Maffia ja mandliõied


_9263876
PalermoFoto: Sven Arbet

Anneli Treumuth kohtub Sitsiilias jõustruktuuride suhte­korraldajaga, maitseb pühvlijuustu ja pääseb napilt rongi alla jäämisest.

Igal aastal korraldatakse veebruarikuu esimestel nädalatel Sitsiilias Agrigentos traditsiooniline mandlipuude õitsemise festival, et tähistada peatselt saabuvat kevadet. Sündmuse ametlik nimetus on “Sagra del mandorlo in fiore” ning käesoleval aastal pidi see pidu kestma kuni 10. veebruarini, et seejärel jätkuda juba karnevalidega. Traditsioon sai alguse 1934. aastal ning ainult teine maailmasõda ja 1966. aastal toimunud linna varing on jätnud peo korraldamisse mõned vaheajad. Peo kõrgpunkt toimub kreeklaste poolt 5. saj e.m.a ehitatud Concordia (tõlkes kooskõla) templis, kus päikeseloojangul süüdatakse sõpruse tõrvik. Selle manifestatsiooni kultuuriline eesmärk on rahvustevahelise rahu saavutamine.

Niisiis, sellele peole lootsime me jõuda. Juhtus aga nii, et igapäevaelu toimetused ei lasknud meid lahti ja mõtlesime, et kuigi jääme küll peole hiljaks, saame vähemalt täies ilus näha valendavaid mandliistandusi.

Ostsime laevapiletid Civittavecchia-Palermo. See laev väljub õhtul kell kaheksa ning saabub Palermosse hommikul kella kümne paiku. Kõigepealt hakkasidki liikuma laevade poole Tuneesia autod, millel olid katused meetrite kõrguselt täis kuhjatud vanu jalgrattaid ning mingeid jubedaid vanakraamituru kaupu. Saime aru, et öö peame veetma matkabussis, kuna reisikaaslane Franco ütles, et tema ei lähe iial samasse salongi, kus pesematusest haisvad ja täidest kihavad kirbukaupmehed põrandal magavad.

Seotud lood:

Matkabussis ööbida oli muidugi keelatud, mistõttu sulgesime kõik aknakatted ja kobisime hiirvaikselt nagu illegaalsed paadipõgenikud magama. Merel oli selline torm, et ainuüksi bussi tualetti minekuga saime kere ilusaid siniseid muhke täis. Laev pildus seal pisikeses ruumis meid vastu seinu nii, et ainus pääsetee oli lihtsalt lebada ja kiikuda. Kiikumine uinutas üsna kenasti ja hommiku saabudes olime suhteliselt puhanud.

Loe veel

Olin viis aastat tagasi enam-vähem kõik olulisemad Palermo huviväärsused juba enda jaoks avastanud, kuid tõele au andes polnud ma käinud Ballaro turul. See turg meeldis mulle seepoolest, et hinnad olid kolm korda madalamad kui Pisas, aga turg ise oli kolm korda suurem ning sirutas oma kombitsaid laiali piki kitsaid Palermo vanalinna tänavaid. Ma polnud käinud ka kaputsiini munkade katakombides, kus pikutab riiulitel ja koogutab seintel ligi 8000 muumiat – õõvastav vaatepilt ja lisaks veel tasuline. Sattusime ka täiesti juhuslikult võrratusse etruskide loomingu muuseumi, kus, kuigi sissepääs oli tasuta, olime ainsad külastajad.

Kuna miinuskraade Sitsiilias ei esine, sulas hommikul maha sadanud rahe üsna kiiresti. Vihmavalingud siiski kestsid. Tiirutasime bussiga ka Montepellegrino, Mondello ja Monreale ümbruses, kuid kõik fotod ja imetlemised tuli teha läbi akna, ilma bussist väljumata. Monreales polnud ka kuhugi parkida ning tavaliselt vahitakse meie matkabussi vihaselt, kui see ennast Itaalia linnade kitsukestest tänavatest läbi üritab pressida. Kõigil, kes sinnakanti satuvad, tasub külastada Ericet, Trapanit, Marsalat, San Vito Lo Capot ja üldse kõiki teelejäävaid linnakesi. Need on puhtad ja kaunid nagu vabaõhumuuseumid. Niipea aga, kui tuleb mõttesse võtta ette mõni kõrvaline külatee või kolgas, kohtab ka prahti ja kurbi hüljatud talukohti. Öö sai veedetud Castellamare del Golfo linnakeses, kuhu saabudes küsisime teed karabinjeeride juurde. Politseimaja ees või vähemalt selle vahetus läheduses ööbimisest võib kasu olla, sest kolmel korral oleme sattunud kahtlaste noortekampade huviorbiiti ja kord on isegi bussi tagumine uks lahti tõmmatud. Matkabuss on ju ikkagi nagu kodu ja sealt arvatakse ilmselt olevat midagi varastada.

