Lissabon: naudingute ja peatuste pealinn

 (24)
Lissabon: naudingute ja peatuste pealinn
Tänavatel luusides võib niigi unenäolikus Lissabonis sattuda ka filmivõtete keskele.Fotod: Anu Sildnik (vagabundid.wordpress.com)

Kunagine Euroopa suurim, jõukaim ja olulisim kaubandus- ning sadamakeskus Lissabon paelub rändurit praegu eelkõige hurmavate kontrastidega, sest käsikäes kõnnivad siinseil uulitsail nii hiilgus kui viletsus.

Lissabon on tarmukalt aeglane ja lahedalt avar suurlinn, mis täidetud kuulsusrikka ajaloo, tuhandete tänavakohvikute, iidse ja moodsa arhitektuuri ning elu nautivate inimestega.

„Näha Lissaboni ja surra...“ on lausunud keegi hetkel tundmatuks jääda sooviv autor. Sõnastaksin vastupidise: „Kogeda Lissaboni ja ärgata uuele elule“. Olukord on juba nõnda seatud, et uustulnukana seda asukohta külastavat inimest tabab esimese paari päeva jooksul terve deja vu'de laviin. Seda eriti siis, kui ollakse varemalt viibinud paljudes teistes metropolides.

Legendi järgi enam kui 3000 aastat tagasi Odüsseuse, aga tegelikkuses vist siiski foiniiklaste poolt rajatud asum peidab endas niivõrd rohkelt teiste suurlinnade elemente ja sulatab kokku nii eripäraseid kultuure, et viivuks tundub, nagu viibitaks hoopis mujal.

Taolise deja vu võib esile kutsuda näiteks Rio de Janeirost tuttav laialisirutatud kätega hiiglaslik Lunastaja Kristuse kuju, mille koopia seisab ääretult laia ja tihti ohtlikult mäsleva Tejo jõe suudmes. Vaevalt aimasid seitsmele mäekünkale Alis Ubbo nimelise linna ehitanud foiniiklased, et aastatuhandeid hiljem ühendab tollesama Tejo kaldaid kaks suurejoonelist silda – oma 17 kilomeetriga Euroopa pikim – kuulsa maadeavastaja Vasco da Gama sild ning nelkide revolutsiooni järgi nime saanud 25. aprilli sild. Viimast eemalt vaadates meenub esmajoones San Franciscos asuv Golden Gate Bridge.

80 meetri kõrgune Kuningas Kristuse kuju jälgib hoolikalt Tejo jõesadamat ja 25. aprilli silda.
Seotud lood:

Nagu mujalgi Portugalis asendasid nüüdseks juba jäädavalt möödanikku vajunud aegadel foiniiklasi üsna varsti kartaagolased ning neile järgnenud roomlased nimetasid linna aastal 205 eKr ümber Olisipoks, mis kujunes Lusitaania provintsi keskuseks. Põhja-Aafrikast vallutusretke ette võtnud maurid jõudsid aga Tejo kaldale 8. sajandil, püstitasid hulga kaitserajatisi ja nimetasid linna ümber Lissabonaks. Väärika ajaloo vältel paljude lahingute tallermaaks olnud Lissabon sai Portugali võimukantsiks aastal 1260, mil toonane kuningas Afonso III andis käsu kolida pealinn Mondego jõe ääres asuvast Coimbrast hoopis Tejo ja Atlandi ookeani kohtumispaika.

Loe veel

Järgnevate sajandite kestel kogesid linlased nii enneolematut õitsengut kui ka määratut hävingut. Alates 15. sajandist muutus Lissabon hiiglasliku impeeriumi keskuseks. Vasco da Gama oli avastanud meretee Indiasse, Aafrikast toodud orjadega kaubitsemine nautis oma hiilgeaegu ning sestap voolas suur osa luksuskaupadest ja rikkusest, muuhulgas ka Brasiiliast toodud kuld, just sellesse linna. Erinevate allikate põhjal kasvas linnaelanike arv toona 300 000 kanti, millega oldi Euroopa suurim keskus.

