Märkmeid Myanmarist III: Rand
Ei saa öelda, et Myanmari inimesed ei armastaks rannas käia. Ent kuivõrd poolpaljalt päikese käes tukkumine pole päris see, millega nad peavad mõistlikuks oma päevi täita, on rohkem kui seitsme kilomeetri pikkuselt valget liiva hommikust hilise pealelõunani ainult turistidepäralt. Keda kahte rannas olevasse hotelli ka just ülemäära palju ei mahu. Rangelt võttes on neist rannas ainult üks, isikupäratu betoonist ehitis, mille uksest välja astudes tõepoolest kohe liiv jalge all on.
Teine külalistemaja, Coconut, asub viiesaja meetri kaugusel Maungmagani küla servas ja näeb oma kõrgeks kasvanud rohtu peidetud bungalotega välja nagu hipide aed. Ehkki seal minu kriteeriumite järgi ei olnud sooja vett ja oli liiga palju sääski ja naabruses vara ärkavaid kukkesid, on see ilmselt üks idüllilisemaid paiku Mynamaris oma suure varjulise lounge’i ja väikese raamatukoguga, kust ma oma ehmatuseks isegi ühe soomekeelse raamatu leidsin.
Inimestega kohtumiseks pole lihtsamat kohta kui Maungmagani rand - kõik rannas olevad välismaalased tutvuvad omavahel paratamatult. Õhtul valguvad paatidega merelt ning jalgratastega põldudelt ja küladest randa ka kohalikud, et puhastada võrke, mängida jalgpalli, imetleda loojangut või siis lihtsalt juua Mandaly rummi. Myanmari inimesed suudavad - väikese üllatusena - juua absoluutselt kõike ja hoomamatutes kogustes. Mandaly rumm on aga pigem midagi, mida suudavad juua ainult nemad. Budistlikus riigis ei ole keegi märganud teha teavitustööd alkoholi kahjulikest külgedest - sest teoreetiliselt ei tohiks ju mitte keegi juua. Nii pole kuigi haruldane vaatepilt, et juba hommikusöögi ajal tellivad kohalikud õlut ja rummi (neid juuakse koos) ning purjus taksojuht pole küll midagi väga levinut, ent siiski täiesti tavaline asi - sest riigis, kus keegi ei peaks jooma, pole põhjust ka kõik-puhuvad-stiilis aktsioone korraldada. Nii et alkohol tapab igal aastal hulga rohkem inimesi, kui sõjavediktatuur oma parimail aastail - ja see on juba märkimisväärne saavutus.
Samal ajal kui õlu on pigem hea, jääb saladuseks, millest valmistatakse kangemaid jooke, mis muuseas pole õllest märkimisväärselt kallimad.
Ühe mu tuttava tuttav, mitu aastat Myanamaris elanud ameeriklane, töötas välja geniaalse äriplaani kohaliku rummi USA turul müümiseks. Isegi liites transpordikulud, aktsiisi ja röögatu kasumi, mille ta kavatses teenida, oleks see siiski olnud poole odavam kõikidest USA turul saada olevatest rummidest.
Paraku tapsid USA ametnikud tema võimaluse teenida elu esimene miljon, lahterdades Mandalay rummi millekski, mis on unsuitable for human consumption.Kui rannas oli mõnikümmend välismaalast, siis lähimas linnas Daweis polnud ühtegi. Kuulduste järgi kohe-kohe suureks sadamalinnaks kasvav Dawei on maailma kõige unisem linn jõe kaldal, kus pole ühtegi reisijuhtidesse mahtuvat vaatamisväärsust, mis aga ometigi näeb välja täpselt nii, nagu iga turist tahaks, et Myanmari väikelinn välja nägeks. Soe, täis palme ja pagoodasid, värvika turu ja uskumatult ilusa arhitektuuriga, seda nii koloniaalajastust kui aastatest enne ja pärast seda. Ja märkimata ei saa jätta ka magnetina välismaalasi rannast linna tõmbavat kuldset kolmikut - ehk tervelt kolme hotelli, mis oma lobby’s internetti kasutada lubasid.
Autori reis toimus koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni poolt rahastatavast projektist Media4Development.
Myanmari parimaks rannaks peetakse küll Ngapalit. Parim on see ennekõike neile, kes hindavad võimalust peatuda luksuslikes hotellides ja mere asemel merevaatega besseinis ujuda.
Dawei tänavad mäletavad veel briti arhitektide kohalolekut.
