Maailma esimene naftaparadiis
Pärsia lahe esimeseks naftaparadiisiks sai Bahrein aga 1932. aastal.
Bahrein kuulub Pärsia lahe riikide hulka koos Kuveidi, Saudi Araabia, Katari, Araabia Ühendemiraatide ja Omaaniga. Kuningriik hõlmab 40 saart, millest suurim on Bahrein.
Kogu riigi pindala on praegu kokku 765 km2, seega natukene suurem kui Singapur, kuid seda pindala suurendatakse pidevalt tehislikult merre uut maad juurde luues.
Et meil mingi ettekujutus tekiks, siis Bahreini pindala on Eesti kogupindalast väiksem 59 korda ja see riik on väiksem kui Hiiumaa, mille pindala on 989 km2.
Rahvaarv on riigis aga 1,234 miljonit ning 2010. aasta rahvaloendusel ilmnes, et ainult 46% neist on põliselanikud, ülejäänud aga sisserännanud immigrandid, peamiselt Aasiast. Suuremad võõrtööliste kogukonnad on pärit kas Indiast või Iraanist.
1932. aastal oli Bahrein Pärsia lahe riikidest esimene, kus leiti naftat, mis andis suure tõuke riigi edasisele arengule. Tänapäeval sõltub majandus aga juba rohkem pangandusest ja finantsteenustest, kuid vaikselt hakkab ka turismi osakaal tõusma. Seda on just tänavapildis märgata, ka uusi hotelle kerkib kui seeni pärast vihma.
Bahreini kutsutakse Pärsia lahe pärliks ning see nimi on tulnud sellest, et saar sai kunagi tuntuks pärlipüügi poolest. Ajalukku tagasi põigates näeme, et sellega on tegeldud juba 2000 aastat eKr, kuid kahjuks tabas Bahreini pärliturgu 1930ndatel aastatel tõsine krahh, kui Jaapan alustas pärlite kasvatamisega.
Bahreini nimele seletust otsides tuleb tugineda araabiakeelsele sõnatüvele bahr, mis tähendab merd ja on selles sõnas kaksikvormis – ehk siis kaks merd. Samas tähenduses esineb see sõna ka viiel korral islami pühakirjas Koraanis.
Bahrein on saarestiku üldnimena kasutusele võetud 15. sajandil ja kui islamiga veel seoseid otsida, siis bahreinlased võivad uhkusega öelda, et nad on üks esimesi riike, mis võttis 629. aastal omaks islami.
Bahreini esimene mošee Al Khamis on pärit 692. aastast, see asub pealinnas Manamas. Riiklikus muuseumis võib teiste eksponaatide kõrval näha ka prohvet Muhammedi kirjateksti, mis saadetud Bahreini valitsejale Mundhir bin Sawa’le, kutsudes saare elanikke vastu võtma islamit. Selle kirja juures on erakordne, kuidas prohvet Muhammed on selle allkirjastanud. Loogiline oleks, et kõigepealt oleks Muhammed, järgmisel real Jumala saadik ja siis Allah, aga selline käsitlus tekitab küsimuse, kuidas sa Allahi endast allapoole paned ja ennast inimesena Jumalast kõrgemale tõstad, seega tuleb eksida reeglite vastu ning kõigepealt kirjutada Allah, järgmise rea peal sõnumitooja ja alles siis Muhammed.
Vaatamata sellele, et Bahrein on islamiriik, võib seda ikkagi pidada multireligioosseks. Seal on esindatud oma kogudustega 19 erinevat kirikut (neist kahel on katedraal), on olemas sünagoog, kuus sikhide templit, mõned hindude omad, lisaks veel erinevate religioonide jumalakodasid. Raamatupoodides võib näha piibleid ja kristlikku kirjandust kõrvuti islamiteostega.
Selle maa multireligioosset lähenemist ja tolerantsust võib näha ka Al Fateh – The Grand Mosque´i väraval oleval sildil, kus on kirjas, et mošeed on oodatud külastama kõik inimesed olenemata nende usulisest kuuluvusest või tõekspidamistest. See on ehe näide bahreinlaste suhtumisest võõramaalastesse, sest kõige tähtsam on inimene ning religioosne valik on igaühe südametunnistuse asi, mida kritiseerida ei ole kellegi teise õigus.
