Maailma esimene naftaparadiis


Maailma esimene naftaparadiis

Bahreini võib nimetada Pärsia lahe pärliks mitte ainult klišeeliku sõnapaari pärast, millega saare ilule vihjatakse, vaid seos on otsene. Siin on ka 2000 aastat pärleid püütud, kirjutab Reisimaailma autor Age Ploom.

Pärsia lahe esimeseks naftaparadiisiks sai Bahrein aga 1932. aastal.

Bahrein kuulub Pärsia lahe riikide hulka koos Kuveidi, Saudi Araabia, Katari, Araabia Ühendemiraatide ja Omaaniga. Kuningriik hõlmab 40 saart, millest suurim on Bahrein.

Kogu riigi pindala on praegu kokku 765 km2, seega natukene suurem kui Singapur, kuid seda pindala suurendatakse pidevalt tehislikult merre uut maad juurde luues.

Et meil mingi ettekujutus tekiks, siis Bahreini pindala on Eesti kogupindalast väiksem 59 korda ja see riik on väiksem kui Hiiumaa, mille pindala on 989 km2.

Rahvaarv on riigis aga 1,234 miljonit ning 2010. aasta rahvaloendusel ilmnes, et ainult 46% neist on põliselanikud, ülejäänud aga sisserännanud immigrandid, peamiselt Aasiast. Suuremad võõrtööliste kogukonnad on pärit kas Indiast või Iraanist.

1932. aastal oli Bahrein Pärsia lahe riikidest esimene, kus leiti naftat, mis andis suure tõuke riigi edasisele arengule. Tänapäeval sõltub majandus aga juba rohkem pangandusest ja finantsteenustest, kuid vaikselt hakkab ka turismi osakaal tõusma. Seda on just tänavapildis märgata, ka uusi hotelle kerkib kui seeni pärast vihma.

Seotud lood:

Bahreini kutsutakse Pärsia lahe pärliks ning see nimi on tulnud sellest, et saar sai kunagi tuntuks pärlipüügi poolest. Ajalukku tagasi põigates näeme, et sellega on tegeldud juba 2000 aastat eKr, kuid kahjuks tabas Bahreini pärliturgu 1930ndatel aastatel tõsine krahh, kui Jaapan alustas pärlite kasvatamisega.

Bahreini nimele seletust otsides tuleb tugineda araabiakeelsele sõnatüvele bahr, mis tähendab merd ja on selles sõnas kaksikvor­mis – ehk siis kaks merd. Samas tähendu­ses esineb see sõna ka viiel korral islami pühakirjas Koraanis.

Bahrein on saarestiku üldnimena kasutuse­le võetud 15. sajandil ja kui islami­ga veel seoseid otsida, siis bahrein­lased võivad uhkusega öelda, et nad on üks esimesi riike, mis võttis 629. aastal omaks islami.

Bahreini esi­mene mošee Al Khamis on pärit 692. aastast, see asub pealinnas Manamas. Riiklikus muuseumis võib teiste eks­ponaatide kõrval näha ka prohvet Muhammedi kirjateksti, mis saa­detud Bahreini valitsejale Mundhir bin Sawa’le, kutsudes saare elanik­ke vastu võtma islamit. Selle kirja juures on erakordne, kuidas proh­vet Muhammed on selle allkirjas­tanud. Loogiline oleks, et kõige­pealt oleks Muhammed, järgmi­sel real Jumala saadik ja siis Allah, aga selline käsitlus tekitab küsi­muse, kuidas sa Allahi endast alla­poole paned ja ennast inimesena Jumalast kõrgemale tõstad, seega tuleb eksida reeglite vastu ning kõi­gepealt kirjutada Allah, järgmise rea peal sõnumitooja ja alles siis Muhammed.

Vaatamata sellele, et Bahrein on islamiriik, võib seda ikkagi pidada multireligioosseks. Seal on esindatud oma kogu­dustega 19 erinevat kirikut (neist kahel on katedraal), on ole­mas sünagoog, kuus sikhide templit, mõned hindude omad, lisaks veel erinevate religioonide jumalakoda­sid. Raamatupoodides võib näha piibleid ja kristlikku kirjandust kõr­vuti islamiteostega.

Rääkides Ameerika pastori Jim Harrisoniga, kes oli teeninud seitse aastat Elva baptistikoguduses ning tänu selle­le räägib vabalt ka eesti keelt, uuri­sin ma, kas kristlike koguduste liik­med on ainult välismaalased või on nende seas ka kohalikke, sest tege­likult on usuvahetus islamimaail­mas keelatud. Kõik, kes on sündi­nud moslemina, peaksid ka selle usutunnistusega surema. Teooria on üks, aga praktikas tegelikult leidub ka usuvahetajaid, kuid nende enda turvalisuse huvides ei anta neile ristimistunnistust.

