Muhu ei ole Saaremaa
Muhu on nii pisike, et siinne Pädaste mõis kipub kohati saarest kuulsam olema. Ometi on Muhus enamat kui Pädaste, üksjagu enamat ka võluvast Koguva külast, mis oli paarikümne aasta eest vahest sama märgiline koht kui Pädaste praegu.
Oma kahesaja ruutkilomeetriga on Muhu just paraja suurusega saar. Autoga liikuja saab tekkinud tujude ajel ilma olulise ajakuluta ühest saare otsast teise tormata, jalgratturile on see aga täpselt paras, et ka pikendatud nädalavahetusega jõuaks üksjagu ringi uudistada. Arvestades, et saartele jagub päikeselisi päevi märksa enam kui mandrile, on tegu tõelise puhkuseparadiisiga. Meie käisime seekord autoga ja üritasime trehvata põnevaid inimesi.
Kui sa pole varem Muhus sihipärasemalt käinud, siis tõenäoliselt on just Martin Kivisoo see mees, kellega tuleks esmalt kohtuda. Martin peab Hellamaa külas Tihuse hobuturismitalu, mis on ka Euroopa mastaabis vaatamisväärsus. Ligi kolmsada hobust, mis teeb kokku 16% eesti tõugu hobuste populatsioonist. Päris üheskoos neid küll ei näe, talu enda juures paikneb korraga kuuekümne hobuse ringis, aga seegi on uhke vaatepilt. Tegu on karja töisema osaga, suksudega, kellega saab minna ratsa- või kalessiretkele. Põhiosa paikneb Kõinastu ja Võilaiu suvekarjamaadel, kus korraga saab näha sadakonda isemajandavat hobust vabas looduses, mis on juba sedavõrd eriline, et “metshobuseid” tullakse vaatama kaugelt Eesti piiride tagant.
Mitte vähem tähelepanuväärne kui hobused pole aga Tihuse peremees Martin ise – põline muhulane, kunagine Koguva külamuuseumi juht, eesti hobuse säilitaja, muinaskultuuri uurija. Martini viimaseks saavutuseks ongi muinaskultuuri õpperada, kus korralikumad teed vajavad veel natuke raha. Muhu on Eestis ainulaadne, teist sellist kanti lihtsalt pole, kus leiduks nii tihedalt dokumenteeritud ohvrikive (moaljakive), -allikaid ja muid väge täis kohti. Martin võib muinaskultuurist ja unustatud tavadest rääkida tunde ja see ei ole mitte niisama jutt, vaid osa kogemusest, mida Martini peres on hoitud ammustest aegadest.
Kõige muhedama matka sabaki Martini enda juhatusel. Meie tunnine ratsaretk toimub vihmamärjal hommikul, saateks pidev jutt Muhu ajaloost, pühapaikadest ja millest kõik veel, Martin kalessiga ees (tegi natuke seljale liiga, ei taha ise sadulasse veel ronida), meie kahe ratsuga järel. Üldiselt püsivadki koolitatud suksud ise kalessi järel ja väga juhendamist ei vaja, ent iga nelja-viie sõitja peale pannakse ikka instruktor ka kaasa.
Hobused on sedavõrd hästi valitud ja koolitatud, et metsa vahele pääseb siin ka suisa esmakordselt hobuse selga sattunud huviline. Eesti hobune on küll täisautomaatne, nagu Martin kinnitab, aga ükski treening ei aita, kui loom näeb ahvatlevat ristikusuutäit. Siis tuleb ratsmeid lihtsalt natuke pingule tõmmata. Araablane aga näiteks ei harjuvat sellega, et järgmine kord langeb ühe kadaka vari teises suunas, see tekitab temas umbusaldust ning 98 korda sajast ratsutab ta küll perfektselt, aga ühe korra tõmbab paremalt läbi ja ühe korra hüppab üle varju. Teine väike hoiatus ehk neile, kes pole pikalt hobuse seljas olnud – pidage traaviga hoogu, kui ka järgmistel päevadel kõndida tahate. Ratsutamisel avastate terve uue grupi ootamatuid lihaseid…
Kui sadul hirmus tundub, suudab Tihuse toimetada paarkümmend inimest kalessidega sõitma.
