Moskva esmakülastajale


Moskva esmakülastajale
Fotod: Denes Kattago

Moskva – gorod kontrastov. Meie endise suure ja kahetsusväärselt pealesurutud kodumaa pealinnas kohtab sinna sattunud eestlane palju uut ja samas ka juba ununema hakkavaid vanu mälestuskilde.

Linn, mis kunagi ei maga ja on üks maailma kalleimaid, võib oma pilvelõhkujate, ülikallite limusiinide ja üüratute hindade poolest tunduda läänelikuna, kuid on samas tugevate ahelatega kinni nõukogudeaegsetes igandites nagu kohutav teenindus ja igat masti ametnike suhtumine reakodanikesse ning linna külalistesse.

Sellepärast võibki Vene Föderatsiooni esilinna Moskva üldkirjelduse võtta kokku parafraseeringuga armastatud nõukogude komöödiast “Briljantkäsi”, kus raudse eesriide taha sattunud peategelast kehastanud Juri Nikulinil paluti pidada majanaabritele loeng Istanbulist kui kontrastide linnast.

Moskva võib Tallinnast asuda küll 1000 km ehk pooleteisetunnise lennureisi või öise mugavustega rongisõidu kaugusel, kuid sinna pääseda on märksa keerulisem kui sama kaugel olevasse Varssavisse, palju kaugemal asuvasse Londonisse, Pariisi või mõnesse muusse lääne suurlinna, nagu näiteks ookeani taga asuvasse New Yorki.

Tingimuseks number üks on mitte kõige odavama viisa olemasolu ja kohapeal registreerumine koos lõivu tasumisega. Sinna reisides on mugavaim viis rong ja tagasi tulles lennuk.

Hinnaskaala on sama, lihtsalt tagasitee raudteed mööda on öise ja tülika piirikontrolli tõttu ebamugav.

Tallinnast hommikul saabuvat rongi tervitab Moskva Leningradi raudteejaam (üks üheksast), mis asub kesklinnas Kolme Vaksali väljakul – paremal kõrgub suur hotellile koduks olev stalinistlik pilvelõhkuja, vasakul pool teine vaksal, üle platsi kolmas raudteejaam ja kõikjal hoolimata kellaajast see lõputu suurlinna melu. Värske saabunu peaks vältima juba perroonil ohvreid otsivaid kullipilguga (liba)taksojuhte – linna ja tariife tundmata võib kõvasti vastu pükse saada (alla 1000 rubla ei võeta sind isegi jutule).

Kui aga juba sõiduks läks, siis tasub kindlasti kaubelda.

Massidega liikvele

Muuseas, Venemaal kehtib siiani reegel, et iga auto on vajadusel takso – ole vaid mees ja küsi! Selle asemel soovitan siiski rahvarohket, kuid maailma ühte mugavamat, suuremat ja loogilisemat metroovõrku, mis viib sind enam-vähem kõikjale selles megapolis. Ligi 200 jaamaga (millest kesklinna omad on marmori, maalide ja muude kunstiteostega rikkalikult kaunistatud) allmaaraudteed kasutab päevas kuni üheksa miljonit (!) inimest. Ka lennuki kasuks otsustanuil pole põhjust muretseda – Šeremetjevo õhuväravat ühendavad kesklinnaga pooletunnise intervalliga käivad elektrirongid, samuti liinibussid, millega saab lähima metroopeatuseni.

Hiigellinnas elab ametlikult üle 10 miljoni elaniku, kuid eeslinnades elavate ja Moskvas tööl käivate inimeste, illegaalse tööjõu ja külaliste tõttu võib selle rahvaarv küündida aga Hollandi omani (16 miljonit). Eestlastel, kes paarikümne aasta taguse piiride avanemise tõttu on laias maailmas juba palju reisinud, soovitan aga Moskva-reisi ette võtta paari sõbraga.

Foto: Denes Kattago

Tagasi NSVLi

Üksi ja esimest korda sinna rahvaste paabelisse sõites võib kultuurišokk suur ja ületamatu olla. Linn jätab küll pealtnäha petlikult euroopaliku mulje, kuid selle all on bütsantslik ja paljudele arusaamatu sügav, mõistmatu vene hing.