Kuningas Dom Manuel I valitsusperiood tõi linnaehituses kaasa ekstravagantse arhitektuuristiili, ent kogu hiilgus varises üheainsa hetkega põrmu. Kõigi pühakute päeval ehk 1. novembril 1755 raputas Portugali võimas maavärin. Sellele järgnenud tõusulained ja tulekahjud pühkisid maamunalt kogu impeeriumi võimsuse. Kuna suurem osa rahvast oli just sel ajal kirikutes hommikupalvusel ning jäi sinna lõksu, viis katastroof hauda kuni 100 000 inimest. Õnneks jagus toonasel peaministril markii de Pombalil piisavalt pealehakkamist ning ideesid, sest just tema eestvõtmisel ehitati linn uuenduslikul moel suhteliselt kiiresti üles.

Vaade miradourolt Lissaboni kindlusele ehk castelole ja loendamatutele punastele katustele.

Tänane Lissabon on värvikirev sulatusahi erinevatest arhitektuuristiilidest, rahvustest ja kultuuridest. Tänavapildis on oma koht nii vanemapoolsetel kingapuhastajatel, tardunult seisvatel miimidel kui ka rõõmsailmselistel jäätisemüüjatel. Portveinipoed vahelduvad suveniirikioskite ning põnevate butiikidega, portugallased ise aga peatuvad meelsasti ajalehe- ja tubakapoodides nimega Jogos, kus visa järjekindlusega ostetakse tihti mitu loteriipiletit. Ikka lootuses, et ehk saabub ühel päeval see kauaoodatud võit...

Vahel tundubki, et too saudade'na tagaigatsetav möödunud kuldajastu koos oma hurmavate veidruste ja kerge vanamoelisusega pole päris lõplikult Lissabonist kadunud. On ta ehk vaid peitu pugenud – nurgatagustesse, pargisoppidesse ja väljakute avarustesse ning ootab nüüd pikkisilmi, et maagiat taga otsiv rändur ta sealt üles leiaks? Võib olla.

Lõunamaale omaselt võib pärastlõunati mööda pikki treppe ning kohati väga kitsaid tänavaid uitav kulgeja näha ülespoole vaadates nööridele kuivama riputatud pesu. Tajuda oluliseks peetavate hoonete majesteetlikku suursugusust ning tunda kaasa kümnete kauniilmeliste vanalinnamajade nukrale määndumisele. Jälgida mägede otsas asuvatelt vaateplatvormidelt ehk miradouro'delt aeglaselt üle linna tiire tegevaid tuviparvesid ehk imetleda paljudele majaseintele ning müüridele hoolega maalitud tänavakunsti, mis tihtilugu paneb oma terava sotsiaalkriitilise sõnumiga kas kukalt kratsima või lihtsalt muigama. 

Kui kunst ei taha enam galeriidesse ära mahtuda, tuleb ta tänavale inimeste ette tuua.

Lissabon on täiuslik keskkond meelelahutuse otsijale ning kultuuri- ja ajaloohuvilisele, aga ennekõike vist ikkagi unistajatele, unelejatele ja nendelegi, kes soovivad muu maailma lihtsalt unustada. Omamoodi võtme selle linnaga suhestumiseks annab kindlasti ka siin elanud ja enam kui 25 000 luuletust kirja pannud Fernando Pessoa võimsa loominguga tutvumine.

Kui ränduri jalad küngaste otsas ronimisest ära väsivad, võib ta edasiliikumiseks abi saada vanamoelistest ning linna kaubamärgiks muutunud trammidest. Või nende sugulastest funikulööridest. Jalgrattaga linnas ringi liikumine pole paraku levinud ei Lissabonis ega mujalgi Portugalis, ent see-eest pakub kohalik liiklus autoga sõitjale piisavalt segadusseajavaid ja kohati ka teravaid elamusi. Sestap tasub eriti hoolas olla vanalinna ühesuunalistel tänavatel manööverdades ja ka autot parkides, kuna kullisilmsed parkimiskontrolörid peavad oma territooriumil hoolsalt valvet. Õnneks pole parkimistrahvid Portugalis kuigi suured ning rikkujat ootab ehk 5-10 eurone lisaväljaminek.

Tüüpiline Remodelade tramm teeb kriiksudes endale Lissaboni kitsaste tänavate vahel teed.