Al-Fateh’ mošee. Erakogu

Selle maa multireligioosset lähe­nemist ja tolerantsust võib näha ka Al Fateh – The Grand Mosque´i väraval oleval sildil, kus on kir­jas, et mošeed on oodatud külasta­ma kõik inimesed olenemata nende usulisest kuuluvusest või tõekspi­damistest. See on ehe näide bahreinlaste suhtumisest võõramaalas­tesse, sest kõige tähtsam on inime­ne ning religioosne valik on igaühe südametunnistuse asi, mida kri­tiseerida ei ole kellegi teise õigus.

Sellest tolerantsuse ehedast näitest on meil eestlastena palju õppida. Mošeesse sisenedes anti naistele valida erinevate mustade maani ulatuvate rõivaste vahel ja kui endal ei olnud pearätti kaasas, siis sai selle ka kohapealt laenata. Meie saabu­sime sinna minarettidest kostuva palvekutse ajal, seetõttu juhatati meie delegatsioon teisele korruse­le ja paluti palvetamise ajal mitte pildistada.

Rõdult alla vaadates oli näha, kuidas meie saatjad ühinesid palvetajate pika riviga ning algas­ki eespalvetaja juhendamisel Meka poole palvetamine.

Meie naissaat­jad järgisid eespalvetajat aga rõdul olles oma palvetamiskohustust täites. Kui mõelda, et sellesse püha­kotta mahub korraga 7500 inimest Allahi poole palvetama, siis on täiesti arusaadav, miks seda mošeed üheks maailma suurimaks peetak­se.

Pärast palvet oli meil võima­lik jalutada ka peasaalis ning kui oma pea kohal olevat maailma suurimat klaaskiust 60-tonnist kuplit vaada­ta, siis oli küll tunne, et ma ei olegi maailma naba ning on palju võim­samaid ja tähtsamaid asju, kui mina ise ja mu maailm.

Bahreini ajaloolist kristlikku konteksti uurides ilmneb varakristlikest tekstidest, et Muharraqi saa­rel on olnud vähemalt kolm kloost­rit. Riiklikus muuseumis ringi jalutades võis näha kivist välja raiutud väikseid kuju­kesi, millel võis lähemalt silmitsedesmärgata kristlikku sümboolikat. Selle muuseumi kõrval asub modernne Bahreini Riiklik Teater, mida pee­takse araabiamaailmas suuruselt kolmandaks peale Kairo ooperi­maja Egiptuses ning Kuninglikku Ooperimaja Muscatis, Omaanis.

Kahjuks meie külaskäigu ajal oli peasaal remondis, aga sellegipoo­lest võisime me aimu saada teat­ri suursugususest, mis oli ehita­misel saanud inspiratsiooni „1001 öö muinasjuttudest“.

Selle hoone avatseremoonial, 12.11.2012, kui Manama kandis Araabia kultuu­ri pealinna tiitlit, tuli ettekandele Marinsky ja Bolchoi teatri esituses Vene balleti gala.

Kui eestlane tähistab 14. veeb­ruaril sõbrapäeva, siis bahreinlase jaoks on see hoopis midagi üllamat. Nimelt 2001. aastal viis kunin­gas läbi rahvahääletuse, et taastada riigi põhiseaduslik kord. Igal kodanikul oli võimalik anda referendu­mil poolt- või vastuhääl. 98,4% rah­vastikust oli selle ettepaneku poolt ning kõigi nende nimed on gravee­ritud ka Riikliku Harta Monumendile.

Meid saatvad bahreinlased otsisid seintelt oma nimed üles ja näitasid suure uhkusega. Keset seda kompleksi, mis asub muide kuningapalee kõrval, on ka kõige innovaatilisem näitus „Kuninga visioon Bahreinist – minevikust tänapäe­vani”, mis kahjuks poliitiliste otsus­te tagajärjel veel ei ole kõigi jaoks avatud. Sellegipoolest saab seda külastada, kui ette helistada ja külas­tusaeg kokku leppida.

Mille poolest on kuninga visioon eriline? Seal on kasutatud ultramoodsat tehnikat, muutes seikluse läbi ajaloo häma­ruste tänapäevani interaktiivseks. Kui enne oli juttu pärlipüügist, siis seal on võimalik ise pärlipüüdjaks haka­ta ja oma oskusi testida. Rääkimata võimalusest sõita Vormel 1 mulaaži­ga või kuulata kõnesid haridusest ja naiste õigustest.

Võib öelda, et teh­tud on kõik selleks, et kogu perel oleks huvitav. Tuleb vaid loota, et varsti see näitus ka ametlikult kõi­gile külastajatele avatakse.

Bahreinist rääkides ei saa üle ega ümber Qal’at al Bahrainist ehk Bahreini kindlusest, mida tuntakse ka Portugali kindluse nime all ning mis on UNESCO maailmapäran­di nimekirjas alates 2005. aastast. See on kompleks koos muuseu­miga, mis tutvustab kindluse ehi­tamise faase ajavahemikul 2300 eKr kuni 18. sajand pKr ning kõiki leide, mis on kindlusemüüride vahelt väljakaevamiste käigus lei­tud.