Talu eesmärgiks on korraga turismibussitäis rahvast sõitma mahutada, vaat siis oleks asi Euroopa tasemel. Selleks on küll paari suuremat kalessi juurde vaja. Voodikohti on Tihusel praegu 40 ringis, aga ruumi on ka telkidele ning hommikul saab majas kenasti pesta ja süüa – viimast hiiglasliku ruunimärkidega ilmapuust tamme ümber.
Suur osa Tihuse külastajaist on püsikunded ja paljud välismaalased. “Soomlane on truu,” leiab Martin, “käibki siin 15-20 korda ja ei riski, et läheb järgmine kord Norrasse või Ungarisse.” Head suhted on ka sakslastega, kellega Martin suhtleb eesti filoloogina nende emakeeles, nagu ta muheleb. Mida võõramaalased siin siis niimoodi hindavad? Pole Muhus ju geisrit ega koske, nagu Martingi nendib. On aga näiteks kadakametsad, mida leidub Euroopas vaid Rootsis ja Lääne-Eestis, ja taas – terves Euroopas unikaalselt tihe ja särav riituspaikade kogum kristluse-eelsest kultuurist.
Kohalikku müstilist pärandit kogus külatark Ekateriina pojatütrepoeg Martin ise koos Tartu kirjandusmuuseumi, Maavalla koja ja Muhu Muuseumiga. Neli kahenädalast ekspeditsiooni tuli teha ja palju usaldust võita, et inimesed räägiksid, miks tavapärasena tunduvaid toiminguid tegelikult tehti. Väikesi riitusi tutvustab Martin ka külalistele.
Nagu viimasel ajal ikka, on ka Muhu maaelus toimunud muutused. Loodus ei salli tühja kohta ja kui kohalikud lahkuvad, siis tulevad asemele uued inimesed, kes oskavad maaelust rohkem lugu pidada. Selliseid leidub ka Muhus ja uus maakultuur on väga põnev ka koos oma väikeste veidrustega.
Kõige eksootilisem kogemus Muhus on päris kindlasti jaanalinnu- ja kängurufarm, mida peavad Nautse külas Helena ja Elmet Erik. Tegu on Eesti vanima jaanalinnufarmiga, külastada saab selle juurde kuuluvat miniloomaaeda. Eksponeeritud on loomulikult jaanalinnud, aga ka nende sugulased nandu ja emu. Suurim linnuatraktsioon on jaanalindude toitmine: sirutad käe välja, uhke ja natuke hirmuäratav lind läheneb, vaatab sind oma hiigelsuurte silmadega uudishimulikul pilgul ja napsab koletu suure lapiku nokaga peo pealt viljateri. Üllataval kombel jääb toitjale käsi otsa, kuigi lind üritab sealt ka sõrmuseid kätte saada.
Nunnumeetri viivad lakke benneti kängurud ja kui mõni aeg tagasi jooksis meediast läbi suur uudis, et Saksamaal on sündinud valge känguru, siis siit Muhust leiate eest samasuguse väikese valge kängurupoja.
Sebrad, Muhul on nüüd sebrad! Seda võluvalt triibulist looma võib imetlema jäädagi, praegu pole neid isegi Tallinna loomaaias. Mullu saabunud Heikile lisandus tänavu mais pruut Jasira. Kuna aga talvekorterist tuli Heikil varem lahkuda, ei näinud metsik hobu terve ööpäeva põhjust treilerist väljuda. Sebraga peabki kannatlik olema.
