Märkmeid Myanmarist I: Kuld, kiirus, kõrgus ja pudel Hugo Bossi parfüümi


Märkmeid Myanmarist I: Kuld, kiirus, kõrgus ja pudel Hugo Bossi parfüümi
Kuldne KaljuSilvia Pärmann

Myanmar on vaene maa, aga sellele vaatamata üleni kuldne maa ja Kuldne Kalju üks selle säravamaid tippe.

Kõik mittebudistid sõidavad Kyauktiyo mäe otsa ennekõike kivi pärast. Ja jäävad siis planeeritust kauemaks inimeste pärast.
Myanmari budistide üks pühamaid paiku Kuldne Kalju on muidugi sürreaalne vaatepilt. Keset Moni osariiki ühe mäe otsas asuv hiiglaslik kullatud kivitükk, mida iga päev külastavad kümned tuhanded palverändurid, et teha selfie'sid, palvetada, anda üle oma kingitused ja kleepida oma palvete täitumise nimel kivile juurde veel mõni kuldleheke - see viimane on küll lubatud vaid meestele.
Maagia võidab sürreaalsuse, kui päike palmilatvade taha kaob, enamus turiste lahkunud on ning tuhanded inimesed küünalde valgel oma palveid loevad, täites varase öö salapärase meloodiaga, nõidusliku-haldjaliku valguse ja sosinaga.

Legend räägib, et ühel oma paljudest külaskäikudest mäe otsa andis Buddha seal elavale erakule Taik Thale oma juuksekarva. Erak andis selle omamorda kuningale ja palus selle panna hoiule pühapaika. Kuningas, kellel olid üleloomulikud võimed, mille ta oli pärinud oma alkeemikust isalt ja draakoniprintsessilt emalt, leidis merepõhjast sobiva kivi ning seejärel ka sobiva asukoha Kyaiktiyo mäel, kuhu panna nii kivi kui ehitada pagood, et juuksekarv oleks turvalises kohas. See on just seesama Buddha juuksekarv, mis hoiab kivi mäe küljes kinni ega lase sel sügavikku kukkuda. Laev, millega kivi kohale toodi, muutus samuti kuldseks kiviks ja on sellest õigest kuldsest kivist mõnesaja meetri kaugusel.

Seotud lood:

Kuldne Kalju on Moni osariigis - monide rajatud on ka riigi vaieldamatult kuulsaim budistlik pühapaik, Shwedagoni pagood Yangonis, kuhu veel suuremad massid kogunevad - Yangonist lõuna pool, umbes 1100 meetri kõrgusel merepinnast Kyaiktiyo mäe tipus. Kui iidsetel aegadel tuli teekond mäe jalamil asuvast külast omal jõul ette võtta, siis nüüd on küla ja kivi vahet voorivad kastiautod pikki tunde kestnud rännaku 45 minuti pikkuseks lühendanud. Mis on pannud mitmed lääne inimesed irooniliselt küsima, et kuhu jääb siis palverännaku nii oluliseks osaks olev pingutus ja eneseohverdus - aga ilmselgelt on selle küsimuse esitanud inimesed ise saabunud helikopteriga.

Mungad koguvad annetusi nii palveränduritelt kui turistidelt.

