Matkapäevik: trollidemaalt saab valgete ööde ajal energiat laadida


Matkapäevik: trollidemaalt saab valgete ööde ajal energiat laadida
Matk Prekestolenist (270 m) Lysefjordi mäe platoole ookeani kohal (604 m).Foto: Ülo Kangur

Trollidemaa Norra pakub imelisi vaateid ja erinevaid maastikke, samuti kahe ookeani hingust fjordide kallastel. Just sellistes mägedes, kus pinnareljeef muutub väga kiiresti, saab palju energiat.

Jaanipäeva paiku - enne ja pärast suvist pööripäeva saab valgete ööde lummuses endasse ohtralt vaimset energiat laadida. Matkapäevik kirjeldab kogemusi mägede ja fjordide läbimise järjekorras matkajuhtide silmade läbi Norra auto-jalgsimatka päevikus.

3.juulil jõuame Preikestoleni vaateplatvormile fjordi kohal

Alustame tõusu 207 meetri kõrguselt (merepinnast) parklast algaval tugeval rajal, mis lookleb puude vahel aina kõrgemale. Siin liigub palju rahvast - nagu rahvamatkal. Peagi hakkab aga tugev vihmasadu.

Matkajaid see ei peata: vihmakeebid peale ja edasi. Meie ees liiguvad 11-aastane Ken ja alpinist-lumeleopard Helme. Üleval on ühes kohas julgestustross. Alla vaadates haigutab seal vaid tühjus... jätkame tõusu võiduka lõpuni. Lõpus, vaateplatvormil puhkab peaegu paarsada inimest.

Tüüpiline telkimiskoht Kvamskogeni puhkekohas. Foto erakogust
Seotud lood:

Naudime ilusaid vaateid Lysefjordile ja ka kaugemale, näiteks Atlandi ookeanile. Preikestoleni (Kantsli) kalju asub Rogalandi maakonnas ja langeb 597 m kõrguselt Lysefjordini.

7. juulil mandri-Euroopa suurimale liustikule (480 ruutkilomeetrit)

Kell 5:45 alustame neljakesi tõusu Lodalskapa mäe suunas. Eilne liikumistee luure näitas, et eratee lõpus olevast parklast, mille lähedal me telgime, vaid veidi kõrgemal asub farm (585 m) koos Bodalsateri alpilaagriga. Sellest viibki rada Bodalsbreeni liustikule.

Enne liustikukeele avanemist vaevakaskede vahelt hargneb rada vasakule üle korraliku silla Lodalskapa mäe suunas, kahe kose vahele. Meie eesmärk – Lodalskapa mägi on udus ehk pilvedes.

Lodalskapa mägi (2083 m) on mandri-Euroopa suurima liustiku – Jostedalsbreeni (Jostedali liustiku) kõrgeim punkt. Mõned firmad pakuvad selleni jõudmiseks giidiga retke. Liustik asub Lõuna-Norra läänerannikul Sogn og Fjordane maakonnas. Liustik kuulub Jostedalsbreeni rahvusparki, mis asutati 1991. aastal.

Kiireim tee Lodalskapale algab Bodalsateris 585 meetri kõrgusel. Siin on ka väike alpilaager. Jääõppusi tehakse tavaliselt Bodalsbreeni liustikul tõususuunas. Rada viib üle silla kahe kose vahele, kus algab järsem tõus suurte kivide vahelt üles Brattebakkeni mäkke.

Rada jätkub üle Bohrsbreeni liustiku Lodalskapa edelaribile Staleskari lähedal. See on tavaline sisenemispunkt Lodalskapa’le. Liustikul on tavaliselt suve algul ohutu lumi. Kuid köis ja kassid võiksid ikka kaasas olla. Smattene jääkosk on teine populaarne tee liustikule.

Kahe kose vahel tõuseb rada järsult üles, loogeldes serpentiinides aina kõrgemale. Kivist tuurid aitavad rada leida. Tagasivaates paistavad all orus meie telgid ja alpilaager. Kose kohal suruvad madalad kaljud raja kokku, seal kitsuses on ka vihik postkastis tippuminejate jaoks. Kirjutame meiegi kell 9 sinna oma nimed.

Võsast välja jõudes muutub aga ilm oluliselt halvemaks: puhub tugev tuul ja nähtavus hakkab kaduma. Paneme soojad riided selga, kassid alla ja liigume piki liustikku köisseongus. Peagi, umbes 1600 meetri kõrgusel oleme sunnitud aga hoopis tagasi pöörduma, sest tuul muutub lausa tormiks ja nähtavust pole enam ollagi. Trollid on meie peale kurjaks saanud! Miks?