Heldimuspedaal lükatakse põhja ka alpakadega, esialgu on nad võrkaia taga, aga kes teab, ehk saab tulevikus neid ka suisa oma käega katsuda, nagu mõnelgi pool mujal võimalik on. Päris kindlasti saab lähemalt suhelda šetlandi ponidega, keda siin laste suureks rõõmuks peetakse. Tuttavamatest loomadest on platsis ka jänkud.
Farmi poekeses saab nii tutvuda eri lindude munadega (emul on need näiteks mustad) kui ka osta farmi kraami: suveniiriks sobib jaanalinnusulg või kojujäänud pereliikmele kingituseks jaanalinnurasva baasil valmistatud tervislikud ilutooted. Jaanalinnu liha saab ka – suvel on avatud peretütre majandatud gurmeekohvik koos kokakursustega.
Ikkagi, miks jaanalinnud? Muidugi nende suurte silmade ja kaunite ripsmete pärast, õhkab perenaine Helena ka 13 aastat hiljem.
Kui nüüd vahelduseks tahta midagi kohalikumat ja traditsioonilisemat, siis lisaks külamuuseumile, Smuuli kodutalule ja kunstitallile on Koguval kahtlemata üks ägedamaid külamaastikke Eestis ja Vanatoa talu pikkuselt teine taluhoone Muhumaal (omal ajal käis kohalike vahel vaata et võistlus). Väärib seega külastamist. Tegu on kindlasti ka ühe kõige stiilsema turismitaluga Muhumaal ning mis pole vähem oluline – siin saab teeline ka kõhtu kinnitada. Meie külaskäigu aegu mai lõpus polnud nimelt Liival veel ükski toidukoht uksi avada jõudnud.
Suurde vanasse sepikotta ehitatud saun Vanatoal mõjub kui stiilne jahimaja, 60 voodikohaga tubades (suvepäevadeks on ka külarahva aida- ja unkaalused loosi läinud) pole eklektikaga liialdatud ja kui satute puhkama tuppa nr 7, siis need augud seinapalgis on kolhoosikeskuse pärand – seal asus kinosaal. Kompleksi säilimise eest tuleb tänada ka kirjastust Valgus, kes selle 70ndatel ära ostis ja viisakalt pidas. Kokkuvõttes on tegu ühe mõnusa võimalusega Koguva külaõue väisata. Enamikku hoovidesse te ju ei pääse, neis toimub tavapärane taluelu, mis saab märksa paremini hakkama ilma hoovi peal ukerdavate turistideta. Ja põnevad inimesed? Kindlasti.
Vanatoalt nüüd lahkunud perenaine Jaana Palu ütleb, et kui Juhan Smuul ikka veel Koguval elaks, oleks “Kirjad Sõgedate külast” täna veelgi mahlakamad! Jaana on ka vallavolikogu esimees, kes võib teid valgustada igal teemal. Näiteks võite küsida, kuidas Muhul teiste valdadega liitumine läheb … Jaana ise eelistab rääkida saaresisestest piiridest. Matkarajad tuleks ka üle eramaade kuidagi saada – selline rannajoon on ju saarel! Sealjuures põhjas ja lõunas täiesti erinev, all vesisemal pool saaks sõita kanuuga, põhjas rattaga. Aga isegi RMK pole Muhule ühtki putkat üles saanud.
Vanatoal kohtame ka Muhu ainsat pagarit Martin Seppingut. Selle suveni on tema pagaritööstuseks olnud Vanatoa talu köök, nüüdseks on sisseseadmisel uus koht Liival – päris omaette pagaritöökoda. Martin võtab ahjust värske leiva ja vaatab seda varjamatu rahuloluga. Lihtne leib, ei meenuta kuulsat Saaremaa leiba, ei ole sel ka miskit dekoori, aga oi-kui-maitsev. Nõks mõrkjas, mitte liiga niiske, mitte liiga kuiv. Üheks ootamatuks komponendiks on õllelinnased, muud maagiat Martin omaks ei võta – ikka vesi ja jahu. Põhimõtteliselt võib ju juuretisepõhist leiba teha igaüks, aga tõeliselt perfektse tulemuse saavutab meister.