Ehkki kaarti vaadates võiks arvata, et Yangonist võib Kuldse Kaljuni jõuda mõne tunniga, teha selle nägemiseks ühe lühikese väljasõidu, annab nende kilomeetrite asetamine Myanmari teedele hoopis teise tulemuse.
Teekond algab igal juhul vara, sest mingil arusaamatul põhjusel asuvad kõik Yangoni bussijaamad linna servas, kuhu hullumeelsete ummikutega linnas venib taksoga poolteist tundi (ilmselt ainsana Aasia - ja võimalik, et kogu maailma - suurlinnadest on Yangonis keelatud mootorrattad, mis kuidagigi võimaldaks autodemeres liikumist kiirendada), millele järgneb viis tundi bussisõitu läbi Moni osariigi. See on maaliliste vaadetega teekond, kus sõit kulgeb läbi põldude ja külade, kus inimesed end korraks põllul sirgu ajavad ning teeäärsetes porimülgastes mõnulevad vesipühvlid pead pööravad bussi möödudes. Nii et mõneks sekundiks, vahel isegi minutiks, ei panegi tähele, kui kohutav on tee ise.
Iga Myanmari bussisõidu osaks on peatused teeäärsetes teemajades keset ei midagit, mida nõuavad nii juhid kui reisijad - et hetke rappumisest puhata ja siis visa järjekindlusega jätkata.
Moni osariigi teed ei ole kaugeltki mitte riigi halvimad ja tegelikult oli see sõit osa teekonnast, milleks mu vaim valmis oli.
Kolm aastat varem Myanmaris bussisõitudest saadud sinikad olid kadunud küll kehalt, ent mitte mälust - mis kõik ei olnud absoluutselt mitte võrreldav ühe öise rongisõiduga, kus rong, mida ihaldaks enda kollektsiooni iga raudteemuuseum Euroopas, rappus läbi külma öö nii hoogsalt, et inimesed istmetelt maha kukkusid. Õnneks siiski jäädes vagunisse, ehkki läbi aknaavade - klaasid olid kadunud ei tea kuhu ilmselt juba aastakümnete eest - oleks olnud võimalus ka rongist täiesti välja kukkuda.
Kolm aastat ja mõned miljardid välisinvesteeringuid edasi on olukord sellega võrreldes riigis lihtsalt imeliselt muutunud igas mõttes, vähemalt transpordi mõttes.
Milleks mu vaim valmis ei olnud, oli teekond mäe otsa järgmisel hommikul.

Loe veel

Legend räägib, et palverändurid, kes võtavad rännaku ette kolmel korral aastas saavad õnnistatud rikkuse ja lugupidamisega. Kusagil ei ole öeldud, et mäe otsa jõudmiseks ei võiks kasutada teiste abi, kui ise endam kõndida või asju kanda ei jaksa.

“Esimene kastiauto, mis võtab peale 40 inimest, väljub kell kuus,” oli mu reisijuhis olev kirjeldus transpordi kohta. Kuna igasugustel sõidukitel - peale rongide, lennukite ning Yangoni ja Mandalay vahet sõitvate VIP busside siis - on Myanmaris kombeks lahkuda siis, kui need saavad täis, mitte siis, kui kell saab näiteks kuus, olin kohal juba pool tundi varem. See ei olnud üks auto, mis mind ööpimeduses ees ootas - see oli suur terminal, kust kolme platvormi äärest lahkusid korraga kümmekond autot, mille ümber sagisid lärmakalt inimeste kastidesse toppijad, segaduses palverändurid ja vähesed turistid. (Kuna välismaalased registreeritakse, siis nägin, et minuga koos jõudis mäe otsa veel Jaapani, Sri Lanka ja Lõuna-Korea kodanikke).
Kui järgnev 45 minutit lahtises autokastis alles hajuvas ööpimeduses ja udus mööda kitsast teed mäkke kihutamist - jah, möödasõite tehakse ja palju - ei lähe kirja pingutuse ja eneseohverdusena, siis ma ei tea, mis läheb.

Munki ning ilmalikke on mäe otsas peaaegu võrdne arv.