Laskudes vaatame rajast kõrval asuvat külmunud järve. Foto: Ülo Kangur

Tagasiteel vaatame rajast laskumissuunas paremal pool veel külmunud järve ja jälgime eemalt Bodalsbreeni liustiku keelel toimuvaid jääõppusi ning olemegi kella kaheks tagasi oma laagri telkide juures.

9. juulil: tõus Norra kõrgeimasse tippu

Galdhopiggen asub Norra kõrgeimas osas Jotunheimi rahvuspargis (tõlkes "Hiiglase kodu"). See on Norra ja Põhjamaade kõrgeim tipp (2469 meetrit), vaid 5 meetrit kõrgem kui lähedalasuv Glittertind. Tegemist on ilmselt Norra populaarseima mäetipuga just oma märgilise kõrguse tõttu ja pealegi ei vaja see Norra rekordmägi mägironija kogemusi. Kolmel küljel asuvad küll liustikud, kuid ida suunast Spiterstulenist saab nendel turnimata üles.

Palju aastaid norralased ei teadnudki, et Galdhopiggen on nende kõrgeim tipp. Kõrgeimaks peeti hoopis Snohettat. 1844. aastal tegi geoloog ja mägironija Baltazar Mathias Keilhau kaks edutut katset jõuda Galdhopiggeni tippu. 1850. aastal aga siiski jõudsid kolm meest Lom’ist mäe otsa: giid Steinar Sulheim, õpetaja Arnesen ja kirikumees Flotten.

Praegu alustab enamus matkahuvilisi tipuvallutust põhja poolt, Jyvasshytta hotellist ja suvesuusakeskusest, mis asub 1840 meetri kõrgusel. Sealt sellepärast, et kõrguste vahe on oluliselt väiksem kui ida pool. Põhiline osa matkajatest liigub mägigiidide juhtimisel ehk tasulise teenusega ja ületab liustiku köisseongus turvaliselt liikudes.

Suusanõlvad on siin avatud aastaringselt, kuid suvel, eriti pööripäeva paiku on pideva päevavalguse tõttu see eriti lummav. Ja norralaste seas on suvesuusakeskused väga populaarsed.

Mõni aasta tagasi käisime ka meie siin suusatamas. Tõusime laugel mägiplatool 1840 meetri kõrgusel paiknevasse Juvasshytta turismi- ja suusakeskusesse (turisthytte) päris hilja, kella 22 paiku. Viimased kümmekond kilomeetrit liikusime asfalteeritud erateel, mille eest tasusime tõkkepuu automaadile 70 NOK-i metallraha.

Autoga sõites võtavad kõhedaks järsu nõlva ägedad kurvid. Üleval hütis vabu tube polnud, aga lahkelt lubati telkida hüti kõrval rohustel platsidel.

Tasulised liustiku ja Goldhoppiggeni tipu retked algavad siit igapäevaselt kl 10. Neid juhivad tõsised mägironijad, mitmed neist on Norra mägimatkajate assotsiatsiooni liikmed. Palume mägigiididelt konsultatsiooni ja saame loa oma varustusega iseseisvalt jätkata.

Varasuvise sügava lume tõttu kasse matkasaabaste alla vaja pole. Paar seljakotti soojade riiete, eine ja esmaabipakiga selga, köis ja alpikirkad kaasa ja tiputõus võib alata...

Rada keerleb mööda kaljusid Galdhoppigeni suunas. Foto: Ülo Kangur

Kolmnurkse kujuga järsk ja tume kaljusein paistab ees. See ongi meie tänane tipp. Möödume köistee alumistest jaamadest. Suusanõlvadel on palju slaalomi- ja lumelauasõitjaid. Kividest tuuridega rada viib meid lumisele liustikule. Hotellist on siia poole tunni tee.

Edasi jätkame aga köisseongus: kallet küll praktiliselt pole, kuid lume all liustikus võivad olla sissevajumiseks piisavalt laiad praod. Liustiku lumel looklev tambitud rada on hästi nähtav. Aga samm kõrvale pehmele helesinisele lumele ning juba vajub poole sääreni läbi. Puhast helesinist värvi on nii Norra jõed, lumi, liustikud, järved kui fjordid.

Umbes ühe tunniga ületame liustiku ja liigume lumelt tõususuunas vasakule, suurtele kividele. Köied võib jätta siia kuivama. Aga kirka või suusakepi peaks ikka kaasa võtma.

