Märkmeid Myanmarist X: Külad, kuhu oodatakse Eesti õpetajaid


Märkmeid Myanmarist X: Külad, kuhu oodatakse Eesti õpetajaid
Warn Zeingi küla kloostrikoolSilvia Pärmann

Kui seni on eestlaste hulgas kõige tuntum myanmarlane olnud 1991.a. Nobeli rahupreemia saanud Aung San Suu Kyi - temale lisaks ilmselt enamus eestlasi hetkel kedagi teist nimetada ei oskagi - siis šani mees Naw Kham võtab talle Myanmari tuntud inimeste edetabelis õige pea tihedalt kannule.

Naw Kham, Myanmari vähemusrahva šanide esindaja - 52 miljoni elanikuga Myamnaris kvalifitseerub vähemuseks ka juba rahvas, keda on on 5,8 miljonit inimest - elab kõigi kriteeriumite järgi pärapõrgus.
Kui teie silme ette kerkib seepeale ühest teleseriaalist tuntud Morna linn, siis te ei tea, mis pärapõrgu on - Morna on Naw Khami koduküla Namlani kõrval metropol.

Namlanist ei oleks kunagi kuulnud ükski eestlane, ega mitte üleliia paljud teiste rahvuste esindajadki, kui Naw Kham ei oleks uskumatu visadusega ette võtnud hariduselu edendamist, pühendades oma elu maailmast üsna hästi eraldatud külakoolide lastele parema hariduse võimaldamisest kuni täiskasvanutele täienduskoolituse võimaluste loomiseni. Oma ettevõtmisesse on ta suutnud kaasa haarata ka eestlased - koos Eesti MTÜ Mondoga otsikakse ühte Eesti õpetajat praegu Namlanisse korraldama külakoolide õpetajate täiendkoolitusi.
Eestlasi, muuseas, on tänu sellele koostööle Namlanis viimastel aastatel nähtud vist rohkem, kui ükskõik mis muust riigist pärit välismaalasi. (Võib ette kujutada, kui veider pilt maailma riikide suurustest ja rahvaarvudest Namlanis seetõttu tekkinud olla võib.)

Seotud lood:

Ükskõik, kui hull idee ka ei tunduks, pühendudes on võimalik vist kõik ära teha. Pühendumine on aga midagi, mida Naw Kham valdab meisterlikult. Alustuseks pühendus ta 18 aastaks budismile, elades kloostris - seejärel šani hariduselule. Ja hiljuti tema kõrvale tekkinud ujedalt naeratavale abikaasale mõeldes ilmselt ka perekonnale. Myanmaris on kloostrisse minek sama loomulik, kui sealt ilmalikku ellu tagasitulek. Ta võib muidugi ka alati jälle ringi mõelda. Ehkki praegu näeb Naw Kham on tulevikkus siiski Šani haridusministrina, mitte mungana.

Lisaks ambitsioonidele on tal tõepoolest uksumatu hulk pealehakkamist.

KAUGES KÜLAS: Mõned lapsed ei käi maal vaid paariks kuuks aastas vanaema juures - nad peavad seal kuidagi kogu aeg elama ja koolis käima, nii et reketi ja makiga randa päevitama minemiseks pole aegagi, õigupoolest pole randagi, makist rääkimata. Silvia Pärmann
OOTAVAD HUVIGA: Myanmari koolilaste tähelepanu köita pole keeruline. Välismaalased on Warn Zeingi kloostrikoolis nii harvad külalised, et mõni laps unustab lääne inimest nähes isegi kauaoodatud vahetundi tormata. Silvia Pärmann

Tee Šani haridusministri toolini on hoomamatult pikk ja mitte üleliia sirgjooneline. Nii et kuni ükskord saab selgeks, kas sellist teed üldse läbida on võimalik, on Naw Kham ametis organisatsioonis Rural Development Foundation of Shan State (RDFSS), mis tegeleb koolivõrgu arendamisega ning alghariduse pakkumisega kõrvalistes külakogukondades Põhja-Šani aladel. Ta on loonud juba mitu isetoimivat algkooli, ehitab õpilaskodu Namlani - veel üks koht, kus eestlaste abi oleks teretulnud õpilaste vaba aja sisustamisel.

