Mis vahe on jõuluvanal ja sinterklaasil ja miks 1. jaanuaril jääkülmas Põhjameres kükitatakse? Hollandis elanud Laura tutvustab tulbimaa eriskummalisi pühadetraditsioone
Hollandis elades ja õppides muutus mu maailmapilt paljuski. Esiteks on hollandlased väga avatud ja otsekohesed — kui neile miski ei meeldi, ütlevad nad selle otse välja. Kui Eestis sõidab enamus inimesi ühistranspordis vaikuses ja kuulab klappidest muusikat, suhtlevad hollandlased alati üksteisega ning on täiesti normaalne, et isegi võõrad inimesed hakkavad omavahel eraelulistel teemadel arutlema.
Hollandis on põhiliseks liiklusvahendiks jalgratas, nad sõidavad rattaga absoluutselt igal aastaajal ja iga ilmaga. Üks põhjus, miks seal nii palju ratastega sõidetakse, on rongi- ja bussipiletite suur kallidus. Seetõttu on igal koolil oma rattaparkla, kus igapäevaselt pargib umbes 800 ratast ja väga raske on pärast koolipäeva enda ratast üles leida. Lisaks on pea igal koolil olemas oma töömees, kes vajadusel parandab õpilase ratta koolipäeva jooksul ära.
Lapsed alustavad Hollandis kooliteed juba 4-aastastelt ja 12-aastaselt jagab klassijuhataja nad taseme järgi erinevatesse klassidesse. Tavaliselt lõpetatakse kool umbes 18-aastaselt ning umbes 15-16-aastaselt minnakse kooli kõrvalt ka esimest korda tööle.
Hollandlastel on üks lihtne, aga armas traditsioon, millest ma Eestis olles väga puudust tunnen. Seda traditsiooni kutsuvad nad thee drinken met familie ehk igaõhtune teejoomine koos perega. Me istusime igal õhtul perega umbes tunnikese diivanil, jõime teed, rääkisime juttu ja mängisime lauamänge. Eestlastel on liiga kiire elutempo ja perega igaõhtust niisama koosveedetud aega ei ole.
Hollandlased jõule ei tähista, kuid neil on sinterklaas, kes näeb minu jaoks välja nagu jõuluvana, aga kui seda hollandlastele mainida, pahandavad nad väga ja hakkavad loetlema erinevusi. Sinterklaasil on näiteks kaasas ka abiline Zwarte Piet ning sinterklaas saabub juba 5. novembril suure paraadi saatel Hispaaniast laevaga. Lisaks joostakse 1 .jaanuaril vähemalt 25 000-kesi, oranž tutimüts peas, Põhjamerre, et teha ära aasta esimene suplus. Selle traditsiooni mõte on alustada uut aastat värskelt ja uuelt lehelt, et vana aasta patud jätta jääkülma vette. Hollandlased kutsuvad seda nieuwjaarsduik`iks, mis tähendab uue aasta suplust. Kõik osalejad jooksevad rinnuni merre ja siis kükitavad, et hetkeks oleks näha vaid oranži tutimüts. Pärast suplust pakutakse kõigile suppi, mis sarnaneb meie hernesupile. Traditsiooni algatajaks oli üks Hollandi sukeldumisklubi 1960 a.
Kui enne vahetusaastale minekut teadsin vaid, et kunagi tulevikus tahaksin välismaale ülikooli minna, siis nüüd tean, mida tähendab minna teise riiki, mille keelest, traditsioonidest ja kommetest pole õrna aimugi. Vahetusaastal käimise parim omadus oligi, et mind ootas vahetuspere, tugiisik ja kohalik õpilasvahetusprogrammi esindaja, kellelt sain alati tuge. Omal käel välismaale õppima minnes mul sellist tuge poleks ja kõikide murede ja rõõmudega oleksin üksi. Ka keele õpib vahetusaastal vahetusperes elades mõne kuuga ära, sest kogu elu su ümber toimub teises keeles.
Õpilasvahetusprogramm avas mulle ka ukse maailma, sest oma vahetusaasta jooksul reisisin ma nii oma vahetusriigi siseselt kui ka väljaspool. Lisaks õppisin paljude erinevate kultuuride kohta ka teiste vahetusõpilastega vesteldes. Ma suhtlen nende kõigiga siiani, kuigi elame nüüd eri riikides.
Mis on YFU?
YFU Eesti põhiväärtuseks on tegutseda sellise ühiskonna nimel, mis on tolerantne erinevate inimeste ja kultuuride vastu. Selle missiooni elluviimiseks toob YFU erinevate kultuuride esindajad kokku olukorras, kus üksteise mõistmine ning toetamine on kõige olulisem — peres. Pakkudes noortele võimalust elada ja õppida uues kultuuris ning peredele võimalust kutsuda oma koju noor inimene mujalt maailmast, kasvab inimeste empaatiavõime. 28 tegutsemisaasta jooksul on Eestist vahetusaastal käinud pea 1600 õpilast ning 550 noort välismaalt on saanud elada Eesti peredes.
Kuidas YFU-ga välismaale gümnaasiumisse minna, vaata nende kodulehelt.
