Roomast 33 km kaugusel asuvat Mazzano Romanot on tihti segi aetud Lombardias Brescia provintsis asuva Mazzano-nimelise hulga suurema linnaga. Isegi Eesti mõistes väike linn on alguse saanud Anguillara perekonna parunilossi ümber 15. sajandil tekkinud suuremast külast. Piirkond on siin mägine (linnake asub 200 meetrit üle merepinna), mistõttu ümberkaudsetes nõlvakutes leidub palju koopaid. Koobaste olemasolu on viiteks, et siinkandis on elatud neoliitikumist saati ja kui koobaste sisse piiluda, siis võibki veenduda, et keskajal on koobaste asukad oma elamise kivimüüridega ära jaganud. Umbes nii, et Paolole saab koopasuu poolne osa ning Giannino ja Domenico jagavad ära tagumise osa.

Paruniloss asub Mazzano Romano kõrgeimas tipus, kaljusel künkal ja on ümbritsetud paari sammu laiustest tänavatest. Nendel tänavatel on end sisse seadnud kunstnikud ja kirjanikud mitmelt maalt.

Sattusin alguses linnakesse hilisõhtul, buss pani mind kiriku ja linnavalitsuse vahelisele keskväljakule maha ja loomulikult ei orienteerunud ma selle linna struktuuris algul üldse. Kohalike sõbralike juhatuste järgi tuli mul siis kõrgest lossimäest üles rühkida; see on vältimatu teekond ka nende jaoks, kelle sooviks on tutvuda Mazzano Romano aaretega.

Parunilossiga meestelinn

Olles elanud Mazzano Romanos ligi kuu aega, saan ka vastata küsimusele, mis koht see selline on. Iseloomustavaimaks aspektiks on selle koha tuntus meeste linnana. Mehed kogunevad baarikeste ette suitsu tegema, seal arutatakse lõppematult igasuguseid teemasid, võttes selle juurde ühe või teise grappa piccolo.

Naised töötavad väikelinnas põhiliselt poemüüjatena ning varahommikul võib neid näha tööle tõttamas, eriti mäekesest üles või alla ruttamas. Paljud leiavad tööd ka Roomas, mistõttu hommikuse Rooma bussi peal on linnaelanikke näha õige palju. See on nagu aamen kirikus: igal hommikul punkt kell 9 (aga ilmselt varemgi) läheb Roomasse pungil täis buss töötajatega.

Buss sõidab frutteria ette ja alustab oma teekonda kalmistu kõrvalt linnast välja. Transpordivahendit nimetatakse vaid tinglikult Rooma bussiks, sest see sõidab vaid Rooma äärelinna tööstusrajooni Saxa Rubrasse, kust rongiga kesklinna edasi saab.

Mazzanolased (it. mazzanesi) kõnelevad mazzano murrakut, ei karju, liigutavad aeglaselt ja peavad end ülal väärikalt.

Kuid õhtuti on naiste osaks valdavalt kolm tegevust. Nendeks on estetica, aerobica ja palestra, mis tähendavad vastavalt jumestust, rütmivõimlemist ja tantsu. Sellepärast on eesti naised itaalia naisi isegi kadestanud, sest nii mõnestki Mazzano Romano keskaegsest majast kostab õhtul kella kuue ajal (peale lõunapausi) hoogsat muusikat, aknad on lahti ning kardinateta ja nii võivad uudishimulikud möödujad näha sealseid kaunitare oma puusadega vehkimas.

Linn, mille saab läbida mõne minutiga

Toitlustuskohad on selles Itaalia linnakeses iseäranis hinnas. Üks päris hea söögikoht on vanalinna kitsal põiktänaval. Siinkohal oleks küll õigem väljendus vanalinna asemel vanaküla, sest selle peatänavad jookseb juba paari minutiga läbi. Restoran avab oma uksed hommikul kell 10‒11, kella ühest kella viieni peetakse pausi nii nagu kogu linnas (asjaolu, millega põhjamaalasel on raske harjuda), pärast seda aga läheb lahti ööelu.

Mis siit siis saada on? Näiteks spaghetti või keedetud värske kartul päikesesalsa ja riivitud basiilikuga, lisaks veel mitmekesise sisuga salatikesi (insalatina). Seitsme euro eest oled seega kätte saanud rõhuva enamuse päevasest kaloritarbest. Itaallasele läheb väga korda, kui tema toitu kiidad, siis ta punastab, ajab pöidla püsti ja kipub kallistama, eriti kui kohtuda temaga mõne aja pärast hoopis näiteks suitsuputka ees.

