Märtsis raftingule? Jah, sest hooaeg just algas!


Märtsis raftingule? Jah, sest hooaeg just algas!
Rafting Pirita jõel.Foto: Kaido Einama

Rafting on kärestikulisest mägijõest spetsiaalse kummiparvega allasööstmine. Kus on Eestis kärestikulised mägijõed? Ega igal ajal ei olegi, kuid just nüüd, kevadtalvise suurvee ajal, muutuvad mitmed jõed raftingujõgedeks.

Üks kuulsamaid raftingujõgesid on Jägala – ja esimesed kärestikukajakkidega ekstremistid proovisid veebruari esimestel päevadel kärestiku ära.

Vaata videot!

Esimest korda toodi raftinguparved Jägala jõele 2001. Aastal – siis kasutati allavoolu kulgemiseks vanu päästeparvesid, mis polnud selliseks spordialaks ehitatud. Aga viga polnud midagi – üle ääre sisse voolanud vesi kallati finišis kohe välja ja vastu kive sisse rebitud augud pandi hõbedase teibiga kinni. Nii sai sõita terve hooaja. Eesti rafting ei kesta ju kaua – Jägala joa juurest (muidugi pärast juga, mitte ülevalt) allavoolu sõites on kärestikulist vet kõige rohkem 10-15 minutit.
Raftinguparves on tavaliselt kuus sõudjat ja tüürija. Sõudjad alluvad tüürija korraldusele, mida see valjuhäälselt karjudes jagab, sest vetemöllus pole muidu midagi kuulda ja tegutseda tuleb kiirelt. Just tüürimees on see, kes otsustab, kust poolt takistusest möödutakse ja mismoodi siseneda mõnesse järsumasse langusse, et parv kummuli ei läheks.
Sõitjatel on päästevestid seljas, kummikud jalas ja kiivrid peas. Kui üle parda lendad, siis kiivrita on oht pea vastu veest välja ulatuvaid kive lüüa. Kärestik ongi tavaliselt väga kivine. Märjaks saab niikuinii – kui pole veekindlaid riideid. Samas on sõit nii lühike, nii et selle elab üle. Tihti on raftinguretke korraldajatel lõpus ka mõni telksaun soojaks köetud.
Jägalal lähenetakse kärestikule vasakult kaldalt – sealt, kuhu tavaliselt joa imetlejad ei satu. Sõidetakse mõni kilomeeter allavoolu, tõstetakse parv auto katusele ja üles tagasi. Nii 5-6 korda järjest. Raftinguvesi saabub enamasti kuskil aprilli alguses või keskel suurvee ajal, aga nagu ka Soomaa viies aastaaeg, võib Jägala vahutama hakata igal ajal, kui vaid palju vett on taevast tulnud.
2003. aastal sõideti Jägalal esimest korda „päris“ raftinguparvedega – sellistega, millega pakutakse ekstreemturistidele sõitu kas Slovakkia Tatrates või Nepaalis. Himaalajas võib kärestikujõel lainetega võidelda 40 kilomeetrit järjest – kuni füüsilise kurnatuseni, aga instinktid sunnivad ka kõige nõrgemat tavaliselt lõpuni aerutama.
Tüürimehe käskluse peale peab parem või vasak parras aerutama elu eest, teine pool samal ajal tõmbama aeruga rahulikumalt, kuid mitte lausa käed rüpes istuma – seda võimalust kärestik ei anna. Üle kivi sõites tuleks kummarduda sissepoole, et kokkupõrge üle parda ei paiskaks. Jalg on raftingupaadi põhjas oleva vastava aasa sees. Ümberminek on tavaliselt välistatud, kui just väga suuri vigu ei tehta.
Lisaks Jägalale sõidetakse raftingut heade veeoludega ka mujal. Näiteks saab kärestikuelamuse mõnikord Pirita jõel Lagedi ja Kose-Lükati vahelistel lõikudel, Kunda ja Purtse jõel, Lõuna-Eestis Ahjal ja Võhandul endiste tammide alla jäävatel lõikudel, Põhja-Lätis Amata jõel ning Piusal, mida peetakse üheks karmimaks raftingukohaks. Viimastel aastatel on proovitud Eestis ka mereraftingut – siis on vaja tuulist ilma või kiirlaevade laineid, mis elu põnevamaks teevad.

Mujal maailmas käib rafting niimoodi: Nepaal, 120 km, 130 kärestikku, 8 päeva, raftinguosa algab videos 2:15 minutil.