Kamba pealegi slaavi mentaliteedi-käitumismudeli ja vene keele tundmine tuleb seetõttu igati kasuks. Samuti reisile eelnev Venemaa telekanalite vaatamine, internetist kohalike reeglite lugemine jms, et nö õigele lainele saada. Kaasaegse Venemaa kohta on sobiv lektüür Jaanus Piirsalu “Kirjad Venemaalt”.

Foto: Denes Kattago

Kultuurikontaktid

Moskvalased on väga lahke rahvas ja nendega teatris, kohvikus või tänaval suheldes põrmustavad nad nii mõnegi meie koduvabariigis juurdunud (valdavalt negatiivse) arusaama Venemaast ja venelastest. Kaalutlevat eestlast võib see algul üllatada ja isegi jahmatada, kuid selline on vene hing – kui oled võitnud usalduse, siis sind armastatakse jäägitult. Inimesed on Moskvas väga lahked ja haritud, kultuurset inimest ei huvita poliitika, pronksiööd ja muu selline – sind võidakse vabalt pärast juhuslikku sundimatut tutvust lennult külla või järgmisel päeval kuhugi kontserdile-napsile-peole kutsuda.

Ja nendele kutsetele tasub kindlasti reageerida, sest Moskvas on näha, kogeda ja maitsta hämmastavalt palju – eelkõige asju, mida koduseks muutunud euroliit ning lääne kultuuriruum enam suurt ei paku. Venemaa pole ju ei Euroopa ega Aasia. Ja julgeoleku pärast ei tasu seal muretseda. Moskva on mõneti just Venemaa keerulise sisepoliitika tõttu üks turvalisemaid linnu maailmas: linnas on igal sammul militsionäärid, pisemateski kohvikutes turvamehed ja seda mitte paranoia pärast, vaid turvatunde tagamiseks.

Kindlasti soovitan külastada mõnd Moskva teatrit, sest teatavasti on vene teatrikool üks maailma hinnatumaid ja just selles linnas asuvad ühed parimad teatrid. Kui ka tönkate vene keelt vaid tavalisel tarbijalikul tasemel, pole ikkagi hullu – minge vaatama mõnd (vene) klassika tükki ning te ei pettu. Näiteks meie reisiseltskonna valikuks oli ööbimiskoha ja Arbati lähistel olev poeet Majakovski nime kandev teater Bolšaja Nikitskajal, kus etendati Gogoli “Naisevõttu”. Rosinaks oli samas majas asuv lokaal Majak.

Samuti oli põnev ümberkaudne kohvikute-kõrtside piirkond: šašlõkibaar U Nikitskih Vorot, Kvartira, Kabatšjok (“kõrtsike”, mitte segamini ajada köögiviljaga) ja paljud teised. Mis puutub aga kuulsasse vene balletti, siis sealsed piletid on üsna soolase hinnaga ja ka saada neid pole teab mis lihtne. Kel teatrihuvi pole, mingu mõnele tussovka’le (toores tõlkes – oleng) näiteks klubisse B2 või Gogolisse või kontserdile, sest iga nädal astub üles ridamisi kohaliku ja maailma tähtsusega esinejaid – see linn ju ei maga kunagi! Meie sattusime oma reisi ajal Billy Idoli sõule Olimpiiski spordihalli. Mugavaim viis tutvuda selles meeletus linnas toimuva meelelahutusega on www.afisha.ru.

Foto: Denes Kattago

Hea ja parem

Natuke söögist: sušisõpradele julgeks soovitada just üht Arbati algul olevat kohta. Need kala-riisirullid on Moskvas viimasel ajal trendiks kujunenud ning linnas leidub palju kohti, kus neid mekkida.

Kellele suši ei meeldi, siis tasub astuda mõnesse arvukatest muu rahvusliku varjundiga söögikohtadest, näiteks pakub väga maitsvat Vietnami sööki Vietcafé. Minu moodi kõike kohalikku eelistava reisilise saadaks vene moodi kiirsöögikohtadesse Mu-Mu (bistroo), Teremok (lugematu valik soolaseid ja magusaid pannkooke) või Jolki-Palki, kus saab soovi korral lunastada endale piiramatu juurdepääsu kuumale või külmlauale ja kõigele juua peale näiteks klassikalist vene kalja ja kisselli.