Reisumehele rõhutatakse ikka, et kui oled juba Roomas, siis käitu nagu roomlane. Siin aga vastandutakse veidi roomlastele. Sellepärast tuleb ka kohalikke kombeid mõista ja aktsepteerida seda, et Mazzano Romano restoranis ei küsita su käest, mis jooki sa toidu kõrvale tarvitad, vaid millist veini. Nii juhitakse sind delikaatselt kohaliku kuulsa valge veini juurde.

Soov tuleb esitada ettenähtud vormis

Hoopis teistlaadi elu elatakse linnavalitsuses ja sellele alluvas raamatukogus. Itaalias ei sea kommunaalvõim asjatuid tõkkeid iseenda ja kodaniku vahele. Sa võid kommunaalvõimu ruumikas rotundikujulises eeskojas (Itaalia valitsushooned näikse enamasti kopeerivat Pantheoni ehitusstiili) oodata pikalt ja mitte keegi ei ütle, et kodanik, mis teil vaja on. Turvakaalutlusi kohalikul võimul ei ole, aga võim on indifferentne kodanike murede vastu; muidugi tuleb oma soov ka ette nähtud vormis esitada. Sel juhul võetakse midagi ette.

Kohalikus raamatukogus vormistati mind kiiresti lugejaks. See oli ainus viis internetti pääsemiseks, sest ma polnud sõlminud lepingut kohaliku võrguteenuse pakkujaga. See tuleks aga kindlasti teha, kui soovid elada mitte Roomas, vaid mõnes väikelinnas või külas. Vastasel juhul jäädki sõltuma teiste inimeste suvast ega pääse internetist oma kirju vaatama.

Raamatukogu oli lahti nii vähe kui võimalik. Ette oli nähtud töö kolmel päeval nädalas, aga päevade arv nädalas venis tihti ühele. Ka lahtiolekutunde sai igasugustel ettekäänetel lühendada. Kohalik teenindaja (kuigi ta ei teenindanud) oli erakordse iluga daam, kes leidis alati põhjused, miks ei saanud turist tulla oma läptopiga Wifit kasutama: donna on munitsipaliteedis; töömehed kopsivad koridoris; teisipäeviti on kiriku ees platsil suur turupäev. Või raamatukogu ei saa töötada, kuna inimesed lärmavad akna taga.

Töömehed kopsivad!

Mäletan, et kord tulin mõni minut enne lõunast mezzogiorno-aega (raamatukogus lõunapaus ei kehtinud) raamatukokku. Donna oli mul sõjakalt vastas, käed puusas: me sulgeme viie minuti pärast. Põhjus: töömehed kopsivad koridoris!

Aga seal ei kopsinud muidugi mitte ükski hing. Seal oli üks tolmune ja katkine tool, millel sai istuda ja tööd teha, kuna WiFi levis ka sinna. Juba järgmisel päeval oli see tool sealt diskreetselt ära koristatud: sulle ei olnud jäetud mitte kui midagi internetis olemiseks. Raamatukogusõda kestis Mazzano Romanos veedetud kogu lõbusa aja. Oli vähemalt, millega oma päevi sisustada!

Linnakeses veedetud viimase nädala jooksul külastas mind Soome suursaadik Roomas Petri Tuomi-Nikula oma abikaasaga. Suursaadik ei olnud Mazzano Romanos varem käinud. Näitasin talle kirjanike maja rõdult avanevat mäekülge. Suursaadik andis mulle kasuliku teadusalase kontakti. See oli üks ilusamaid kohtumisi.

Loomulikult oli kahju lõpuks viimast korda Saxa Rubra bussi peale astuda. Lohutuseks ostsin bussipeatuse juures asuvast poest omale ühe ciabatta. Ja nagu ma kartsin, osutus see nii kõvaks, et sellega oleks tahtmise korral saanud peatuses paikneva prügikasti purustada. See oli kõigi nende ciabatta'de ühine häda. See linn tunneb värsket saia ainult varahommikuti. Kuid hoolimata sellest tasus reis Rooma-lähedasse väikelinna ette võtta.