.
Suurepärase ülevaate Birma poliitikast ja lähiajaloost annab Peter Pophami kirjutatud opositsioonijuhi ja Nobeli rahupreemia laureaadi Aung San Suu Kyi biograafia “The Lady and the Peacock. The life of Aung San Suu Kyi of Burma”.
Ehkki ilukirjandus, on Orwelli "Birma päevad" ilmselt päris täpne kirjeldus koloniaalajastust. Orwelli Birma-aastatest ning tema hilisema loomingu ja Birma tegelikkuse vahel tekkinud sarnasustest räägib Emma Larkini raamat “Finding George Orwell in Burma”. Autori uurimistöö viis ta 90ndate aastate Birmasse, mille igapäevaelu ja hirmud samuti raamatu osaks on.
Kahtlemata kuulsaim dokfilm Birmast on “Burma VJ” (Taani 2009), mida on näidanud ka ETV. Režissöör Anders Østergaardi filmi peategelane on Joshua, kes nägi 1988. aastal lapsena hunta vägivalda meeleavaldajate vastu. Kui 2007. aastal kordusid nii meeleavaldused demokraatia toetuseks kui ka nende julm laialiajamine, olid tema ja veel kolmkümmend noort eksiilis tegutsevast telejaamast Birma Demokraatlik Hääl need, kes otsustasid väikeste videokaamerate ning mobiiltelefonide abil dokumenteerida üksikasjalikult need sündmused. Nende kaameratega jäädvustatud kaadrid jõudsid kogu maailma uudistekanalitesse ja ajuti sai maailm vaid tänu neile teada, mis Birmas tegelikult toimus.
Kuulsaimast birmalasest, Aung San Suu Kyist valmis Anne Gyrithe Bonne’i dokumentaalfilm “Lady of No Fear” vahetult enne Suu Kyi vabanemist viimasest koduarestist 2010. aastal. Film keskendub tema elule aastatel 1988–1999. Luc Bessoni mängufilm “The Lady” (2011) on palju poeetilisem ja romantilisem käsitlus, rääkides Suu Kyi ja tema inglasest abikaasa Michael Arise armastusloo poliitiliste sündmuste taustal.
Birmas elavad filmitegijad on poliitikateemasse arusaadavalt ülima ettevaatlikkusega suhtunud, kuid viimase paari aastaga on tehtud paar huvitavat keskkonnateemalist dokfilmi. Režissöör Min Htin Ko Ko Gyi “The Floating Tomatoes” on ilusa pildikeelega film Inle järve pealse kaugeltki mitte ökoloogilise põllumajanduse mõjust nii järvele kui ka inimestele, kelle elu keerleb selle vee ümber.
Vee ja selle saastatuse probleemiga Birmas tegeleb ka režissöör Wera kaks aastat tagasi valminud film väga haruldaseks jäänud Ayeyarwady jõe delfiinidest.
(Estraveller 4/2013)