Ajaloo varasalv

Mööda ei saa minna lugematutest muuseumidest ja näitusesaalidest (arvuks vastavalt 169 ja 317). Ajaloomuuseumid on küll Nõukogude Liidu kahekümne aasta tagusest lagunemisest hoolimata endiselt nakatatud sovetipisikuga, mis aga lugenud ja ajalooteadlikku eestlast häirida ei tohiks.

Eriti paistab see silma Suures Isamaasõjas saavutatud võidule pühendatud hiiglaslikus muuseumis ja Võidu pargis. Giidi jutt ei erine suuresti Brežnevi ajal räägitust, kuid muuseumi väljapanek on maiuspala igale ajaloohuvilisele.

Omapärastest muuseumidest tasuks käia näiteks arhitektuuriliselt huvitavas juugendstiilis Maksim Gorki majamuuseumis, Moskva metroo või näiteks nõukogude mänguautomaatide muuseumis.

Kui maailma klassikat leiab lõviosast Euroopa pealinnadest, siis Moskvas saab seda näha Puškini-nimelises kujutava kunsti muuseumis. Louvre’is või Ermitaažis käinule ei paku see midagi ja kui parajasti huvitavat näitust pole, siis soovitan selle asemel pigem Tretjakovi galeriid.

Kahte hoonesse on kogutud vene kunsti paremik alustades Rubljovi aupaistet hiilgavate ikoonidega, tehes vahepeatuse Šiškini kuulsa hommikuse karudega männisalu juures ja lõpetades Deineka vaprate Petrogradi kaitsjatega.

Metropolist eemale

Moskva on vaieldamatult suur ööpäev läbi tukslev süda, kuid nagu New York pole USA ja Pariis pole Prantsusmaa, pole ka Moskva kogu Venemaa. Nii et kui tekib huvi, kuidas tegelikult seal riigis elatakse, või soovite lihtsalt veelgi suuremat nostalgialaksu, siis ärge pidage paljuks kas paaritunnist või tervet päeva võtvat elektrirongireisi kuhugi Moskva oblastisse, soovitavalt Vana-Vene lätete juurde mõnesse Kuldse Ringi linna http://en.wikipedia.org/wiki/Golden_Ring.

Meie valisime selleks tunnitee kaugusel oleva Ivan Julma omaaegse residentsi Aleksandrovi linnakese, kust igal sammul õhkub äratundmisrõõmu (ainuüksi rongisõit igast masti kauplejatega oli omaette elamus) – olgu tegu siis “Nõukogude” nime kandva tänavasildiga vanal puutarel või kohustuslike Lenini ja muude nõukogude kujudega.

Foto: Denes Kattago

Jõgi ja jalgpall

Lisaks tavalisele meeliülendavale uitamisele ja suurlinliku atmosfääri sissehingamisele, Vene köögi ja kultuuri nautimisele soovitan ka pooleteisetunnist laevasõitu mööda Moskva jõge, väljumised täistundidel Vene valitsushoone Valge Maja vastast hotell Ukraina esiselt kailt. Spordipisikuga ja soojal ajal seiklejatel tasub käia ära mõnel Vene jalgpalliliiga matšil. Kui rahvuslikke eelarvamusi pole, siis tunne on kordi võimsam Lilleküla omast – lihtsalt unustage, kes mängivad, ja nautige jalgpalli!

Vene-teemalise ja üldse igasuguse turistiträni soetamiseks sõitke metrooga Izmailovosse, kus on suur vene tarede stiilis putkadega jarmarka. Osta saab sealt kõike, alustades matrjoškadest, T-särkidest, plaatidest-filmidest ja lõpetades kasukate ja samovaridega.

Minge Moskvasse avatud südame ja sõbrakäega ning mis kõige tähtsam, ilma eelarvamusteta ja teid võetakse kuulsa vene külalislahkusega vastu. Toredaid inimesi on igal pool, rahvusest hoolimata. Ärge kartke idanaabrit ja käige seal ära!

(Estraveller 6/2010)