Sellest tolerantsuse ehedast näitest on meil eestlastena palju õppida. Mošeesse sisenedes anti naistele valida erinevate mustade maani ulatuvate rõivaste vahel ja kui endal ei olnud pearätti kaasas, siis sai selle ka kohapealt laenata. Meie saabusime sinna minarettidest kostuva palvekutse ajal, seetõttu juhatati meie delegatsioon teisele korrusele ja paluti palvetamise ajal mitte pildistada.
Rõdult alla vaadates oli näha, kuidas meie saatjad ühinesid palvetajate pika riviga ning algaski eespalvetaja juhendamisel Meka poole palvetamine.
Meie naissaatjad järgisid eespalvetajat aga rõdul olles oma palvetamiskohustust täites. Kui mõelda, et sellesse pühakotta mahub korraga 7500 inimest Allahi poole palvetama, siis on täiesti arusaadav, miks seda mošeed üheks maailma suurimaks peetakse.
Pärast palvet oli meil võimalik jalutada ka peasaalis ning kui oma pea kohal olevat maailma suurimat klaaskiust 60-tonnist kuplit vaadata, siis oli küll tunne, et ma ei olegi maailma naba ning on palju võimsamaid ja tähtsamaid asju, kui mina ise ja mu maailm.
Bahreini ajaloolist kristlikku konteksti uurides ilmneb varakristlikest tekstidest, et Muharraqi saarel on olnud vähemalt kolm kloostrit. Riiklikus muuseumis ringi jalutades võis näha kivist välja raiutud väikseid kujukesi, millel võis lähemalt silmitsedesmärgata kristlikku sümboolikat. Selle muuseumi kõrval asub modernne Bahreini Riiklik Teater, mida peetakse araabiamaailmas suuruselt kolmandaks peale Kairo ooperimaja Egiptuses ning Kuninglikku Ooperimaja Muscatis, Omaanis.
Kahjuks meie külaskäigu ajal oli peasaal remondis, aga sellegipoolest võisime me aimu saada teatri suursugususest, mis oli ehitamisel saanud inspiratsiooni „1001 öö muinasjuttudest“.
Selle hoone avatseremoonial, 12.11.2012, kui Manama kandis Araabia kultuuri pealinna tiitlit, tuli ettekandele Marinsky ja Bolchoi teatri esituses Vene balleti gala.
Kui eestlane tähistab 14. veebruaril sõbrapäeva, siis bahreinlase jaoks on see hoopis midagi üllamat. Nimelt 2001. aastal viis kuningas läbi rahvahääletuse, et taastada riigi põhiseaduslik kord. Igal kodanikul oli võimalik anda referendumil poolt- või vastuhääl. 98,4% rahvastikust oli selle ettepaneku poolt ning kõigi nende nimed on graveeritud ka Riikliku Harta Monumendile.
Meid saatvad bahreinlased otsisid seintelt oma nimed üles ja näitasid suure uhkusega. Keset seda kompleksi, mis asub muide kuningapalee kõrval, on ka kõige innovaatilisem näitus „Kuninga visioon Bahreinist – minevikust tänapäevani”, mis kahjuks poliitiliste otsuste tagajärjel veel ei ole kõigi jaoks avatud. Sellegipoolest saab seda külastada, kui ette helistada ja külastusaeg kokku leppida.
Mille poolest on kuninga visioon eriline? Seal on kasutatud ultramoodsat tehnikat, muutes seikluse läbi ajaloo hämaruste tänapäevani interaktiivseks. Kui enne oli juttu pärlipüügist, siis seal on võimalik ise pärlipüüdjaks hakata ja oma oskusi testida. Rääkimata võimalusest sõita Vormel 1 mulaažiga või kuulata kõnesid haridusest ja naiste õigustest.
Võib öelda, et tehtud on kõik selleks, et kogu perel oleks huvitav. Tuleb vaid loota, et varsti see näitus ka ametlikult kõigile külastajatele avatakse.
Bahreinist rääkides ei saa üle ega ümber Qal’at al Bahrainist ehk Bahreini kindlusest, mida tuntakse ka Portugali kindluse nime all ning mis on UNESCO maailmapärandi nimekirjas alates 2005. aastast. See on kompleks koos muuseumiga, mis tutvustab kindluse ehitamise faase ajavahemikul 2300 eKr kuni 18. sajand pKr ning kõiki leide, mis on kindlusemüüride vahelt väljakaevamiste käigus leitud.