Väidetavalt asus seal Dilmuni tsivilisatsiooni pealinn, mis on ära märgitud sumerite savitahvlitel kui koht, kus saavad kokku esivane­mad ja jumalad. Gilgameši eepo­se järgi umbes 5000 aastat tagasi käis Gilgameš just sealt surema­tust otsimas.

Kui ajaloost tänapäe­va tulla, siis õues kindluse müüri­de vahel ringi jalutades võib endale muuseumist kaasa võtta audiogiidi, mille vahendusel saab tähtsamate kohtade juures kuulata ingliskeel­set seletust. Vaatamata sellele, et Bahrein on islamiriik, on see võrreldes oma naaberriikidega, kui nii võib üldse paralleele tuua, väga läänelik ja seda kõige paremas mõttes.

Delegaadid mustas.

Pärast 2001. aasta referendumit toimusid suu­red muudatused poliitikas ning naistel tekkis võimalus oma sõna sekka öelda. Kui tavaliselt lääne­maailmas arvatakse, et islamirii­gis on naised võrreldes meestega teisejärgulised ning nende sõna ei mängi ühiskonna korralduses mitte mingisugustki rolli, siis Bahreinis on lood hoopis teistsugused ning aeg-ajalt ei taha uskudagi, et tegemist on islamiriigiga. Bahreinis on kahekojaline par­lamendisüsteem, kusjuures mõle­mas kojas on nelikümmend liiget. Ülemkotta ehk Shura Nõukokku määrab liikmeid kuningas isikli­kult ning alamkoja ehk saadiku­tekoja liikmeid valib rahvas. Kui 2002. aastal said naised võimalu­se esmakordselt hääletada ja kan­didaate üles seada, ei saanud nad parlamenti ühtegi kohta. Aga 2004. aastal valiti Dr. Nada Haffadh juh­tima tervishoiuministeeriumit ning alates 2007. aastast on ta ülemko­ja liige. Lateefah Al-Qauod oli esi­mene naine, kes valiti parlamen­ti 2006. aastal. Praegu on ülemkojas juba üksteist ja alamkojas neli naist.

Meie parlamendikülastamise päeval ei toimunud täiskogu istun­git, vaid parasjagu valitud seltskond arutas toidukvaliteedi üle ning sel hetkel naisi kohal ei olnud. Naiste juhtimise all töötab ülem­nõukogu, informatsiooni-, kultuu­ri- ja sotsiaalministeerium. Samuti on naissuursaadikuid ning üllatavalt võib tõdeda, et neid on määratud Bahreini esindama kolme maailma tähtsaima riigi juurde – Ameerika, Inglismaa ja Hiina. Bahreini nai­sed võivad uhkusega öelda, et kui 2006. aastal valiti Bahrein juhti­ma ÜRO peaassambleed, sai juhiks bahreinlanna Sheikha Haya Rashed Al Khalifa, kes sellel ametipostil oli läbi ajaloo esimene naine Lähis-Idast ning üleüldse neljas naine, kes sellele positsioonile valiti.

Külastasime ka naiset­tevõtjaid ja nende edulu­gusid kuulates ilmnes, et kuningriik ise inspireerib, toetab ja soodustab naisi looma oma ettevõtteid. Kõigile on kõrgharidus tasuta ning enamus naisi, kelle­ga mina kokku puutusin, omasid ühte või mitut kraadi. Seda kõike nähes ja kuuldes tundus mulle, et Bahrein on kõigi võimaluste maa, kus islam ei piira naisi osa võt­mast ei poliitikast ega ettevõtlu­sest, tuleb vaid ise natukene init­siatiivi üles näidata.

Aga milline on bahreinlane ise, elades nii innovaatilises riigis? Kui eestlase lemmikteemaks on viima­sel ajal kujunenud jätkusuutlik soigumine, et mis kõik meie väikeses vabariigis halvasti on, siis Bahreinis olles ma ei kuulnud ühtegi halba sõna kellegi suust selle riigi kohta, vaid ainult kiidukõnet, miks on hea Bahreinis elada. Tasuta hariduse­le lisaks toodi välja tasuta arstiabi, olematud maksud ehk kõik, mis sa teenid on sinu, pluss alati lisati sot­siaalne aktiivsus.

Kõik, kellega mina suhtlesin, olid aktiivsed vähemalt ühes heategevusprojektis, põhjen­dades seda, et kuna Bahrein on neile nii­ palju andnud, tunnevad nad, et nüüd on nende kord ja kohus mida­gi kodumaale tagasi anda. Kas ei ole ilus patriotistlik kodumaa armastuse väljendus? Ka meil oleks kodumaa patriotis­mile uusi nüansse lisada, võttes ees­kujuks Bahreini.