Lissaboni kliima on põhjamaalase jaoks pea iga ilmaga suhteliselt mõnus. Suviti tõusevad temperatuurid siiski üle 30 kraadi ja taolisest palavusest tingitud uimasust aitab peletada kõikjal müüdav kange espresso bica, mida serveeritakse pisikestes tassides. Joogi hinnavahemik on sõltuvalt asukohast 50-80 senti. Korraliku teeklaasi mõõtu piimakohvi eest tuleb letti laduda juba 1,20-1,40 eurot. Siinjuures tuleb möönda ka tõika, et pärast Portugalis levinud imemaitsva kohviga harjumist ei tahaks enam Eesti söögikohtades müüdavat pruuni vedelikku väga tarbida...

Metropolile kohaselt on Lissabonis esindatud kümnete eri rahvuste toidumajad. Oma kõhu
saavad suhteliselt soodsa hinnaga täis nii veganid, taimetoidusõbrad kui ka külluslike lihapraade armastavad toitlejad. Tihti juhtub sedagi, et tänavatel sisseviskajate poolt kõval häälel välja reklaamitud eelkõige turistidele suunatud restoranid ei saavuta oma menüüga sellist autentsust, nagu väiksemad söögikohad, mille azulejo'dega plaaditud seinte vahel võib pikkamisi sukelduda kohaliku toidukultuuri eripäradesse. Ja kui juba söömiseks läheb, tasub keelekaste tarvis tutvuda veinikaardiga, sest erinevalt keskpärasest õllest pakub Portugalis toodetud vein ja portvein igati vahvaid maitseelamusi.

Belémi linnaosas asub lisaks kaunile ja kuulsale kindlustornile ning kümnetele teistele arhitektuuriväärtustele ka üks eriline kohvik, mille ukse taga vonkleb sõltumata ilmast ja hooajast mitmekümnepealine järjekord. Kõigi ootajate eesmärk on sama – lüüa hambad sisse Pastéis de Belémi nimelisele maiuspalale, mis kujutab endast vaniljemaitselise keedukreemiga lehtaignakorvikest. Belémi hiiglaslike söögisaalidega kohvikust alguse saanud maius on üks Portugali populaarsemaid ning kuna tegu on turul kaitstud tootega, siis müüakse sama koogikest mujal kohvikutes ehk pastelaria'des hoopis Pastéis de Nata nime all. Koos tassitäie bica'ga manustatult on tegu äärmiselt mõnusa vahepalaga ja seda müüakse isegi tanklates.

Pastéis de Belémi avarate saalidega maiusekohvik meelitab igal päeval ligi tuhandeid külastajaid.

Ehkki suurem osa Lissaboni vaatamisväärsusi ja tihti ka tasuta sissepääsuga muuseume asub mõneti korratu ja lohaka ilmega all-linnas, tasub kindlasti ette võtta avastusretki ka mujale. Seda eriti juhul, kui olete tüdinenud vanalinnas valju häält tegevatest turistidest, liikluslärmist või kõikjal kuuldavast fadost. Üks võimalus on pageda suurlinna kära eest lähistel asuvasse Sintrasse, mis oma metsade, parkide ja ülimalt suursuguste ehitistega võib vaatleja mõneks ajaks suisa tummaks võtta.

Teine võimalus on jääda aga linna piiridesse ja sõita metrooga näiteks Gare do Oriente jaama, kus leiate end täiesti ulmelise välimusega linnajaost, mille arhitektuuriteosed pandi püsti 1998. aastal toimunud EXPO tarvis. Selle lähistel jõekaldaga paralleelselt jooksev Rahvuste park oma rohkete muruplatside ning pinkidega pakub mõnusat lõõgastust – ees lainetavad võimsa Tejo vood, taamal sirutab käed välja Lunastaja ning ümberringi puhkavad kohalikud end argimelust välja. Ja olgem ausad – tegevusetult jõude olevat inimest ei vaata Portugalis vist keegi pahakspaneva pilguga, pigem on lood ikka vastupidi – hea äraolemine ja tarmukas aeglus on sel maal kõrgelt hinnas.