Huvitav, kui selliseid kohalikke pagaritöökodasid leiduks rohkem, kas ka siis oleks kodune juuretisleiva valmistamine sedavõrd populaarne? Igatahes proovige Martini leiba, mida saab Muhus nii Vanatoast kui ka Liiva kauplusest ning netist maakaup.ee kaudu. Saate teada, millist leiba te tegelikult süüa soovite, proovige ja ostke kingiks kaasa, nii häid leibu saab Eestis üle lugeda saekaatrimehe ühe käe sõrmedel. Kas see on traditsiooniline Muhu leib? Ei, veel mitte, aga kui mitmel pool Eestis menukaid söögikohti juhatanud Martin peaks Muhusse pikemaks ajaks jääma, siis saab siit alguse ilmselt uus traditsioon.
Muide, Martin tuli Muhumaale suvitama ja suvitaski, kuni talvel enam mandrile tagasi ei läinud. Ise nimetab ta end hooletult diletandiks, mitte mingiks kokaks, ja ütleb, et leivateoga hakkas katsetama vaid seepärast, et igav oli. No ja head leiba polnud saarel ka. Muhu mees, lisab Vanatoa perenaine Jaana, ei hakanuks eladeski leiba küpsetama, sest kohalik kalur istub pigem kurvalt poe juures – meres kala pole, aga poes õlut jagub.
Selliseid pidama jäänud suvitajaid nagu Martin leidub veel, näiteks keraamik Marget Tafel ja sisearhitekt Sulev Vahtra, kes peavad Lõetsa külas Jüri-Jaani talustuudiot. Marget on päris kindlasti üks põnevamaid keraamikuid Eestis – kunagine tehasekunstnik, kelle loomingusse on tööstusperiood jätnud meeldiva monumentaalsuse jälje.
Euroraha toel püsti saanud MTÜ InSEA Loovuspesa kammerlik, ent stiilne stuudiohoone võimaldab korraldada koolitusi, nii kunsti- kui loodushariduse omi, aga saab ka käelise tegevuse abil keelt õppida. Tõtt-öelda on juba Margeti looming ühes Sulevi kujundatud imelise aiaga piisav vaatamisväärsus Jüri-Jaanilt läbiastumiseks. Seda ei juhtu just sageli, et urbanistist sisearhitekt nii kauaks maale satub, et taimedega ühise keele leiab. Ja kui leiab, siis on tulemus vähemalt Jüri-Jaani talu näitel enam kui muljetavaldav. Veidraks skulpturaalseks ruumiks muutunud kunagine kadakavõsa, põlluviljade kasutamine aiahaljastuses, peenarde geomeetria – on, mida vaadata.
Muhu suvi meelitab saarega põhjalikumaid sidemeid sõlmima ka kaugemalt tulijaid. Kuulsast Koguvast omamoodi võluvamgi on Paenase küla, Muhule iseloomulike sammaldunud kiviaedadega ääristatud kitsukeste teede ning mõnusalt matsaka õigeusu kirikuga – samalaadne kiviaedadega idüll kui Koguval, ent rohkem rahu ja vaikust. Paenasel keerame juhuslikult sisse Tõnise turismitallu, kus külalisi tervitab punajuukseline perenaine, kelle eesti keel on isegi saarlase omast natuke iseäralikum – sellist saab rääkida vaid soomlanna.
Soile Siltanen on 28-aastasest aktiivsest tööelust tagasitõmbunud profifotograaf, kes on kaunist, ent väga laokile jäetud maamajast loonud igati viksi ja viisaka turismitalu. Mullaste kätega aiatöödelt tulev Soile kinnitab, et just taluperenaine olla oli ta unistus. Muhu leidis ta 1997. aastal, kui neli-viis suve igal aastal Eestis jalgrattaga ringi sõitis. 2001. aastal Koguval fotokursusel kuulis ta siinsest tühjast talukohast, mida sai siis mehega kolm suve piieldud. Kolmandal otsustasid ära – see maja ju ootas neid.