Kolmnurkne tume kaljusein paistab lähedalt üsna hirmutav, kuid tõususuunas vasakult viivad kerged kaljud ja seejärel kuni 30-kraadine sügava lumega nõlv kaljuseinast ohutus kauguses otse tippu välja. Kivituuridega kaljuraja ning lumenõlva läbimiseks kulub hütist teine tund käiguaega, kuid kõrguste vahe on vaid umbes 500 meetrit. Suve teisel poolel muutub lumenõlv jäiseks: siis on vaja matkasaabaste alla metallkasse.

Kõrgeimas tipus on kohvik

Rada keerleb Spiterstulenist mööda kaljusid Galdhopiggeni suunas. Jõuame kell 10:30 tippu, kõik kuuekesi. Aega kuulub seega 3 tundi ja 40 minutit. Vaated siit on ilusad, nagu tõsistes kõrgmägedes. Selgituseks lisan, et Norras "õigeid" kõrgmägesid polegi. Kõrgmägedeks loetakse vähemalt 3000 meetri kõrguseid mägesid. Lumiseid tippe on aga palju. Kuid meie tippujõudmise entusiasmi vähendab samas tipus olev kohvik. Selle varustamine toimub kopterilt: kaup lastakse trossiga alla.

Tipukohviku uks on tavakülastajatele kinni: oodatakse mägigiidide vahendusel saabuvat rahvast. Katusel on veebikaamera. Täname trolle, kes pilved hajutasid, et meid tippu lubada! Teame, et tipu teisel poolel on vertikaalne kaljusein, millele küll udus sattuda ei tahaks...

Naudime ilusaid vaateid ka laskumisel Spiterstuleni hottellini. Vastu tuleb palju rahvast, nii mägigiidide juhtimisel kui ilma.

Galdhoppiggenilt Spiterstuleni hotelli laskumiseks kulub kaks ja pool tundi. Teeme paarkümneminutilise haagi ühte nimetusse lumisesse tippu... ja laskumisel kohtame veel eestlasi Saaremaalt, kes seekord tippu ei jõua. Ilmselt alustasid liiga hilja. Ja tõsistes mägedes peale lõunat enam tippu ei tõusta ka.

All Spiterstuleni hotelli juures selgub, et lisaks saarlaste autodele on kohal veel eestlasi - parklas seisab Valdo Kanguri mikrobuss Eestist.

Meie sõidame oma mikrobussiga aga edasi Lom´i kaudu alla soojemasse orgu. Ees ootab maanteeäärne puhkekoht Pullfossi lähedal.

12. juulil lumise Snohetta mäe all

Shohetta (2286 m) on Dovrefjelli piirkonna kõrgeim tipp, millel leiduvad mõned väikesed liustikud. Sealkandis võib näha ka muskusveiseid. Siia pääseb Oslo–Trondheimi rongiga Kongsvolli jaamast, umbes 2 tundi sõitu Trondheimist. Samuti võib tulla Trondheimi–Oslo maanteelt E6, mis kulgeb raudteega paralleelselt.

Mägi asub 62. paralleelil, mitte kaugel polaarjoonest. Nii võib ilm olla väga karm: tugev tuul ja madal temperatuur. Märtsis-aprillis on mõistlik siia tulla suusatama. Selleks on teel Snohetta tippu head varjupaigad: Reinheim 1350. meetril, Amotdalshytta 1300. meetril, Gamle Reinheim 1650. meetril (ainult hädaolukorras). Neist varjupaikadest võib poole päevaga jõuda Snohetta tippu. Köisi ega alpinismivarustust vaja pole.

Meie pääseme mäe lähedale sõjaväe keeluala kaudu. Siin on siiski lubatud etteantud liikumisajad hommikul, lõunal ja õhtul. Sisenemine maksab auto pealt 50 NOK.

Sõidame alumisest tõkkepuust ülemiseni umbes 15 km. Ülemise tõkkepuu lähedal pargib koos meiega kümmekond autot. Edasi saab jalgsi liikuda avatud kivisel "kuumaastikul" kivise tõusuribi suunas. Snohetta lumine tipp on hästi näha, olles ümbruskonnast oluliselt kõrgemal. Praeme eile norralastelt ostetud kala ja imetleme ilusat mäepanoraami, et homme varakult alustada tõusu mäele.

Trollid otsustavad aga jälle teisiti, saates öösel meile kaela tugeva vihma ja udu. Hommikul on ilm väga vilets. Pole vähimatki lootust mäele minna! Raivo ja Velda käisid siin mäe all suusamatkal ja ka siis ei õnnestunud neil mäe tippu tõusta.

Oleme lõpuks autoga sõitnud umbes 4000 km ja tõusnud paljudele Lääne- ja Kesk-Norra tippudele. Kui tahad ka valgete ööde ajal trollidemaa energiat koguda, siis tule enne teeleasumist praktilistele õppustele. Näiteks Harju matkaklubisse.