Järgmise öö veetsime Petrosino politseijaoskonna parklas. Kahjuks jätkusid igal pool karnevalipidustused, seega uinumine tuli kõne alla vaid kõrvatroppide ja uinutitablettide abil. Tüürisime aina lähemale oma reisi eesmärgile ehk Agrigento õitsevatele mandlipuudele, kui järsku lõikas meie tee ära sõidukeelu ning ümbersõidu suunamärk. Nimelt oli mõned kilomeeetrid enne Agrigentot tugevate vihmadega minema uhutud üks maanteesild ja ümbersõit kujutas endast pilvedekõrgusel mägedes mööda kurvilisi serpentiine tiirutamist. Pildistasin mingit valget autot, mis polnud ühes järsus kurvis toime tulnud ning rippus, nina ees, kuristiku serval. Alla siiski ei kukkunud, täielik ime!

Kui meie lõpuks Agrigentosse jõudsime, olid pidustused lõppenud ja mandlite õied ligunenud.

Ühes kohvikus – tegelikult kõikides kohvikutes – uurisin, et kas ja kuidas majanduskriis kohalikke pitsitab. Mulle räägiti, et kalanappus meres on kõige suurem mure ja et Euroopa Liit maksab kaluritele 500–600 eurot kuus, et nad merele ei läheks ning niisama kaldal oma paati kõpitseks ja uneleva pilguga merele vaataks. Kohvikust väljudes märkasin üsna parkla lähedal aga imposantset poikvel ust. Pistsin nina sisse ning sattusin täiesti enneolematult suurde kunstimuuseumi. Seal polnud peale meie hingelistki. Palusin muuseumitöötajal süüdata tuled kõikides pimedates saalides ja asusin imetlema Sitsiilia kunstnike loomingut. Pärliteks olid palermolase Francesco Lojacono (1838–1915) Sitsiiliateemalised lüürilise alatooniga loodusmaalid. Nüüd võin küll öelda, et pole midagi paremat halvast ilmast!

Muide ka Frank Sinatra juured, s.t tema vanaisa, on pärit Agrigento kandist ja täpselt maffiapesast. Sinatra on Sitsiilias väga levinud perekonnanimi.

Järgmisel hommikul ärkasime tugevast vihmasajust, mis peksis vastu bussi keret nagu metallrahe. Väljapääsu leidmine Agrigentost polnud just kerge. Koguni kahel tunnelil oli kõrgusepiirang 2 m, aga meie bussi kõrgus on 2,8 meetrit. Hakkas ligi hiilima hirm, et peame tagasi sõitma sama mägiteed. Õnneks siiski oli olemas veel üks teeots, mis viis meid Ragusa, Modica ja lõpuks Noto suunas. 1693. aasta maavärina tagajärjel hävines Noto täielikult, sellal kui teised linnad kuni Cataniani said tugevaid kahjustusi. Varemetest 10–15 km kaugusele taasehitatud Noto arhitektuur on unikaalne, ta on kantud UNESCO kultuuripärandisse.

Huvitav on see, et hoolimata heast kliimast on praktiliselt kogu Sitsiilia lõunarannik sadade hektarite kaupa kaetud kasvuhoonetega, mis ulatuvad otsapidi suisa mereranda. Kasvuhoonetes kasvatatakse peamiselt talveperioodil (mis on sarnane eesti suvega) armsaid ning maitsvaid pisikesi Sitsiilias aretatud kirsstomateid. Teed on sealkandis palistatud viigikaktuste, pistaatsiapuude, virsikute, mandlipuude, sidrunisalude ja apelsinipuudegs, sekka mõned viinamarjaistandused ning oliivipuude sirged read. Põllud on veebruaris hernerohelist värvi, teeperved aga erekollased, sest õitseb kaunis umbrohi nimega acetosella gialla, kollaste õitega jänesekapsas. Maitselt on ta hapu nagu äädikas. Suvel on Sitsiilia maastik pika põua tõttu rohi pruun nagu kõrbenud rebane.