Loe veel

Tee külakoolideni, mida koos Mondo töötajatega vaatama sõidan, on umbes sama keeruline kui Naw Khami tee Šani haridusministri toolini. Ja kindlasti veel hulga tolmusem. Aga - see on siiski olemas ja suurema osa aastast ka läbitav. Ehkki meie mõistes suvekuudel, kui Šani osariigi kohale kogunevad vihmapilved, muutuvad need muul ajal vähemalt džiibi ja mootorrattaga läbitavad rajad sõidetamatuks. Mõned hullud külamehed proovivad mudast läbi libiseda rehvidele kette peale tõmmates, aga ka see ei aita läbi kogu vihmaperioodi.
Ka Namlan ise, kus õpetajate koolitus peaks toimuma, pole välismaalastele teab mis lihtne koht - Šani sõjavägi ei luba turistidel paljudes külades ööbida, Namlan on nende hulgas. Mis iseesest pole metsikult suur probleem, sest hetkeseisuga polegi seal ühtegi külalistemaja ega hotelli, nii et üks vaba ruum Naw Khami kontoris, mis vajadusel magamistoaks muutub, on kogu majutusäri, mis piirkonnas toimub. Hsipaw oma hotellide ja restoranidega meenutab sealt vaadates veel enam muinasjuttu - mis õnneks asub ainult kahe tunni kaugusel.

SEE ON VANNITUBA: Öelda, et Namlani küla õpilaskodu, kus elavad kaugematest küladest pärit lapsed, on tagasihoidlik, on ilmselge liialdus. See on väike ja pime maja, kus nii söömas kui pesemas käiakse hoovi peal. Silvia Pärmann
KÕIGEPEALT TEGID NAD TELLISED: Namlanis käib õnneks uue õpilaskodu ehitus. Mingeid masinaid ega kaubaautosid pole näha - tellised ei tule siin ehituspoest vaid valmivad kohapeal. Silvia Pärmann

Kui teile selle peale kohe õpilaskodu meelde tuleb, mis oma olemuselt peaks ju olema kooliõpilastele mõeldud külalistemaja, siis võivad ka kõige metsikumad matkajad selle mõtte kohe ära unustada. Kui õpilaskodu üldse mingit ehitist meenutab, siis Disney multifilmidest tuntud tüüpilist koerakuuti - teate küll, seda akendeta putkat, mis koerast kolm korda väiksem on ja kuhu loom animaatorite abil ometigi sisse topitakse - kus mahub end vaevu ringi keerama.

Uue õpilaskodu ehitis siiski käib juba hooga ning ehitusplats ongi ainus vaatamisväärsus, mida Naw Kham selles külas näidata saab.

Ärge saage valesti aru, Namlan on tegelikult suurepärane küla - külastamiseks, mitte aastate kaupa elamiseks. Kogu maaelu eksootika ja ilu vesipühvlitest kassipoegi hellelt süles hoidvate külainimesteni jalutab mööda peatänavat vastu juba esimese viie minuti jooksul, mis külas viibite. Lihtsalt kui kogu seltskonna- ja restoranielu koosneb juhuslikesse majadesse teed jooma sattumisest ja umbkeelsete põllumeestega naeratuste vahetamisest, võib välismaalane mõne aja möödudes natuke hulluks minema hakata. Sest ehkki Naw Kham on viinud Myanmari külalislahkuse veel ühe taseme võrra kõrgemale, ütleb miski, et ka tema, üks paarist külas inglise keelt rääkivast inimesest, tahaks ühel hetkel pigem oma ilusa naisega šani keeles sosistada ja sõpradega oma keeles nalja heita.

SAFARI MYANMARI MOODI: Šani külade vahel sõitmine pole päris nagu Aafrikas safaril käimine, kus kaelkirjakud ja sebrad tee ääres sõbralikult tervituseks noogutavad. Myanmaris on peamisteks saatjateks tolm, veelkord tolm ja mõned lehmad. Silvia Pärmann

Samal ajal kui meie igal meetril ühe uusi muhke kogudes Zarm Kari küla poole loksume, saadab Eestis MTÜ Mondo kontor välja pressiteate, mis rõõmustab selle üle, et Mondo poolt on juba olnud võimalik saata Myanmari neli ekspertvabatahtlikku - need on siis need inimesed, kes Eesti Namlani inimeste maakaardile on viinud -, kes on toetanud kohaliku algharidust pakkuva organisatsiooni tööd, mis pakub haridust ligi 1400 maapiirkondade lapsele. Ja et sel aastal laiendab Mondo oma tegevusi riigi põhjaosas asuvatele Katchini aladele ning kaasab veel kaks Eesti hariduseksperti, ühe sinna ja teise Šani osariiki.