Mäe otsas kivi ja templi ümber valitses autokastiga võrreldes aga absoluutselt teine meeleolu.
Seal on rahu, sedasorti rahu, mille suudavad luua vaid sajad palves budistid. See on korraga nii kummaline ja nii ilus, et kivi vaatama sõitnud inimesed heidavad sellele minutiks pilgu ja jäävad siis tundideks lummatult inimesi vaatama.
Nii et olen üsna kindel, et paarikümne aasta pärast mäletan ma sellest päevast vaid häguselt natuke kõrgust, kiirust ja kulda ja väga-väga selgelt ühte valges kasukas prouat.
Myanmari talveööd ja - hommikud on külmad, mitte küll nii külmad, et köögis veeämbrilt jääkirmet lõhkuma peaks teed keetma hakates, aga piisavalt külmad, et endale kasukat ihaldada. Aga nägin ma kasukat esimest korda alles seal Kyauktiyo mäe otsas (ja viimaseks see ilmselt jääbki).
Need polnud üksnes riided, mis ütlesid, et see naine on rikas. Ta oleks võinud kanda ka ainult kõige kulunumat htamaini, traditsioonilist Myanmar seelikut, mida kannavad tegelikult ikka veel kõik, kui Yangoni teismelisi tüdrukuid mitte arvestada.
See oli midagi tema hoiakus, midagi selles, kuidas kamm oli tema juustesse kinnitatud, midagi sõrmustega kaetud kätes, mis polnud pidanud elus tõstma ilmselt midagi raskemat käekotist. Ehkki võibolla ka mitte seda, sest mõni aeg hiljem sain aru, et temast meetrijagu kaugemal istuv naine ei olnud juhuslik kaaslane palves vaid kas lapselaps, teenija või erasekretär, kes tema eest asju kandis ja tegi. Näiteks raskeid kingitusi, mida budistid Kuldse Kalju juurde jumalale tõid.


Budistid võivad mäe otsas veeta palvetades isegi mitu päeva.

Nagu mujalgi maailmas, toodi ka seal parimat. Lilli, puuvilju, veelkord puuvilju - aga ka moodsamal ajal hinda läinud kaupu nagu Fantasy, Lemon Sparkling ja Max, mis ei erine maitselt ja hinnalt kuigi palju neid inspireerinud Coca Cola Company jookidest, mis tegelikult ka nüüd üle 60 aasta taas Myanmari turul kättesaadavad on. Purke ja puuvilju koguneb tohutu kogus, nii et on elementaarne, et tööl on inimesed, kelle ülesandeks on toodud annetused iga natukese aja tagant kokku koguda - mis neist saab, ei oska tõesti pakkuda - et uutele ruumi teha.

Ühel hetkel tegi valges karvases varrukas käsi nõudliku viipe noore naise poole, mille peale see sekundiga ulatas soovitu - pudeli Hugo Bossi parfüümi, mis seejärel oma koha puuviljade ja purgijookide vahel leidis.


Annetada võib kõike, ehkki toit, joogid ja parfüümid on levinumad asjad.

Vaid hetkeks nägin ma vanaproua budistlikku leebust, rahu ja väärikust lagunemas. See oli siis, kui annetusi koristav mees tahtis kõige muuga koos ära koristada ka parfüümi. Kiirus, millega proua käsi sirutus pisikese ridiküli järele ning täpsus, millega see tema huulte vahelt palve asemel välja sisiseva õhuvoo saatel tabas mehe tagumikku, teeks au igale karatekale.
See kestis sekundi murdosa ning hetk hiljem tema nägu ja olekut valitsev rahu ei reetnud mitte millegagi, et selline intsident aset oli leidnud.
Ta oli ilus, leebe ja hommikupäikesest isegi kergelt kuldne - nagu kogu Myanmar ise ka on - , huuled palves vaikselt liikumas, silmad suletud.
Ainult paar inimest said olla näinud täiesti tavalist, pettumust valmistavalt tavalist inimest selle ilu ja leebuse taga.

Autori reis toimus koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni poolt rahastatavast projektist Media4Development.


Uljas teekond mäe otsa ja alla tagasi kulgeb mööda kurvilist teed kastiautodes. Kasti mahub 40 inimest, lisaks paar julgemat kasti taha seisma.


Vanadelt fotodelt (see pilt on aastast 1900) on näha, et kunagi oli võimalus ronida ka kivi otsa. Ilmselt kaasnes sellega ka võimalus sealt alla kukkuda - niiviisi toodud ohvrid tundusid ilmselt ebaproportsionaalselt suured puuviljavaagnate ja lillede kõrval. Foto: Wikipedia