Väidetavalt asus seal Dilmuni tsivilisatsiooni pealinn, mis on ära märgitud sumerite savitahvlitel kui koht, kus saavad kokku esivanemad ja jumalad. Gilgameši eepose järgi umbes 5000 aastat tagasi käis Gilgameš just sealt surematust otsimas.
Pärast 2001. aasta referendumit toimusid suured muudatused poliitikas ning naistel tekkis võimalus oma sõna sekka öelda. Kui tavaliselt läänemaailmas arvatakse, et islamiriigis on naised võrreldes meestega teisejärgulised ning nende sõna ei mängi ühiskonna korralduses mitte mingisugustki rolli, siis Bahreinis on lood hoopis teistsugused ning aeg-ajalt ei taha uskudagi, et tegemist on islamiriigiga. Bahreinis on kahekojaline parlamendisüsteem, kusjuures mõlemas kojas on nelikümmend liiget. Ülemkotta ehk Shura Nõukokku määrab liikmeid kuningas isiklikult ning alamkoja ehk saadikutekoja liikmeid valib rahvas. Kui 2002. aastal said naised võimaluse esmakordselt hääletada ja kandidaate üles seada, ei saanud nad parlamenti ühtegi kohta. Aga 2004. aastal valiti Dr. Nada Haffadh juhtima tervishoiuministeeriumit ning alates 2007. aastast on ta ülemkoja liige. Lateefah Al-Qauod oli esimene naine, kes valiti parlamenti 2006. aastal. Praegu on ülemkojas juba üksteist ja alamkojas neli naist.
Meie parlamendikülastamise päeval ei toimunud täiskogu istungit, vaid parasjagu valitud seltskond arutas toidukvaliteedi üle ning sel hetkel naisi kohal ei olnud. Naiste juhtimise all töötab ülemnõukogu, informatsiooni-, kultuuri- ja sotsiaalministeerium. Samuti on naissuursaadikuid ning üllatavalt võib tõdeda, et neid on määratud Bahreini esindama kolme maailma tähtsaima riigi juurde – Ameerika, Inglismaa ja Hiina. Bahreini naised võivad uhkusega öelda, et kui 2006. aastal valiti Bahrein juhtima ÜRO peaassambleed, sai juhiks bahreinlanna Sheikha Haya Rashed Al Khalifa, kes sellel ametipostil oli läbi ajaloo esimene naine Lähis-Idast ning üleüldse neljas naine, kes sellele positsioonile valiti.
Külastasime ka naisettevõtjaid ja nende edulugusid kuulates ilmnes, et kuningriik ise inspireerib, toetab ja soodustab naisi looma oma ettevõtteid. Kõigile on kõrgharidus tasuta ning enamus naisi, kellega mina kokku puutusin, omasid ühte või mitut kraadi. Seda kõike nähes ja kuuldes tundus mulle, et Bahrein on kõigi võimaluste maa, kus islam ei piira naisi osa võtmast ei poliitikast ega ettevõtlusest, tuleb vaid ise natukene initsiatiivi üles näidata.
Aga milline on bahreinlane ise, elades nii innovaatilises riigis? Kui eestlase lemmikteemaks on viimasel ajal kujunenud jätkusuutlik soigumine, et mis kõik meie väikeses vabariigis halvasti on, siis Bahreinis olles ma ei kuulnud ühtegi halba sõna kellegi suust selle riigi kohta, vaid ainult kiidukõnet, miks on hea Bahreinis elada. Tasuta haridusele lisaks toodi välja tasuta arstiabi, olematud maksud ehk kõik, mis sa teenid on sinu, pluss alati lisati sotsiaalne aktiivsus.
Kõik, kellega mina suhtlesin, olid aktiivsed vähemalt ühes heategevusprojektis, põhjendades seda, et kuna Bahrein on neile nii palju andnud, tunnevad nad, et nüüd on nende kord ja kohus midagi kodumaale tagasi anda. Kas ei ole ilus patriotistlik kodumaa armastuse väljendus? Ka meil oleks kodumaa patriotismile uusi nüansse lisada, võttes eeskujuks Bahreini.