Ööbimistingimused on Tõnisel lihtsad, värviküllastes tubades mugavusi pole, aga jagub rahu ja vaikust ning taluõue ilu, mis mõnegi üheks ööks peatuja on sundinud siia hoopis kauemaks jääma. Soile külaliste seas pole eestlasi kuigi palju, igaühel neist kipub ju olema Muhus sugulane, kelle juures Juu Jääbi aegu peatuda. Nii koosneb külalisteraamat suuresti soomekeelsetest sissekannetest – “Hirrrven paljon kiitoksia!!!”. Soomlastepaar meie kõrvallauas käib siin näiteks igal suvel, üks professor tuleb linnuhääli lindistama, Tõnisel korraldatakse kursusi ja peetakse pidusid.
Isegi kui teiega on samad lood, siis teadke, et Tõnise on parim koht kohvipausiks Paenase külaga tutvudes ja ette teatamatagi võib saada lõuna- ja õhtusööki, kui majas on parasjagu külalisi. Suur söögituba on rajatud rehealuse- ja laudaosasse, selle kõrval asub väike galerii, kus näeb suve jooksul kaht näitust, ukse taga võsub lehtla 15 viinamarjasordiga. Söögilaudade kohal rippuvad omapärased lambid on Soile enda disainitud, nagu tegelikult kogu interjöör. Lambid tulid aga peamiselt seetõttu, et päästeameti meelest oli liiga hämar ...
Kuigi sinna ruumi, kus kunagi lambad elasid, on nüüd ehitatud saun, on lambad Soilel täiesti alles ja mõne päeva eest sündis just kaks tallekest. Neid käib Soile siin ka talvel kaemas, kuigi muidu veedab pimeda aja Soomes. Kuidas mõneteistkümne perega küla võõramaalase vastu on võtnud? Vajas ju mandrirahvaski veel paarikümne aasta eest Muhusse minekuks viisat ja 1994 lahkus siit viimane sõdur. Vastuseks ütleb Soile, et nii kui ta saabub ja tuled põlema paneb, on mõni naaber kunstitudengite poolt Muhu värvidesse maalitud ukse taga – oi, sa oled tagasi!
Soomlastele on Muhu kohati vahest tuntumgi kui eestlastele. Turimistalu peab siin Lõunasadama lähedal Simisti külas ka põhjanaabrite kokandusguru Sikke Sumari. Kui seda võrrelda Tõnisega, siis kunagi sisekujundajaks õppinud Sumari maamaja pakub üksjagu rafineeritumat, gurmeeturistidele orienteeritud keskkonda, mille külastamisega kaasneb mõistagi ka suurem kulu.
Ööbimistingimused on ka siin lihtsad, mugavusmõõde on tubade kaupa erinev, leidub nii väga rustikaalset olmet iidses aidas või eemal majakestes välikemmergutega, kui ka talukeskkonnas suisa luksuslikuna mõjuv tuba, millel on oma WC. Mugavalt mahub Nami-Namastesse peatuma korraga 12 inimest, aga ära mahutab ka 16. Vanas sepikojas asub kohustuslik saun, õhtut saab veeta kenas kaminasaalis.
Nami-Namaste talu põhirõhk on muidugi söögil, sealjuures mitte ainult söömisel, vaid ka toiduvalmistamise kursustel. Juba ainuüksi sisenemine Sikke kööki tekitab kokkamissoovi ja ühes siinsetest hoonetest salvestab ka oma telesaadet. Õuel asuva pitsaahju on kusjuures rajanud ehtne itaalia meister. Niisama möödaminnes hõrgutisi väga loota ei tasu, lõunasöögi soovi peaks päeva jagu ette teatama, aga vahel võib õnnestuda ka paari tunniga.