ARHITEKTUURIPREEMIAT EI SAA: Zarm Kari küla koolimaja on lihtne hoone- seinad, katus, aknaavad - kus õks õpetaja annab korraga tunde kolmele klassile. Silvia Pärmann
INGLISE KEEL SELGEKS?: Kong Kharmi külakooli ühel klassil käib inglise keele tund. Paraku räägib õpetaja ise keelt nii halvasti, et temaga vestlemiseks on ikkagi tõlki vaja. Silvia Pärmann

Külades, kus pole ei elektrit ega mobiililevi, internetist rääkimata, kus inimesed peavad omavahel sidet raadiotelefonidega - ehkki tõttöelda on külad nii väikesed, et tihti kuuleks omavahel telefoniga rääkivad inimesed teineteist ka ilma selle vahenduseta vabalt - me õnneks internetti ilmuvaid kommentaare lugeda ei saa.
Tegelikult on isegi Hsipaw's ühendus nii halb, et pildirohkeid uudisteportaale on avada keeruline, kui päeva lõpuks saame siiski aru, et rõõmustavad nende laste võimaluse üle saada parem haridus - ja loodetavasti ühel päeval tänu sellele ka korralik töö - peale meie ikkagi vähesed inimesed.

PEAAEGU KOGU KOOL: Zarm Kari külakoolis käib tegelikult 32 last, aga kõik ei olnud pildi tegemise ajal veel lõunavaheajalt tagasi. Kuna koolil pole söögisaali, joostakse lõunat sööma koju. Silvia Pärmann

"Meil siingi rahvas paljas ja näljas aga nemad leiavad koha kus seda vastu taevast lasta. Miks peaksid MTÜ-d raha rahvalt kauplema. Kui soovivad, tegelegu oma rahakoti peal. Lihtne on tegutseda, kui raha tuleb. Tehku tööd riigi heaks ja maksku makse, et oma riik areneks," teatab kohe esimene kommentaator.

Ilmselt on lootusetu hakata seletama, et need inimesed teevadki tööd, seitse päeva nädalas, 365 päeva aastas. Aga ikkagi ei saa maailma ühes vaeseimas riigis kokku piisavalt palju raha, et lapsed saata algkoolist edasi õppima, sest kodust kaugel tuleb neil ju kusagil elada, mis maksab võimatult palju - ja perspektiiv, et nad millagi kümnekonna aasta pärast hakkavad rohkem raha teenimas kusagil linnas on liiga hägune, tulevik liiga kaugel - see sama laps võib ju kohe homme tööle minna mõne dollari eest kuus. Muidugi, Myanmaris jääb alati võimalus saata lapsed kloostrisse - aga ega ka kloostrikoolide õpetajad tea rohkem õpetamise metoodikast või valda paremini neid aineid, mida nad õpetama peavad. Ja mis puudutab elutingimusi, siis kuldsed on kloostrites ikkagi ainult Buddha kujud.

See on mõnes mõttes väike ime, et nendes Šani külakoolides üldse õpetajad on. Ühes tšini külas riigi teises otsas - ent samamoodi vähemusrahva külas - nägin kooli, kus õpetaja oli 12 aastane plika. ta lihtsalt oli küla kõige haritum inimene ja õpetajat sinna kolkasse leida ei olnud suudetud.

Šani külakoolide õpetajad, entusiastlikud noored šani tüdrukud, teevad endast parima, et lapsed käiks koolis ja õpiks - aga nende metoodika tähendab, et tuleb lihtsalt valvata, et lapsed asjad korralikult pähe õpiks ja üleliia edasiviiv see pole, tuleb tunnistada. Aga nii on õpetatud nii neid, kui nende vanemaid - kust peakski nad üldse oskama teistmoodi?
Naw Khami missioon tunduks ilmvõimatu, kui üsna selgelt poleks aru saada, et need õpetajad tahavad õppida, need lapsed tahavad lõpuks ülikooligi välja jõuda.
Mitte keegi neist ei unista pagulasena kuhusagil kauges riigis parema elu ja töö otsimisest.

MISSIOONIGA MEES: Naw Kham ehitab korraga külakoole, õpilaskodusid ja püüab leida koolitajaid Šani külakoolide õpetajatele, kellel on palju head tahet, aga väga vähe teadmisi metoodikast. Tema eestvedamisel on kohalik sihtasutus ehitanud koolid 16 külale Silvia Pärmann


Autori reis toimus koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni poolt rahastatavast projektist Media4Development.