Meigo Märk - 8050 kilomeetrit jalutades

 (1)
Meigo Märk - 8050 kilomeetrit jalutades
Meigo Märk

Üks aasta seikluse 2015 kandidaate oli Meigo Märk, kelle „jalutuskäik“ ümber maakera sai alguse 2014. aasta mais ning lõppu veel ei paista.

10. mail 2014 oli minu elus üks väga eriline päev. Tallinna vanalinnas Adamson-Ericu muuseumis toimunud kontserdil esitas ansambel Tuli Taevast minu komponee-ritud heliteost „Avar maastik“. Järgmise päeva õhtul alustasin Tallinna Laagri bussipeatusest jalutamist mööda Virtsu maanteed Lihula suunas. Kasutamata kor-dagi autot, bussi ega ratast, jalutasin kogu õhtu ja kogu öö. Jalutasin ka kogu järgneva hommiku ja pärastlõuna. Olles jalutanud 22,5 tundi ja 88 kilomeetrit, pistsin oma vägagi väsinud ja valutavad jalad Kasari jõkke.

Olin varasemalt mitmele lähedasele sõbra-le maininud, et soovin reisida jalgsi ümber maakera, milleks võib mul kuluda isegi kuni kümme aastat. Nüüd olin alustanud selle suure unistuse elluviimist. Samuti olid väga toetavad minu isa Margus, ema Marje, õed Kristi ja Kadi ning vanaema Endla. Neilt kõigilt tundsin ühtset sõnumit: mine!

Seotud lood:

Täna, 1 aasta ja 10 kuud hiljem kirjutan siin Nepalis lühikese kokkuvõtte sellest, kuidas ma jalutasin 8050 kilomeetrit läbi 14 riigi, ööbides ja elades rohkem kui 120 kodus.
Esimese 14 jalutamispäevaga läbisin 345 kilomeetrit marsruudil Tallinn-Lihula-Pärnu-Riia. Jalutamist alustades oli mul vähem kui kümme eurot. Selle raha eest ostsin mitu leiba ja halvaad, kuid sõin ka rohkelt maantee ääres kasvavaid kevadi-selt rohelisi hapuoblikaid. Joogivett sain kaevudest, bensiinijaamadest ja paarist kodust. Hakkasin kasutama globaalse veebilehe CoachSurfing.com (sohvasurfa-mine) abi, mis ühendab rändureid ja maju-tajaid. Samuti alustasin selle hullumeelse jalutamise jäädvustamist blogileheküljel www.meigomark.blogspot.com.

Soe poolehoid ja toetus

3. juunil 2014 kirjutas uudisteportaali laanlane.ee reporter Tarmo Õuemaa minust artikli pealkirjaga: „Lihula poiss läks jalgsi Riiga ja astub Kreeka poole“. Pärast sellist esimest meediatähelepanu hakkasid inimesed saatma mulle väga positiivseid sõnumeid, kuid ka rahalisi toetusi. Paljud saatsid 2, mõned 20 ja üksikud koguni 200 eurot. Kasutamata mitte kordagi autot, bussi, ratast, rongi ega lennukit, jalutasin peale Eesti veel läbi üheksa Euroopa riigi: Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Ru-meenia, Serbia, Bulgaaria ja Kreeka.

4 kuud ja 2800 kilomeetrit

Meigo Märk


12. septembri (2014) õhtuks olin jõudnud mereäärsesse Kreekamaa linna nimega Ierissos. Olin jalutanud Tallinnast täpselt neli kuud ja läbinud jalgsi 2800 kilomeetrit. Nelja kuu jooksul olin igapäevasest jalutamisest puhanud kokku 20 päeva. Seega keskmiselt läbinud päevas 28 kilomeetrit.Mäletan selgelt seda hetke, kui kõndisin Kreeka mägedes ja äkitselt hakkas ühe mäekurvi tagant paistma meri. Silma-piirini avar meri – mereõhk ja meretuul. Viimati nägin merd kolm ja pool kuud tagasi Riia lähedal, Läänemerd. Nüüd olin jõudnud Kreekasse Egeuse mere äärde. Olin jalutanud läbi Euroopa.Jõudnud Kreekasse, alustasin esimest pikemat kahenädalast puhkust. Kreekas kohtusin ka oma ema Marje ja õe Kadiga. Koos õega vallutasime kolme päevaga Kreeka kõrgeima mäe Olümpose Skála tippu. Tundsin kindlalt, et ma tahan ja suudan seda ainult jalgsi rändamise elustiili jätka-ta. Hakkasin tegema vajalikke ettevalmis-tusi, et jalutada läbi siiani minu rännaku kõige suurema ja tundmatuma riigi, Türgi. Minuga koos oli 16-kilogrammine selja-kott, veekindel telk ja trompet. Suures seljakotis oli võimalikult vähe riideid, magamiskott, kaks raamatut, märkmik, kirjutamisvahendid, väike laptop, väike kaamera, mobiil, mp3-mängija/lindistaja koos kõrvaklappidega, mõned juhtmed, mõned tillukesed heaendelised kingitused lähedastelt inimestelt, pesemisvahendid, väike rätik, väike sinine niidikera koos nõelaga, kokkupandavad käärid, Euroopa paberkaart, pass ja rahakott. Tavaliselt veel lisaks 1–4,5 liitrit vett ja mõni kilogramm süüa. Euroopas ööbisin kokku 17 kodus. 80–85 ööd magasin minuga kaasas olevas telgis teede lähedal põõsaste vahel metsatukkades. Üksikud ööd olin ka mõnes odavas hotellis või hostelis. Pärast 2800 km pikkust jalutamist olin ära kulu-tanud kolm paari jalanõusid ja kaotanud kehakaalust 3,5 kilogrammi.Üheks põhilisemaks toiduks olid kõige suurema energiasisaldusega väikesed abilised – erinevad pähklid ja seemned. Samuti palju puu- ja köögivilja, leib, halvaa ja šokolaad. Lisaks tarvitasin ka loodus-likke vitamiine ja mineraale. Siinkohal on ehk oluline ära märkida, et viimased kaheksa aastat olen olnud taimetoitlane ega ole söönud väiksematki tükki liha, kala ega muna. Kogu elu jooksul olen kokku suitsetanud kaks sigaretti.

