Märkmeid Myanmarist II: Aja seismise võimalikkusest


Märkmeid Myanmarist II: Aja seismise võimalikkusest
Mawlamyine tänavaid ääristavad kaunid lagunevad villad, mälestus rikkamatest aegadest ning Briti koloniaalvõimust

“Oh my god!” oli kõik, mis Mr. Thomas suutis öelda, kui kuulis, et olen Eestist ja kui palju inimesi selles tundmatus riigis elab.
Mawlamyine’is, kus ta ise elas ja rannapromenaadi ääres elegantselt lagunevas koloniaalajastu villas külalistemaja Breeze pidas - milles peale asukoha ja nime polnud midagi elegantset ega õhule ja värskusele vihjavat - elas 300 000 inimest, mis paigutas linna selgelt jaotusesse “provintsilinn, kus kunagi midagi ei juhtu”.

Mawlamyine oli tõepoolest väga rahulik, palju rahulikum, kui nendel päevadel, kui britid sealt kogu Myanmari, tollal veel Birma nime kandvat maad, valitsesid (1826-1852). Pole palju fantaasiat vaja, et ette kujutada, milline oli elu nendel aastatel. Sest vähe, kui üldse midagi peale koloniaalajastu villadelt kooruma hakanud värvi, on vahepeal muutunud.
Ehkki siis käis hulk kuulsaid inimesi Rudyard Kiplingist Goerge Orwellini, kes elas linnakeses mitu head aastat.
Suvel väljakannatamatult palav ja varem ka malaariat külvavaid sääski täis, on talvine Mawlamyine oma pisikesi paate täis lahe ja linna kohal kõrguva kuldse Kyaikthanlani pagooda vahel imeilus. Eriti kella 17 paiku, kui päike loojuma hakkab ja kõik Strand Roadi ääres lagunevad vanad majad veel ilusamaks valgustab.
See on ka aeg, mil nii budistid kui mitte-budistid sõidavad liftiga - imeline täiendus, mida elektri jõudmine linna on lubanud - üles pagooda juurde, et vaadata, kuidas päike palmide ja mere taha kaob.
See on üks tore linn, kuhu võiks kauemaks jäädagi. Nobeli kirjanduspreemia laureaat Rudyard Kipling tundis just nii - ta oli küll selle mäe otsas oleva pagoodi jalamil ühte kohalikku tüdrukusse armunud - ja ainus asi, mis takistas teda sinna päriseks jäämast, oli sadamas ootav aurulaev. Või vähemalt nii ta kirjutas.

Seotud lood:

See ilus naine oli tõenäoliselt kunagi üsna võimsa moni rahva hulgast - kuivõrd Mawlamyine Moni osariigis asub - keda Myanmaris on praeguseks vaid neli protsenti elanikest. Arvatavasti. Myanmari viimane (ja üle 30 aasta esimene) rahvaloendus toimus 2014. aastal, ent selle tulemused olid korraga nii mõnevõrra kaheldavad kui üllatavad. Rahvaarv 51 419 420 oli ligi kaheksa miljonit inimest vähem, kui seni oli arvatud inimesi riigis elavat. Kust selline optimism pärines, ei saagi aru, sest ega keegi päris täpselt tõepoolest ei tea, kui palju inimesi sõjaväediktatuuri aastatel vanglates suri või paljudel põgeneda õnnestus. Samas ei pääsenud loendajad näiteks Katšini osariigis territooriumile, mida kontrollib Katšini Iseseivsusorganisatsioon ning ühel väikerahval, täpsemalt muslimitest rohingyadel, keelati end rohingyaks määratleda, mis viis rahvaloenduse boikoteerimiseni. Arvatavasti on neid umbes 800 000.
Ilmselt on mone aga kusagil 4% kogu Myanmari rahvastikust ning enamus neist Yangonis ja sealt lõunasse jäävas Moni osariigis elabki.
Neil aastatel, kui Kipling seal seikles, oli olukord natuke teine, või täpsemalt just äsja muutuma hakanud - päris palju sellest, mida birmalased hakkasid enda arhitektuuriks, stiiliks või pühapaikadeks nimema - muu hulgas ka Moni osariigis asuv Kuldne Kalju ja kuulus Shwedagoni pagooda Yangonis - oli monide loodud, kes vaikselt enamusrahva hulka sulandusid, nagu juhtus ka praeguse Tai aladele jäänud monidega (kes siis vastavalt taide hulgas lahustusid)

“Oh my god!” sai Mr. Thomas iga kord karjatada, kui keegi Yangonist saabu sealsetest reisi tipphetkedest rääkides ei olnudki kursis monide osatähtusega selle kõige inspireerimisel.
Teadmiste parandamiseks kandis ta ette entsüklopeedia jao infot selle kohta, mida ümbruses nägema peaks oma teadmiste parandamiseks. Alustades linnast silmaga näha olevatest saartest,naabruses asuvatest kunagistest kuurortlinnadest - ja loomulikult lugematust hulgast pagoodidest ja veel rohkematest Buddha kujudest. Seda kõike perfektses inglise keeles, mida talle olid õpetanud nunnad, kui ta veel noorem ja natuke pikem oli (tema praegust vanust ja kasvu arvestades tahtsin ma loota, et mõlemad asjad olid kunagi tõesti aset leidnud, aga kõik võimalikud tunnistajad olid juba surnud.)

Nii et mul oli Mawlamyuine'is umbes sama tunne kui Kiplingil. Ja ka mul läks samamoodi, ainult et elegantse aurulaeva asemel ootas mind hulga vähem glamuurne ööbuss Daweisse.

Pole raske arvata, mida ütles Mr. Thomas, kui kuulis, kuidas ma kavatsen lõuna poole liikuda - justkui oleks seal veel mõni võimalus olnud.

Autori reis toimus koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni poolt rahastatavast projektist Media4Development.


Õhtuti täituvad Mawlamyine’i tänavad jalgpalli mängivate meestega. Myanmari jalgpalli mängitakse ringis ja ühe palliga. Ülipopulaarne on ka traditsiooniline jalgpall, ehkki ühelgi Myanmari meeskonnal pole mingeid erilisi saavutusi ette näidata. 2009. aastast saadik on olemas isegi Myanmari Liiga, kus mängib 12 meeskonda. Kindral Than Shwe arvas, et oma liiga loomine suurendab rahvuslikku ühtsustunnet jalgpallihuvilises rahvas rohkem, kui miljardi USA dollari kulutamine Manchester Unitedi ostmisele - ehkki räägitakse, et just seda viimast oli soovitanud tema lapselaps.

Samas kohas, kus Kipling kohtus kena tütarlapsega, ootasid mind ja annetusi noored mungad.


Oh my god - Breeze Guesthouse!