Mitu korda kaotatud ja tagasi võidetud paradiis
Troopilistes tormides, lakkamatus vihmas ja võimsates jõgedes on oma maagiline jõud. Khao Sok on Tai kuningriigi kõige vihmasem ja vesisem kant ning samal ajal ka kõige maagilisem. Maailmas lihtsalt on alles nii vähe sama metsikuid ja mitmekesiseid paiku.
Viimane jääaeg mängis suurt rolli Khao Soki kujunemises, ehkki jääliustikke seal kunagi polnud. Aga vee jäätumine mujal langetas merepinna alla ning jättis paljad mäed muude loodusjõudude kätte – sellele võlgneb Khao Sok tänu oma dramaatilise karstitopograafia eest. Sarnaseid paiku leiab veel Vietnamist Halongi lahest ja Hiinast Guilinist, viimase kuulsate mägede järgi on Khao Sokis ka paik, mille hellitusnimi on Väike Guilin.
Khao Soki rahvuspargi südameks on Cheow Lani järv ja seda igast küljest piiravad maalilised karstimäed.
Vihmamets ja selles elutsevad liigid on ühed vanimad maailmas, kelle püsima jäämise eest peab tänu võlgnema ilmselt sellele, et pikka aega ei käinud inimeste käsi Khao Sokis kuigi hästi. Raskesti ligipääsetavas metsas asuvas külas oli inimesi alati üsna vähe olnud, siis eriti väheks jäi inimesi pärast 1944.aastat.
Surnute küla
Aastal 1944 (Tai kalendri järgi 2487.aastal) tabas Khao Soki küla kohutav epideemia. Kes ellu jäid, põgenesid. Tühjaks jäänud küla sai tuntuks kui Ban Sop, Surnute küla.
Alles paarkümmend aastat hiljem, kui 1961. aastal alanud teeehituseks saabus metsa 1000 töölist, algas külas uus elu. Kõlab nagu õnneliku lõpuga lugu ühe küla jaoks, aga vihmametsas end vahepeal väga muretult tundma hakanud loomi metsa- ja teetööliste ning tänu uuele maanteele ka metsaveoautode saabumine ei rõõmustanud.
Küttimine ja metsaraie läks paradiisis käima ennenägematu hooga.
Abi kõige ootamatumast kohast
Ent abi elevantidele, makaakidele ja haukuvatele hirvedele tuli kõige ootamatumast kohast – kommunistidelt. 1970ndatel olid Tai tudengid frustreeritud ebaõnnestunud katsetest tuua mingitki ratsionaalset muutust poliitikasse, paljud liitusid mässuliste kommunistide rühmadega ja põgenesid Khao Soki mägedesse.
1975. ja 82 aasta vahel hoidsid grupid neid alasid oma kontrolli alla ja sellele võitluäsvljale ei julgenud siseneda keegi – ei metsafirmad, ei salakütid. Ehkki esialgne eesmärk oli olukorda lihtsalt hoida, kujunes nende tegevus väga tähtsaks looduse kaitsmisel. Tudengite salgad jäid mägedesse aastateks, koopad olid nende kodu, kasvatasid riisi, sidruneid, beetlipähleid, kohvi ja sigu ja kanu – ja järgisid rangelt korraldust mitte kunagi ühtegi metslooma lasta, sest püssipauk oleks reetnud nende asukoha armeele. Mootorsae käima tõmbamine oli samuti välistatud. Sama kehtis ka armee tehtud laskude ja asukoha kohta, nii et loomad võisid end jälle end oma metsas hästi tunda.
Need 170 “kommunisti” kaitsesid Khao Soki paremini, kui keegi enne või pärast seda suutnud on. 1980. aastal sai Khao Sokist rahvuspark. Ka riigi juhtimises toimus muutus ning mägedes varjunud inimesed hakkasid koduküladesse-linnadesse tagasi pöörduma.
Järve ümbritsevatest mäetippudest on kõrgemad tipud on 900 meetrit ja alailma uttu mässitud.