Kurb on ka see, et Sitsiilia datlipalme hävitab putukas nimega punteruolo rosso (punane kärsakas) ja paljudest palmidest on järele jäänud vaid tüved nagu tummad monumendid.

Itaalia, Sitsiilia, Palermo. Varemed. Sajandite side Foto: Rein Sikk, Maaleht

Veebruaris müüakse kõikjal imeodavalt klementiine, apelsine, mandariine, sidruneid, lillkapsaid, fenkolit, artišokke. Piisab vaid korraks teepervel peatuda ja värskeid vilju saab mõne euro eest osta mitu kasti.Lausa mõõtmatud sidruni- ja apelsiniistandused on kõik täis korjamata vilju, sest talupoegadele pakuvad kokkuostjad 50 senti kilogrammist, kuid supermarketisse jõudes on hind juba 1.50. Majanduslikus mõttes ei tasu istandike omanikel vilju korjata ja neid nii odavalt kokkuostjatele müüa, sest see tegevus teeniks ainult kahjumit. Seetõttu ostab Itaalia riik puuviljad sisse Aafrikast ja oma rahvuslik rikkus kukub mädanedes puu alla maha.

Calabrias ehk Itaalia saapaninas kohtusime enesele teadmata kohaliku maffiabossi asetäitjaga “suhtekorralduse” alal. Õnneks ma ei arendanud seekord vestlust, et “mis ametimees olete?”, mingi sisetunne hoidis mind tagasi. Hiljem sugulane seletas, et suhtekorraldaja töö seisneb tellimustööde tegemises, mis puudutab ärisuhteid, inimeste mõjutamist, nendega vestlemist ja veenmist. Veenmine muidugi seisneb selles, et algul juhitakse probleemile tähelepanu, ja kui see ei aita, siis tuletatakse meelde, et sul on lapsed, kellega võib juhtuda õnnetus. Kel lapsi pole, sellele tuletatakse meelde, et on kallim või naine, ema, tädi, kellega võib juhtuda õnnetus. Meie läksime selle mehe soovitusel ostma maailma parimat lambajuustu, ja piisas vaid nimetada, kes meid saatis, kui toimus hinnaalandamine, kohvi pakkumine ja lõpuks kingiti veel omaküpsetatud leib.

Itaalia, Sitsiilia, Palermo. Varemed. Sajandite side Foto: Rein Sikk, Maaleht

Seejärel sõitsime laevaga 20 minutit tagasi Messinasse ja matkabussi navigaator üritas meid läbi eksituste ning katsumuste viia Messina-Salerno öisele laevale. Kuigi laadisime internetist oma navile uuemat infot, tahtis GPS meid pidevalt tappa, käskides kord keerata otse kuristikku, teine kord aga jälle kitsastele põiktänavatele. Seekord saatis meid raudteele praktiliselt rongi rataste alla nagu Anna Kareninat. Õnneks mingi valvur vilistas ja Franco lubas navigaatori merre visata.

Salerno piirkond on kuulus pühvlipiimast valmistatud mozzarella poolest, seega oli meie püha kohus osta seda juustu vähemalt üks kilo meie matkabussi “restoranile”. Pärast bufala mozzarella söömist muidugi mingite teiste mozzarella’dega kedagi enam ei meelita. See juust paneb lakkuma oma kõrvu (si leccano le orecchie), nagu ütlevad vanad roomlased.

Palermo turg, Itaalia, Sitsiilia, toit, toiduhügieen, Foto: Rein Sikk, Maaleht

Veel on Sitsiilias levinud kõnekäänd: “Et maitsta üht rõõmu, pead kannatama tuhat valu” (pri un gustu, milli duluri). See kehtib reisimise kohta täiel määral.