Läti ja Leedu

Lätis ööbisin kolmes kodus. Parandasin käsisae, trelli ja kruvidega ühe maja ees oleva trepi, kogesin Läti sauna, nautisin Läänemerd, imelist kodust salatit ja šoko-laadikooki ning Riia vanalinna. Leedus öö-bisin kahes kodus. Kaunase linnas andsin koos teiste muusikutega ühe kunstinäituse avamisel kontserdi. Poolas ööbisin neljas kodus. Ühel päeval kohtasin keset suurt põldu kahte hüljatud koerakutsikat, kelle tervis oli meie kohtumise hetkel väga kehv ja kes asusid lähimatest küladest rohkem kui 15 km kaugusel. Andsin neile hulga vett ja süüa ning leidsin neile kahe päeva jooksul uued hooldajad. Koos suure Bug ’i jõega tähistasin 26. juuni õhtul esimese 1000 km täitumist Tallinna piirist. Rändasin läbi väiksemate Poola külade. Lublini linnas kohtusin ühe noore neiuga, kes oli õnnetuse tõttu viibinud mitu kuud haiglas. Mõned arstid ütlesid talle, et ta ei hakka enam kunagi kõndima. Kuid neiu arstide juttu ei uskunud! Meie kohtumise päeval oli ta jalutanud üle 20 km. Poolas vaatasin interneti vahendusel otseülekannet Tallinnas toimuvast laulupeost. Mitu päeva jalutasin väikestel metsateedel.

Häpiga koos edasi

Kaaslane Häppi.


Slovakkias ma üheski kodus ei ööbinud. Läbisin riigi põhjast lõunasse viie päevaga. Kahel korral tahtsid mustlasgrupid eri paikades mind röövida, mis neil siiski ei õnnestunud. Pärast suurt äikesetormi leidsin ühelt teeäärselt põllult väikese kassipoja, kes oli lähimast külast 9 km kau-gel. Haarasin ta endaga kaasa ja järgmisel päeval leidsin Borsa küla poes talle uue hooldaja.Ungaris olin ainult ühes kodus. Väljunud Ungari suuruselt teisest linnast Deb-recenist, kohtasin maantee ääres kuldse karvaga noort emast koera. Ta oli väga näljane – andsin talle süüa ja juua. Noor koerake hakkas mulle järgnema. Esimese kahe koos oldud päevaga õpetasin talle, kuidas sirgjoones maanteel jalutada. Panin uuele kaaslasele nimeks Häpi, ingliskeel-sest sõnast happy (’õnnelik’). Häpi jalutas minuga kokku kümme päeva, üle 250 km ja ööbis minu telgi kõrval üheksa ööd. Igal hommikul, kui telgist väljusin, oli Häpi väga õnnelik ja hüppas mind rõõmsalt kallistama. Temaga koos ületasime ka Ungari-Rumeenia piiri, kus piirivalvurid küsisid looma passi, mida mul muidugi ei olnud, kuid Rumeenia muhedad piirival-vurid lasid mind siiski muiates üle piiri. Koerake Häpi ei küsinud ega kahelnud kordagi, et kuhu me läheme. Me lihtsalt läksime ja läksime ja läksime väga elu-rõõmsalt koos! Leidsin talle püsiva kodu hoolivate inimeste juures ühes Rumeenia linna loomakliinikus. Timișoara suures linnas magasin kesklinna pargis koos teiste kodutute inimestega, kes tundusid mulle vägagi huvitavad olevat. Rumeenias Timise jõel täitus 2000 km jalutamist.Serbias elasin kahes peres ja ühe öö lubas üks lahke õigeusu preester mul telkida kiriku hoovis. Veliki Popovići külas jõin palju kohalikku õlut. Andsin intervjuu ko-halikule telekanalile. Jalutasin nädal aega 35-kraadises kuumuses, ujusin Doonau jões, olin tunnistajaks suuremate mägede algusele ja jalutasin kolm päeva väikes-tel külateedel. Bulgaarias jalutasin eriti väikestel mägiteedel, kus mul lõppes otsa toit. Kolm päeva toitusin tee ääres oleva-test õuntest, ploomidest ja mägioja veest. Nägin Balkani suurimaid Rila mägesid, jalutasin vihmaga eriti kitsal mägimaan-teel, kus juhtus suur liiklusõnnetus. Kreekasse sisenesin jalgsi 4. septembril 2014. Külastasin Athose poolsaart, kuhu mitte ükski naine ei tohi minna. Ööbisin kolmes kodus. Vallutasime koos õe Kadiga Olümpose mäge, kus kohtusime väga huvi-tavate inimestega. Sain veeta ka kvaliteet-aega koos oma ema Marjega. Komotini linnas täitus 3000 km jalu-tamist. Ööbisin ühes pargis, järgmine hommik andsin samas pargis intervjuu kohalikule ajalehele. Sõin paari nädala jooksul ära 5 kilogrammi šokolaadikreemi. Jalutasin kolm päeva õndsas üksinduses mägistel Kreeka teedel.

Poola toit.