Uputatud külad
Mitte igas riigis pole võimalik keset rahvusparki ehitada hüdroelektrijaama ja selle jaoks paisutada jõgi 165 km² suuruseks järveks (näiteks Peipsi on 2611 km²), ujutada üle 1000 inimese koduks olev org keset vihmametsa ning sundida inimeste kõrval kolima ka elevante, hirvi, pühvleid, paaviane.
Aga Tais oli see aastal 1982 täiesti võimalik ja kuningas ise käis oma 60.sünnipäeva puhul avamas tammi, mis tekitas Cheow Lani järve, mis praeguseks Khao Soki rahvuspargi nii igiomane osa on, et selleta ei kujutaks parki ettegi.
Mitukümmend kalaliiki hukkus seisvas vees, loomade “ümberkolimisoperatsioon” oli samas üsnagi edukas. Ning tasapisi hakkas taastuma normaalne elu järvel. Ehkki Cheow Lani järve sünni kohta käivaid küsimusi üritavad kõik vältida. Lihtsalt nii piinlik on.
Mitte kõik tuhandest inimesest ei olnud valmis ümber asuma riigi pakutud maale. Osad neist ehitasid endale uued ujuvad külad vanade kodude kohale.
Keset järve välja turritavad kuivanud puud on mäletsus kunagisest vihmametsast.
Elu järvekülas pole kuigi stressirohke. Kasvatatakse ja püütakse kalu, mida rahvuspargis asuvad hotellid hea meelega ostavad. Lapsed saadetakse esmaspäeval koolipaadiga kooli ja tuuakse reede õhtul tagasi.
Külapoe kaubavalik on äravahetamiseni sarnane nende poodide omaga, mis Lätis Eesti piiri äärde jäävad.
Rahvuspargi külalised saavad elada siiski hulga mugavamalt, ehkki ka kõik kuusteist majutusasutust, mis pargis tegutsevad, on parvmajadele ehitatud.
500 Rai Floating Resort on neist külastajate poolt kõige kõrgemaid hinnanguid saanud ja põhjusega. See ei ole viietärni luksuskuurort. See on loodusega harmoonias elav miniküla, kus on tehtud kõik selleks, et külastajal oleks mugav ja huvitav ning samas hoolitsetakse ka selle eest, et loodusele kahju ei sünniks.
Parvhotelli 500 Rai külalised saavad otse oma toast paati hüpata.
Tai kõige ilusamad päikesetõusud
Päevad järvel algavad vara – keegi lihtsalt ei taha maha magada imelisi päikesetõuse. Mõned imetlevad seda läbi akna voodist tõsmata, teised juba järvel kajakiga esimest sõitu tehes.
Vihmametsas – nagu nimigi ütleb – sajab vihma, ettearvamatul ajal ja ettearvamatus koguses. Ent see on soe vihm, mis ei sega ei mootorpaadiretki ega parimat võimaliku viisi pargi avastamiseks – kajakiga vaikselt mööda vett liuglemist ja mõnes kuueteistkümnest järve äärde jäävas hotellis aegajalt kohvipeatuse tegemist.
Päikeseloojang on teine päeva kõige imelisem hetk. Mööda Cheow Lani järve mootorpaadiga päikeseloojangu eel ringi sõitmine on niigi suur elamus, ent suu võib sõna otseses mõttes lahti vajuda, kui saate aru, et see hele laik kaldal bambusevõsas, mis kõrvu ja lonti liigutab, on tõepoolest valge elevant. (See, et valge elevant päris elus määrdunud roosakas on, ei vähenda vaimustust tõepoolest kraadi võrragi). Õhtu saabudes tulevad loomad metsast järve äärde joogikohtadesse ning turvalised kohtumised džunglielanikega on garanteeritud.
Ööd on paradiisis vaiksed. Need on looduse kuulamiseks, taevast tähtede kokku lugemiseks ja iseendaga olemiseks.