Nami-Namastesse on hõlbus läheneda ka meritsi – oma jahi või kaatriga saab silduda korda tehtud Lõunaranna sadamas, kus kail on vesi ja elekter, duširuumid, puhvet ja isegi paar magamiskohta.
Nii Vanatoad, Tõnistet kui Nami-Namastet külastades tasub märgata Muhu taluarhitektuuri iseärasusi. Keskkond on natuke teisiti korraldatud kui mandril tavaks – talu keskseks hooneks on ka siin rehielamu, aga rehi ise on teistsugune. Nimelt ei peetud vaesepoolses Muhus loomi mitte laudas, vaid kivist ehitatud rehealuses. Ajaks, mil viljakoristus kätte jõudis, olid loomad karjamaadel ning talve laudana üle elanud rehi korralikult juba puhtaks tehtud. Selline kivist rehega talumaja mõjub üksjagu maalilisemalt kui suurel maal leiduvad taluhooned.
Klassikalist Muhu õue raamivad aidad ning enamasti ka uhke dolomiidist või maakivist portaaliga kelder. Paljudest taludest leiab ka vägeva sepikoja.
Muide, Muhus on sel suvel ees ka üks oluline sündmus. Koguva korda tehtud külasadamas on valmis saamas ajalooline purjelaev uisk. Selle ettevõtmise üheks eestvedajaks on samas sadama veeres asuvas esivanemate popsitalus pesitsev põlismuhukas Andres Noor. Tähelepanuväärseks teeb uisu, et selliste laevadega veeti vanasti posti.
Postivedamine omakorda oli põhjus, miks Koguva külas polegi kunagi pärisorjust olnud – siin elasid vabameestest postivedajad.
20. juulil toimus uisu veeskamise pidu ning üks osake vanast heast Muhust tuleb teispoolsusest siia ilma tagasi. Laev ise valmib ka suhteliselt müstiliselt, sest uisust oli alguses teada vaid üks foto ja vanainimeste jutud. Lõpuks leiti pilte kokku neli ning lisaks Paksust Margareetast mudel.
Mingeid jooniseid aga mitte ja parimaks eeskujuks jäi viimase uisu ehitaja pööningult leitud poolmudel.
Kuhu Estraveller seekord Muhul ei jõudnud?
Näiteks vaatama Piiri magasiaita, võimsat raudkivist hoonet, kus tegutseb praegu edukas puidutöökoda.
Pädastest tuntud hubased raudkivihooned olid Muhu meestele muide alles käeharjutus, et ehitustehnikat õppida, ägedamad tehti hiljem.
Veel ei jõudnud vaatama mullu Rene Buschi suvekodus valminud nelja tenniseväljakut, aga need ootavadki ehk rohkem pärismängijaid. Ja Liival, nagu öeldud, polnud kalakohvik ega miski muu veel avatud, aga uusi söögi- ja ostukohti peaks tänavu tulema küll.
Vähe jõudsime uidata ka põhjaranniku murrutusel, kus Tihuse Martin soovitas Püssina panka – seal kohtuvad meri, maa, kaljud ja kadakamets.
Põikasime läbi vaid kõrgemalt, Üügu pangalt, mis pakub ülejäänud saarest täiesti teistsuguseid vaateid. Pangad pole siin ka sellised, et kõnnid kuristiku servale ja vahid alla, vaid pigem on maastik paras tee Mordorisse – siit-sealt jooksevad väikesed rajakesed, üks läheb üles, teine alla, mõne põõsa tagant avastad suure koopa, päris all saad kogemata jalad märjaks, sest sinna valgub kalju seest väljuv vesi. Tenniste kuivamise ajal võid siis lihtsalt maas kõhutada ja enda ümber õitsvaid orhideesid vaadata.
Minge kaege, Muhu miljööd on vaimustavad ja ärge üllatuge, kui vihmaselt mandrilt praamiga Muhusse saabudes võtab teid vastu päikesepaiste.
Külastatute veebikodud
(Estraveller 3/2013, suvi)
